Ma ei tea, kes täpselt disainib Prantsuse koondise jalkasärke, aga üldiselt näevad poisid oma uues mundris päris ponksid välja. Jepp, see oligi kõik, mis ma öelda tahtsin...
2011/03/31
2011/03/24
Feeling manly today
Pool tundi meeste parfüümide nuusutamist ei võta mitte ainult lõhnataju ära, vaid jätab ka sügavamaid jälgi. Eriti kui mitte märgata, kuhu poole pudeli otsik on suunatud ning seetõttu piserdada parfüümi mitte testpaberile vaid sallile, ninna ja silma. Resultaadiks on, et ma haisen hetkel mehisemalt kui Stallone testosteroonipuhangu ajal.
Aga vaatame asja positiivselt. Mul on nii vinge ripsmetušš, et see ei lähe isegi parfüümi ja pisaravoolu peale laiali. Kurb on selle juures muidugi see, et tegemist on tundmatu firma 2.50 maksva produktiga Montenegrost. Ehk siis parfüümikindla ripsmetušši tagavarade täiendamine on komplitseeritud.
Aga vaatame asja positiivselt. Mul on nii vinge ripsmetušš, et see ei lähe isegi parfüümi ja pisaravoolu peale laiali. Kurb on selle juures muidugi see, et tegemist on tundmatu firma 2.50 maksva produktiga Montenegrost. Ehk siis parfüümikindla ripsmetušši tagavarade täiendamine on komplitseeritud.
2011/03/22
Pisikest aju kompenseerib vaid maailma headus
Kõigepealt kõige olulisem. Tutvustan kõigile oma pere uusimat liiget - Arsenali tooli! Saage tuttavaks! Ja loomulikult suuuuuuuuuuuured tänud pereliikme kinkijatele :P
Kui nüüd küsimusena esile kerkib, miks tool nii lontis on, siis tuleb mainida, et uue pereliikme õhuga täitmine on vaevarikas töö. Klassikaline puhumine tema juures efekti ei anna ning kuna ainus pump, mis mul käepärast on, on Kristeli jalgrattapump, siis ega seegi väga ei aita. Sellise poolvormitu asja sain ma pärast pooletunnist higistamist. Siis hakkas käsi valutama. Aga homme lasen edasi. Äkki saab siis kunagi valmis ka ning võib lõpuks tooli ronida ja Tobleronet mugides Maulwurfi vaadata. Või vähemalt järgmisteks CLi mängudeks on ehk toolil õhk sees, et ma saaks sellega telku ette rullida ja kasutada väga fääänsisid cup holder'eid.
Kinkijate soovitus minna sellega merele hulpima ei ole siiski asjakohane. Kas te lugeda ei oska? Peale on ju kirjutatud, et Do not use as a flotation device? Mina jälgin väga täpselt instruktsioone...
***
Aga mis puutub asjasse minu pisike aju nüüd? Ikka seda pidi, et tooli kättesaamine ei läinud sugugi nii libedalt, kui ma lootsin. Täitsin aga tööl usinalt postiteatise ära ja siis silkasin agaralt bussi peale. Ja marssisin ülbelt postitädi ette. Ja siis avastasin, et mu ID-kaart on endiselt töö juures arvuti küljes.
Postitädi osutus lisaks sellele suhteliselt kangekaelseks eksemplariks, keda ei huvitanud üldse minu haledad vabandused. Ega ka mitte see, et ma ladusin talle rahakotist välja 10 erinevat dokumenti, kus oli mu nimi peal. Tema aga nõudis pildiga dokumenti. Lõpuks pidasin ma talle pika loengu sellest, kui karuperses ikka nende postikeskus asub ja kas ta tõesti arvab, et ma viitsin igapäevaselt sinna mülkasse kepsutada. Ilmselt ei nõustunud ta minuga endiselt, aga samas oli kõige lihtsam viis minust lahti saada paki kätteandmine, nii et suure mögina saatel tõi ta kastikese lõpuks ära.
Ja siis kui ma postkontorist välja astusin, meenus mulle, et mul on ju olemas ühe kontrollifunktsiooni täitva riigiasutuse pildi, nime ja isikukoodiga töötõend. Mis oleks ilmselt ilma pikema tuututamiseta mulle paki kätte andnud... Aga see olekski juba liiga lihtne olnud?!
