Kui uskuda Lembitu Kuuset on iga olümpiavõitja kangelane ja Kristina Šmigun on alati kangelane – ka siis kui ta katkestab – ja Petra Majdicile treib Lemps ilmselt igal õhtul peale päevatööd juba väikest ausammast. Võitjaid on alati lihtne ja hea kiita. Aga vahel on tõelised kangelased need, kes ei võida, vaid julgevad hoopis silma paista oma erilisel moel või hoida tagaplaanile oma erilisel moel.
***
See, et ma Anders Södergreni kiidan, et tohiks kedagi üllatada. Andersit olen ma alati valmis kiitma. Ja alati, kui ta on taaskord fantastiline – kas siis võites või suuremeelselt meeskonnakaaslasi aidates – egotrippan ise ka natuke, sest mina teadsin juba enne seda, kui ta isegi seda teadis, et ta on supersuusataja. Või noh okei, pigem tundus lihtsalt mõistlik küsida autogrammi ka sellelt tundmatult aga kenade lokkidega sellilt, kes Per Elofssoniga koos ringi jõlkus.
Eilsetest rootslaste medalitest kuulub mõtteline osa ka Södergrenile, kes oli valmis oma võimaluste hinnaga aitama meeskonnakaaslasi. Selle asemel et püüda ehk oma ainsat reaalset individuaalmedalit olümpialt, otsustas ta mängida teetõket, et anda kaaslasele võimalus. Ja pärast rõõmustada nendega koos nagu oleks ise võitnud. Ainult et 10 või 20 aasta pärast mäletatakse neid, kes olid poodiumil, kuid mitte seda, kes nad sinna aitas ja lõpetas ise kümnendana. Nii et just selle pärast oleks hoopis Andersile ausammast vaja. Et ka kunagi tulevikus mäletataks, et kõige paremad ei võida alati.
***
Teist sorti tüüp on Johnny Weir. Tema ei tee midagi teiste jaoks. Tema teeb kõike endale ning on ülbe püstine keskmine sõrm otse näkku spordi macho-kultuurile. Ja seda isegi iluuisutamises, mis niigi ilmselt on kõrvalt vaadates spordis kõige vähem macho. Isegi sellel alal annab olla korraga fantastiline sportlane ja kõndiv provokatsioon. Kui teised iluuisutajad tunnevad, et peavad liibuvate esinemispükste kompenseerimiseks muul ajal ülimehist meest mängima, siis Johnny Weir jalutab ringi roosades riietest ja tiaaras. Ja esindab nii ultrakonservatiivset riiki kui USA.
Lisaks on ta tõeline tsitaadimasin, keda ei huvita, mida temast arvatakse. Küsimused soo ja seksuaalsuse kohta saadab ta Kuu peale kerge muigega: „Mõned asjad hoian ma salajas. Oma keskmise nime. Selle, kellega ma magan. Ja missugust kätekreemi ma kasutan.“
„Igaüks on tema ise. Mina olen naiselik inimene, mulle meeldivad sädelevad asjad, mulle meeldib iluuisutamine, mis on nagu teater. Aga see ei tee mind vähem machoks kui seda, kes sõidab muskleid rõhutavas kostüümis ja tätoveeringute ja õliplekkidega.“
„Ma tean, et USA meessoost elanikkonna jaoks on iluuisutamine pedesport. Aga see on valearusaam. Iluuisutamises on nii palju heterosid. Muusika ja kostüümid hirmutavad paljusid, sest nad eelistavad näha liibukates mehi, kes patustavad üksteist tagumikule ja loobivad palli.“
Weir tahab teha kunsti, mitte püüda kohtunike punkte. Ühe konkurendi sõitu kommenteeris ta nii: „Minu kava ajal tahab publik end mugavalt konjaki ja sigariga istuma sättida ja õhkab „Aaaaahhhh“. Tema oli rohkem nagu... vodkashot ja triip kokaiini.“
Ja USA konservatiivid on saanud ka oma osa: „Kui ma tahaksin olla meele järgi kümneaastastele plikadele ja nende 45-aastastele emadele Idahos, oleks ma mänginud kaasa ja olnud meeldiv ja rääkinud jämedama häälega. Aga ma ei saa aru, miks ma peaksin. Ma ei ela kümneaastastele plikadele ja nende 45-aastastele emadele Idahos.“
Võib-olla pole maailm veel päris valmis meesuisutajaks, kelle kõrval stiilse viisiku poisid näevad heterod välja, aga natuke provokatsiooni teeb ainult head. Ja tegu pole vaid provokatsiooniga, vaid Johnny Weir on ka väga hea ja professionaalne iluuisutaja. Kah väikest ausammast väärt oma sära ja julguse eest.
***
Kuigi minu poolest võib Kuuse-Lemps teha ausambaid ka Kikule ja Majdicile....
Monika said...
