2013/03/29

It all makes sense now

Ma olen avastanud, et jõle keeruline on mõnikord seletada inimestele, mida ma siis õigupoolest tööl teen. Nüüd on mul olemas vastus kõigile neile inimestele – tänud geniaalse tsitaadi eest päevatoimetajale!
Mis on toimetaja ülesanne? Kärpida loost välja mõte, toimetada valeks faktid ning saavutada ilkuv alatoon!
Jawohl! Sellega saab ikka hakkama!

2013/03/17

Reede õhtu sündroom

Kui ma vahel olen nii ego-kunn, et räägin sellest, et minu eksistentsi ülim eesmärk on omada kunagi psühhiaatrilist diagnoosi, mis oleks nimetatud minu järgi, siis on see ilmselt siiski väike liialdus. Nii eriline ma nüüd ka pole.

Aga oma tibatillukese panuse kõigi diagnooside ritta võin siiski anda. Selle asja nimi on "reede õhtu sündroom". Varem minu kõnepruugis tuntud kui "vana-aasta õhtu sündroom". Lihtsalt ma arvan, et oleks aeg see ümber nimetada "reede õhtu sündroomiks", sest vanusega on selle esinemine üha sagenenud ega piirdu vaid vana-aasta õhtuga. Sagenenud ehk mitte iganädalaseks, aga ülenädalaseks. Või noh, alati ei teagi, kus üks hakkab ja teine lõppeb.

Igatahes. Asi toimib imelihtsa loogika alusel. Nimelt on mingid hetked, millelt ühiskond ootab teatud käitumisnormi. Vana-aasta õhtu ja reede õhtu on selles mõttes sarnaseda - umbes korrelatsioonis, et vana-aasta õhtu on kõigi reedete vanaema. Igaljuhul on ühiskonna eeldus see, et reeded on reserveeritud lõbutsemisele, sõpradele, väljaskäimisele. Kakao ja küpsised ning enne keskööd voodisse on reedete täiesti aut. Vana-aasta õhtul ammugi.

Lisaks sellele on suurem osa inimesi programmeeritud ühiskonna ootustele vastama. Käituma teatud normide järgi, järgima teatud reegleid. Üldiselt on see turvatunnet sisendav. Sa tead, et rohelise tulega on enamasti ohutu teed ületada. Kui käituda ise viisakalt, siis võib eeldada, et sinuga käitutakse viisakalt. "Tänan" ja "palun" käivad paaris. Ja reede õhtul minnakse välja, ollakse kellegagi koos, tehakse midagi. Peaasi, et oleks lõbus.

Ainult et mis saab siis, kui ootuste täitmine käib üle jõu? Kui viisakas ei jaksa olla? Kui reedel pole seda kohta kuhu minna, kellega minna või lõbu kusagilt võtta?

Vot see ongi reede õhtu sündroom. See, kus teised ootavad, et sa oled keegi, kes sa pole. Keegi, kes sa ei oska olla. Keegi, kes sa tahaks olla, aga pole veel suutnud välja mõelda, kuidas. Pole olulinegi, et keegi reaalselt seda eeldaks - ilmselget on inimestel muudki teha, kui tunda huvi, millega mingi nälkjas oma reedet sisustas - aga suur ja abstraktne ühiskonda on alati õla taga valmis iga libastumise, iga ebatavalisuse peale õelalt irivitama.

Nii lõppebki see sellega, et reedel töölt koju minnes teed veel mõne nalja sellest, kuidas on lõpuks ometi aeg midagi vahvat teha. Teed hädise katse leida midagi vahvat. Ning avastad, et õigupoolest on ainus, mis sind ootab, see poolik küpsisepakk köögilaual. Selle asemel, et teha midagi ootuspärast, lõbusat, veedaki lõpuks reede mugides kahe päevanormi jagu kaloreid sisaldava kuhja küpsiseid, üritad tekitada und sooja kakaoga, nagu oleks sa endiselt viieaastane, ning ärkad laupäeva hommikul tundega, mis on hullem kui ükskõik milline pohmell.