***
Nüüd tuleb veel lihtsalt loota, et ma homme mupoga ei kohtu trollis hommikul, sest nendega ma küll jaurata ei viitsi puuduva ID-kaardi üle. Aga piletit ma komposteerima ka ei hakka, kui mul ju on kehtiv pilet olemas.
***
Kui nüüd eelnevast oli vähe minu aju väiksuse tõestamiseks, siis võin tuua ka näite möödunud laupäevast. Pärast pealelõunast voodist välja ronimist avastasin ma oma suureks õuduseks, et toidutagavarad olid kahanenud minimaalseks. Et ei saastakas ega maxima väga ei erutanud, otsustasin promeneerida läbi meeldiva lumelörtsi Kadaka Selverisse.
Pärast poolt tundi lumeplögas kaevlemist jõudsin ma siis lõpuks laipväsinuna poodi.... ja seal oli kolm pooltühja riiulit ja vastikult palju inimesi! Sest mina olin ju loomulikult ilma jäänud infost, et Selver läheb kuuks ajaks remonti ja nädalavahetusel on tühjendusmüük. Lõpuks sain ma sealt kaks kohukest ja tuubi hambapastat. See oli ka umbes kõik, mis poes selleks ajaks alles oli.
Küll aga oli mul sellisest jamast nii kopp ees, et ma sõitsin bussiga otse koju, viitsimata ka Õikal poodi minna. Mis tähendab, et süüa ikka kodus ei olnud... Tragöödia lõppmänguks sai see, et ma tegin tervest pakist pannkoogijahust ilge laari koogikesi ja sõin neid laupäeva õhtuks ja pühapäeva hommikuks ja pühapäeva lõunaks ja pühapäeva õhtuks ja esmaspäeva hommikuks ja nüüd ei taha ma pannkooke näha enam isegi õudusunenägudes...
***
Aga samas. Kõigi piinade leevenduseks on ikkagi veel maailmas positiivseid asju - nüüd on Tallinnas olemas Tally Weijli pood ja Prismas müükase Läkeröli pastille. Kohe tore teada, et ka sügavas Ida-Euroopas toimub arenguid.
Kui nüüd küsimusena esile kerkib, miks tool nii lontis on, siis tuleb mainida, et uue pereliikme õhuga täitmine on vaevarikas töö. Klassikaline puhumine tema juures efekti ei anna ning kuna ainus pump, mis mul käepärast on, on Kristeli jalgrattapump, siis ega seegi väga ei aita. Sellise poolvormitu asja sain ma pärast pooletunnist higistamist. Siis hakkas käsi valutama. Aga homme lasen edasi. Äkki saab siis kunagi valmis ka ning võib lõpuks tooli ronida ja Tobleronet mugides Maulwurfi vaadata. Või vähemalt järgmisteks CLi mängudeks on ehk toolil õhk sees, et ma saaks sellega telku ette rullida ja kasutada väga fääänsisid cup holder'eid.
Kinkijate soovitus minna sellega merele hulpima ei ole siiski asjakohane. Kas te lugeda ei oska? Peale on ju kirjutatud, et Do not use as a flotation device? Mina jälgin väga täpselt instruktsioone...
***
Aga mis puutub asjasse minu pisike aju nüüd? Ikka seda pidi, et tooli kättesaamine ei läinud sugugi nii libedalt, kui ma lootsin. Täitsin aga tööl usinalt postiteatise ära ja siis silkasin agaralt bussi peale. Ja marssisin ülbelt postitädi ette. Ja siis avastasin, et mu ID-kaart on endiselt töö juures arvuti küljes.
Postitädi osutus lisaks sellele suhteliselt kangekaelseks eksemplariks, keda ei huvitanud üldse minu haledad vabandused. Ega ka mitte see, et ma ladusin talle rahakotist välja 10 erinevat dokumenti, kus oli mu nimi peal. Tema aga nõudis pildiga dokumenti. Lõpuks pidasin ma talle pika loengu sellest, kui karuperses ikka nende postikeskus asub ja kas ta tõesti arvab, et ma viitsin igapäevaselt sinna mülkasse kepsutada. Ilmselt ei nõustunud ta minuga endiselt, aga samas oli kõige lihtsam viis minust lahti saada paki kätteandmine, nii et suure mögina saatel tõi ta kastikese lõpuks ära.
