Kunstitund algajatele ehk kuidas joonistada öökulli

Ehk siis pärast ühte päeva mõistlikkust oleme tagasi tavapäraste mõttetuste juures.

Pilt laenatud: http://createcph.blogspot.com/

Ühe blogi taassünd (võib-olla)

Rahva (kõik, te kaks) tungival nõudmisel teeme siis järjekordse katse surnud lemmikloomale natuke elu sisse puhuda… Vaatame, kaugele selle kunstliku hingamise ja reanimeerimisega purjetab. Lubama midagi ei hakka. Igaks juhuks, sest lubadustest oleks ilus ka kinni pidada ja antud juhul ma mingit vastutust ei julge võtta.

Õigupoolest pole ju blogi-kooma seotud otseselt sellega, et midagi kirjutada poleks. Midagi leiab alati. Pigem on tegu olnud väikese identiteedikriisiga – tahaks nagu kirjutada suurtest, olulistest ja ilusatest asjadest, aga aju jääb nende jaoks liiga pisikeseks ning mõttetusi on juba nii palju postitatud, et see pole enam väga lõbus. Mulle vähemalt mitte. Sest mis ma ikka postitan asju, mille peale olen ma ise juba naernud, igatsusest ila tilgutanud või vihastanud tasakesi või mitte nii tasakesi.

Igatahes oli mul eelmise nädala lõpus kindel kava, et nüüd kukun midagi postitama. Ja siis lendas see kava kõik vastu taevast, sest jälle tundus aju liiga väike, et kirjutada sellest, mis hingel ning rumalaid sõnu oli internet niigi pilgeni täis. Ja see tunne pole seni üle läinud. Kohati on see lausa haige, millise huviga võib inimene unustada ennast lugema ja vaatama igasuguseid võikaid asju. Eriti vastikud on tagantjärgi need hetked, kui kogemata koperdad kusagil ajalehes kommentaaride peale, sest siis tekib eriline soov tormata barrikaadidele või hakata ka ise vihaseid asju kirjutama. Aga vihasena pole hea midagi teha, sest hiljem võib liigset lahmimist kahetsema hakata ja õnneks on ka nendel puhkudel aju liiga pisike, et edukalt raevust ajendatud projekte lõpuni viia.

Ja hea ongi. Sest teised – natuke targemad ja sõnaosavamad – oskavad asju kokku võtta oluliselt paremini. Kõige paremini on Norras juhtunust kirjutanud just need kelle töö ongi kirjutada – kirjanikud. Ühe kõige mõistlikuma ja mõjuvama teksti kirjutas The New York Timesi ja The Guardiani jaoks krimikirjanik Jo Nesbø, rääkides pigem sellest, mis on hea ja mida tuleb hoida, mitte otsides süüdlasi ja põhjuseid. Õigupoolest, kui hakata juba otsima põhjuseid millelegi seesugusele, tähendab see, et kusagil kogu selles julmuses nähakse loogikat ja loogika leidmine milleski nii irratsionaalses on peaaegu õigustus juhtunule. Õigustada aga midagi sellist on peaaegu sama julm, kui teha seda ise.

Kõige juhtunu taustal võttis aga ühiskonna olemuse parimalt kokku Rootsi karrikaturist Martin Kellerman oma kolmes twitteri säutsus (vaba tõlge a la Berit):

 - „Kõik karjusid Al-Qaida. Siis sai temast nats ja kõik, kes olid karjunud Al-Qaida olid rassistid. Nüüd on ta kristlane ja kõik, kes karjusid nats, on Al-Qaida.”
 - „Kui kõik karjusid Al-Qaida, ütlesin ma kohe: oodake nüüd, ta võib sama hästi olla ka arvutimänge mängiv maakast vabamüürlane, kes arvab, et ta on keskaegne rüütel.”

 - „Oluline on meeles pidada, et kõik blondid kristlastest mehed pole terroristid. Suurem osa neist on lihtsalt tavalised rassistid, kes tahavad rahus elada.”

***

Aga aitab tänaseks depressiooni levitamisest. Homme hakkan (võib-olla) jälle postitama rumalaid pilte, nagu tavaliselt. Sest ega pisike aju ju rohkemat ei suuda…