Selle tundega, et jälle on ühiskonda ja selle ootusi alt veetud. Et ainus, kust veel hommikulgi abi otsida, on ikka see sama neetud küpsisepakk, mis ei aidanud õhtul ega aita ka hommikul. Sest reedeõhtuste lõbutsejate klubi kandub edasi nädalavahetusse ja küpsisepudiste lõugadega tüübid sinna ei pääse. Kes on väljas, on väljas. Pole ühist reedet, pole ka ühist laupäeva.

Ja nii venib laupäev (ja halvemal juhul veel paar päeva sinna otsa) mööda nagu udus. Sa näed teiste tsillimist ja muljetamist, aga kusagilt kaugelt ja ilma ise oskamata kaasa rääkida. Sest mida ikka sa oma usalduslikust, kuumast suhtest küpsisepakiga räägid?

Teisipäevad ja kolmapäevad on head. Nädalavehtus ei ängista enam. Pole mingit ootust, mingit survet. Ärkad. Tööle. Tagasi. Nii teevad ju kõik. Siis on hea ühiskonda sulanduda. Aga kusagil neljapäeva õhtul hakkab sees jälle vaikselt ärevus närima. Sest kohe-kohe tuleb jälle reede. Lased peas läbi vabandused, millega põhjendada ühiskonnale kodus üksi nõmeda filmi vaatamist. Mõtled veel hetkeks, kas on keegi, kes suudaks reedest törstugi lõbu aidata välja pigistda. Sobrad läbi telefoni kontaktid. Ja siis kusagil pidude alguse paiku trolli oodates - seda trolli, mis viib äärelinna küpsisepaki juurde - annad jälle alla. Järjekordne "reede õhtu sündroomist" kantud nädalavahetus on ees.

* Aga tegelikult ei ole hullu. Homme on ehk jälle parem. :)

2013/02/17

Ootamise talumatu kergus

Hetkel, kui selle teksti kirjutamist alustan, on kell 18.42 pühapäeva õhtul. Tööpäevase pühapäeva õhtul seejuures. Aga protsess, mis käimas on, pole mitte töö, vaid ootamine.

See on lausa huvitav, kui suur osa igast päevast moodustab ootamine. Isegi, kui see ootamine saab täidetud mingi tegevusega – ükskõik, kas siis ninanokkimise, kutsikate piltide vaatamise või järgmise päeva outfit’i planeerimisega –, siis ikkagi põhiline on ootamine, mitte see asendustegevus.

Ärkad. Ootad, kuni kohvivesi keeb. Käid duši all. Ootad, kuni juuksed kuivavad. Lähed kodust välja. Ootad bussi. Jõuad tööle. Ootad, kuni arvuti käivitub. Vaatad üle, mida teha on tarvis. Ootad, kuni keegi suvatseb lõpuks valmis teha selle, mille kallal sa peaks tööd tegema hakkama. Saad lõpuks ootamisega ühele poole ja produkti valmis, hakkad ootama jälle bussi. Ja siis hakkad ootama voodis und. Ja kusagil lõpuks enne magama jäämist ootad, et äkki homme oleks parem – et äkki ei peaks nii palju ootama kellegi või millegi järel.

Igasugused ajajuhtimise eksperdid räägivad pidevalt, et oma aega tuleb kasutada produktiivselt. Alati peab olema midagi kotis lugemiseks, et arstikabineti ukse taga oodates ei läheks aeg raisku. Kui sõidad auto või bussiga, saab kuulata keeleõppe podcaste ning saada targaks. Oma aeg tuleb nii ära süstematiseerida, et kaardistad kõik tegevused ning täidad kõik augud või tühjakargamised millegi kasulikuga.

Aga tegelikult on ju need väikesed augud, väikesed ootamised vahel nii vajalikud. Millalgi tuleb ju ka hinge tõmmata. Selleks peab aega jääma, et jõuda olla natuke pahane selle peale, kelle järel sa ootad.

Ja üleüldse, mis siis ikka on kasulik tegevus? Kas kasulik on ainult see, mida saab arvutada tootesse, rahasse, tulemusse? Kuidas mõõta head tuju, mis tuli ootamise ajal nähtud ajuvabast seriaalist?