Ja siis kui ma postkontorist välja astusin, meenus mulle, et mul on ju olemas ühe kontrollifunktsiooni täitva riigiasutuse pildi, nime ja isikukoodiga töötõend. Mis oleks ilmselt ilma pikema tuututamiseta mulle paki kätte andnud... Aga see olekski juba liiga lihtne olnud?!
***
Nüüd tuleb veel lihtsalt loota, et ma homme mupoga ei kohtu trollis hommikul, sest nendega ma küll jaurata ei viitsi puuduva ID-kaardi üle. Aga piletit ma komposteerima ka ei hakka, kui mul ju on kehtiv pilet olemas.
***
Kui nüüd eelnevast oli vähe minu aju väiksuse tõestamiseks, siis võin tuua ka näite möödunud laupäevast. Pärast pealelõunast voodist välja ronimist avastasin ma oma suureks õuduseks, et toidutagavarad olid kahanenud minimaalseks. Et ei saastakas ega maxima väga ei erutanud, otsustasin promeneerida läbi meeldiva lumelörtsi Kadaka Selverisse.
Pärast poolt tundi lumeplögas kaevlemist jõudsin ma siis lõpuks laipväsinuna poodi.... ja seal oli kolm pooltühja riiulit ja vastikult palju inimesi! Sest mina olin ju loomulikult ilma jäänud infost, et Selver läheb kuuks ajaks remonti ja nädalavahetusel on tühjendusmüük. Lõpuks sain ma sealt kaks kohukest ja tuubi hambapastat. See oli ka umbes kõik, mis poes selleks ajaks alles oli.
Küll aga oli mul sellisest jamast nii kopp ees, et ma sõitsin bussiga otse koju, viitsimata ka Õikal poodi minna. Mis tähendab, et süüa ikka kodus ei olnud... Tragöödia lõppmänguks sai see, et ma tegin tervest pakist pannkoogijahust ilge laari koogikesi ja sõin neid laupäeva õhtuks ja pühapäeva hommikuks ja pühapäeva lõunaks ja pühapäeva õhtuks ja esmaspäeva hommikuks ja nüüd ei taha ma pannkooke näha enam isegi õudusunenägudes...
***
Aga samas. Kõigi piinade leevenduseks on ikkagi veel maailmas positiivseid asju - nüüd on Tallinnas olemas Tally Weijli pood ja Prismas müükase Läkeröli pastille. Kohe tore teada, et ka sügavas Ida-Euroopas toimub arenguid.
2011/03/17
One of those days
Eilne stand-up oli poolest saadik hää, aga jõle pikaks venis. Ehk siis lõpuks oli juba täitsa siiber. Esimeses pooles olnud Andre Wickström oli ikka väga hea - kohe silmad märjad/piss püksis hea. Aga õhtut lõpetanud Danny something oli niiiiiiii tüütu ja lisaks lasi veel pool tundi üle aja. Ehk siis tavalise 11ks koju jõudmise asemel läks 40 minutit hilisemaks ka koju jõudmine. Sellest tulenevalt on loomulikult täna täitsa kutu-piilu olla. Aga mis sest vanainimesest ikka tahta. Mõistlik oleks ikka juba koos lastesaadete lõppemisega magama keerata.
Küll aga mõjutab kutu-piilu produktiivsust. Kui ma oleks liinitööline, jääks mul täna norm täitmata ja praagi eest võetaks palgast veel lisaks natuke maha. Ilmselt oleks mulle täna töövahendiks sobinud pigem midagi sellist.... (OLULINE: vajuta kindlasti fotole, pildi täsimõõdus vaatamine on vaeva väärt!)
Küll aga mõjutab kutu-piilu produktiivsust. Kui ma oleks liinitööline, jääks mul täna norm täitmata ja praagi eest võetaks palgast veel lisaks natuke maha. Ilmselt oleks mulle täna töövahendiks sobinud pigem midagi sellist.... (OLULINE: vajuta kindlasti fotole, pildi täsimõõdus vaatamine on vaeva väärt!)