Väikesed, ebapraktilised ootamised elab üle üsna lihtsa vaevaga. Kohati on need head vabandused mittemidagi-tegemiseks, kohati veel paremad vabandused korraks „korgi pealt laskmiseks“ ja kellegi kulul enda välja elamiseks.

Palju hullemad on need suured ootamised, mida tihti ootamisena ei näegi. 15 minutit bussipeatuses on ebamugavad, kui parasjagu lörtsi sajab, aga halvimal juhul lõppevad märgade varvaste ja nohuga. Aga seda ebameeldivat tunnet saab kompenseerida kaneelikukli, sooja tee ja paratsetamooliga. Kuidas aga kompenseerida aastat, kahte aastat, viite aastat, mis on mööda läinud oodates midagi paremat ja ilusamat?

Sest tavaliselt ei saa ju aru, et sa oled oodanud enne, kui vaatad tagasi. Sest viis aastat ei istu ja ei oota sa ju ühel kohal diivani nurgas, vaid teed midagi. Lihtsalt seda, et tegemist on väga pika, suurt tükki sinu elust hõlmava asendustegevusega, ei märka kahjuks kohe alguses. Ja üle-üldse, alati ei tea ju päris täpselt isegi, mida sa ootad need aasta, kaks või viis.

Kõige keerulisem aga on ära tunda seda hetke, kui saabub see, mida sa oled oodanud. Sest samal ajal võid sa olla liiga ametis bussi ootamisega või vihastamisega kellegi peale, kes ei tunne kella. Kuidas tunda ära seda „õiget“ asja, mida sa ootad? Parimal on juhul on ju teadmine, et see mis on, pole päris õige.

Või millal tuleks suurte asjade ootamine ära lõpetada, alla anda? Sest mis siis, kui kunagi õiget ei tulegi? Või veel hullem, ei saagi teada, mis see õige on? Või kui isegi ei saa teada seda, mis on hullem, kas lõputu ootamine või hoopis leppimine, loobumine ja allaandmine?

Aga selle ootamispausi jooksul ilmselt ei mõtle ma välja vastuseid ühelegi neist küsimustest. Äkki polegi tarvis. Igatahes ootamine jätkub. Ootan teksti, mida toimetada. Ootan, et kohvimasin mündi väljasülitamise asemel lõpuks kohvi hakkaks andma. Ootan, et keegi teeks vähemalt mõne lolli nalja, et ootamist hetkeks katkestada.

2012/11/28

Aasta on tegelikult natuke pikem kui aasta ja ülestõusmispühad on novembris


Alustame siis päris algusest. Ehk 24. novembrist 2011. See päeva läks ajalukku kui päev, mil siin blogis tehti viimane eelmine sissekanne. Kindlasti läks see päeva ajalukku millegi poolest veel, aga kuna kiire pilk wikipediasse ühtegi suursündmust ei pakkunud, siis ilmselt on minu blogi koomasse langemine olulisim, mis sel päeval toimus.

Antud kirjatükki siin ei ole esialgu siiski mõistlik suhtuda kui suurde imesse, kuigi enam kui aasta kestnud koomast ärkamist võiks üldjuhul selleks pidada. Pigem on see esmane elumärk - sõrme liigutamine või silma pilgutamine. Seda, et patsient täielikult taastub, on kindlasti palju loota. Heal juhul saab temast ratastoolis ilastav tüüp, kes aeg-ajalt pakub kõigile oma kahele lugejale natuke rõõmu. Või siis mingit muud emotsiooni, mis iganes see siis ka olla võiks. 

Õigupoolest oli suur ülestõusmine plaaneeritud täpselt blogikooma alguse aastapäevale. Aga kes see ikka neid päevi nii täpselt loeb. Eriti veel kui need langevad nädalavahetusele. Ehk siis grand resurrection oli juba pikalt ette kavandatud, kuid möödus, va saadan, märkamatult laupäeva varju peitud pugedes. Ja pühapäeval polnud aega. Ja siis polnud ju enam nii oluline, mis päeval täpselt...

Nüüd ei tea enam sedagi, miks seda elluäratamist tegelikult on tarvis. Kunagi sai blogiga müratud eelkõige seepärast, et see oli endale hea koht natuke auru välja lasta ning eks saba kergitamine avalikus kohas pakub igale krantsile pisut rõõmu. Isegi kui keegi ei näe ega loe, siis teadmine, et asi on tehtud, teeb tuju natuke paremaks. Aga mingil hetkel läks jõle punnitamiseks. Rõõmu polnud, oli vaid kohustus riputada üles pilte kampsunis pingviinidest. Ehk tegid need kellelgi tuju heaks, aga koera enda saba väga rõngasse ei ajanud. Ja nii saabuski kooma. Mitte sellepärast, et midagi poleks öelda olnud või et poleks olnud aega seda öelda, vaid eelkõigi sellepärast, et ütlemine ei teinud enda olemist kuidagi paremaks. 

Viimasel ajal on tekkinud jälle tunne, et vahel tahaks midagi öelda. Või noh, kirja panna. Teeb sama välja, ainult kirjapandult kõlab kõik enamasti pisut paremini, sest vähemalt võib jääda mulje, et kirjutamisele on eelnenud ka mõni mõte. Just sellepärast vist on tagasi hakanud tulema ka see tahtmine asju kirjalikult välja öelda. Mitte sellepärast, et keegi teine peaks tingimata teadma, mida mul on öelda , vaid sellepärast, et endal oleks natuke parem, sest mõni mõte on saanud, kui ehk mitte lõpuni, siis vähemalt kuhugi poole tee peale, mõeldud. 

Vanadus on selle asja nimi vist, mis muud. Kui varem oli vaja publikule (ja nüüd naeravad kõik kaks lugejat koos "höööhöööhöööööö") meeldida, siis nüüd on üsna ükskõik, kas publikule meeldib või mitte. Või kas publikut üldse on. Kui ma veel natuke lasen oma suurushullustusel areneda , siis hakkan ilmselt selles suhtumises nägema geeniuse esilekerkimist, sest kõik kirjanikud ju räägivad, et nad kirjutavad mitte selleks, et neid loetaks, vaid et lugu tahtis "välja pääseda". 

Mul pole ei lugu ega geeniust. Ilmselt ei saa ka olema. Lugu ma mõtlen. Geeniuse osas pole seda "ilmselt" ka vaja sinna lisada - mida pole, seda pole. Vahel ehk lihtsalt paar heietust ning suure tõenäosusega siiski ka mõni kampsunis pingviin.


2011/11/24

I come and blow

Hoidke alt rootslased, nüüd ma alles tulen ja puhun!
Meteoroloogid juba teavad, kuidas õelale tormile nime panna...

2011/11/09

Cuteness overload ehk kuidas vabandada oma blogi-koomat nii, et kõigil läheks hing soojaks

Naftareostus Uus-Meremaal mäkerdas ära terve hulga pisikesi pingusid ning kahjustas nende rasvapolstrit nii, et nad pole enam kaitstud külma ja märja eest. Sellepärast kustsus üks lõngapood kogu maailma üles neile kampsuneid kuduma ning esimesed trendikudumid on pinksidele üle antud. Nummi on tõeline understatement!


2011/10/12

Mõned asjad maailmas...

....on veel jaburamad, kui need esmapilgul tunduvad olevat. Aga selle uue tehnoloogia osas tasuks olla vist ettevaatlik.

* Mida rohkem kordi seda asja lugeda, seda naljakamaks läheb!

2011/09/23

The ultimate truth is revealed

Suured tänud mu väikesele õele, kes juhtis mu kõigi tõdede allikani ja aitas selgitada tõelist tõde mu olemuse kohta. Kõigi teadmiste kodu on Urban Dictionary!

Mis muuhulgas annab nime Berit kohta järgneva selgituse:
A females name. The weirdest girl you will ever meet. An amazing friend. Everybody loves her and she usually has big boobs. She is gorgeous and all the guys flirt with her. You have to get to know her to love her to the fullest.
 
God i wish i had a Berit.
 
Aga pole midagi, ma tean veel kedagi, kelle nime otsides läheb lõbusaks (bing@Kristel)!

2011/09/21

Guideline of my life

Uskumatu, kuidas üks küpsisepakk suudab sõnadesse panna kõik, millesse ma usun.
Kõik siin elus on koos šokolaadiga parem...