2011/03/12
Kui aega on üle...
... siis on võimalik lihtsate vahenditega sisutada ära päris tubli tükk laupäeva õhtust ja itsitada nii, et püksid märjad. Ja rõõmustada, et minu vanakooli telefonil pole auto-correcti peal.
Kui väheks jäi, saab siit rohkem!
Kui väheks jäi, saab siit rohkem!
2011/03/11
Höööhööhöööööö
Jalgpallureid meeldib mulle mõnitada alati. Ja see on briti huumor oma parimas vormis.
Ehk siis shoot, shoot, shoot!
Ehk siis shoot, shoot, shoot!
2011/03/08
Stop playing dead, start to roll over
Väidetavalt olin vahepeal talveunes. Kuna see oli mu enda väide, siis ilmselt on see ka tõsi. Talv esialgu veel läbi pole (kuigi paar korda on isegi päikest näha olnud) ja uni ka mitte, aga rahva tungival nõudmisel tuleb ju endast elumärke anda. Eriti kui vanus juba nii kõrgeks kipub, et ilma elumärkide edastamiseta hakkavad laiad massid surma kahtlustama...
***
Et kinnitada veelkord, et ma olen siiski endiselt elus ja enam-vähem funktsioneeriv, võin näiteks öelda, et käisin täna kelgutamas. Siiski mitte küll vabatahtlikult. Millegipärast arvab osa inimkonnast endiselt, et vastlapäeval peaks liugu laskma, kuigi liu pikkuse ja linade pikkuse vaheline seos on endiselt tõestamata. Rääkimata sellest, et tänapäeva ühiskonnas on linade pikkusest niigi väga poogen. Aga kui juhtkond käsib, siis Berit kelgutab.
Liu laskmine iseenesest polnudki muidugi see kõige suurem huumor. Minu puhul oli huumor ikka mäest uuesti üles trügimine. Üldiselt on küngaste ja kinnitrambitud lume puhul olukord, kus saapatallad on libedamad kui püksitagumik, suhteliselt vähe edasiviiv. Ehk siis tagasiviiv. Sõna otseses mõttes. Künkast üles tulemine oli selline neljal käpal, väga ebastabiilne ja üsna koomiline protsess. Koomiline siis muidugi eelkõige teiste jaoks...
***
Kuigi laias laastus pole kelgutamisel miskit suuremat häda. Parem vastlatraditsioon ikka, kui kukkel ehk siis see tavaline sai, millele on lörakas vahukoort vahele pistetud. Üldises protestivaimus boikoteerin ma endiselt vastlakuklit, asendades selle tänavu näiteks mangotaskuga. Väga hea valik oli seejuures, even if I do say it myself!
***
Et kinnitada veelkord, et ma olen siiski endiselt elus ja enam-vähem funktsioneeriv, võin näiteks öelda, et käisin täna kelgutamas. Siiski mitte küll vabatahtlikult. Millegipärast arvab osa inimkonnast endiselt, et vastlapäeval peaks liugu laskma, kuigi liu pikkuse ja linade pikkuse vaheline seos on endiselt tõestamata. Rääkimata sellest, et tänapäeva ühiskonnas on linade pikkusest niigi väga poogen. Aga kui juhtkond käsib, siis Berit kelgutab.
Liu laskmine iseenesest polnudki muidugi see kõige suurem huumor. Minu puhul oli huumor ikka mäest uuesti üles trügimine. Üldiselt on küngaste ja kinnitrambitud lume puhul olukord, kus saapatallad on libedamad kui püksitagumik, suhteliselt vähe edasiviiv. Ehk siis tagasiviiv. Sõna otseses mõttes. Künkast üles tulemine oli selline neljal käpal, väga ebastabiilne ja üsna koomiline protsess. Koomiline siis muidugi eelkõige teiste jaoks...
***
Kuigi laias laastus pole kelgutamisel miskit suuremat häda. Parem vastlatraditsioon ikka, kui kukkel ehk siis see tavaline sai, millele on lörakas vahukoort vahele pistetud. Üldises protestivaimus boikoteerin ma endiselt vastlakuklit, asendades selle tänavu näiteks mangotaskuga. Väga hea valik oli seejuures, even if I do say it myself!
Subscribe to:
Posts (Atom)