Kui keegi ootab kokkuvõtet järjekordsest ebatervisliku toidu tuurist Euroopa kaguosas, siis siit see tuleb…
- Reisi magusaim uni: Riia lennujaam; varahommik, kui reis veel polnud õieti alanudki
- Reisi sotsiaaluuring: „Tähelepanekud kaasaegse prostitutsiooni käitumismallide kohta tänapäeva Ateenas” ehk kuidas rõdult sai jälgida töötavaid litse. Mitte nüüd nii aktsioonis, nagu vasakule mõtlevad tüübid juba ette jõudsid kujutada, aga ootevalmis litse. Hoolimata tundidesse ulatuvast õhtusest valvetööst jäi tehingu sõlmimine nägemata. Kõik autod sõitsid lobisemise järel ilma litsita edasi… Ehk siis sellest järeldus, et Ateenas on litsil keeruline elu. Nende keskmine tehingu hind jäi ka välja selgitamata, sest ma lihtsalt ei julgenud küsima minna.
 |
| Oodates kliente... |
- Reisi suurim fänn: tundmatu, keskpärane Adidase pusaga jõmm Istanbulis, kes suutis meil poolteist tundi umbes 10 meetrise vahega sabas jõlkuda, tehes kahtlaseid jänesehaake ja varjudes iga kord, kui fotoka välja võtsime. Erinevalt kõigist teistest, aga oli tema Silent-Bob – kordagi ei kuulnud karjatust „I luuuuuuuv juuuuu”, nagu mõnedel teistel puhkudel…
- Reisi paanikahäired: kolm Hispaania tšikki sõitsid samas kupees Bulgaariast öörongiga Türki. Kõik magasid raha ja dokumendid trussiku sees olevas vöökeses, mis siis, et kupee uks oli lukus. Ja seljakotile pandi tabalukk külge, keerati kinni ja võti seoti nööriga teise tšiki käe külge. Ma ei tea, kas ma olen kergeusklik, aga ma leian, et sellest piisab, kui ma enam-vähem hoian ärkvel olles õlakotil, kus kõik asjad on see, silma peal ja öösel paigutan selle nii, et ta oleks kusagil pool-lähedal ja mitte väga kergesti kättesaadav.
- Reisi täpseim graafikuspüsimine: Rong pidi Plovdivist startima Istanbuli u kell 21. Kõige pealt teatati, et sõiduk jääb 90 minutit hiljaks. Siis sai sellest sujuvalt 155 minutit tablool ja kui lõpuks enam hilinemisnumber 20 mintsa enne eeldatavat rongi väljumist ei suurenenud, tundus see lausa juba võiduna. Istanbulis olime neli tundi hiljem, kui oleks pidanud.
 |
| Berit käis otse üle rööbaste kepsutades padu-bulgaariakeelse tabloo pealt kontrollimas, ega 155 minutist pole saanud näiteks 486... |
- Reisi õelaim itsitamine: Kui liikuda Istanbulis sadamate lähistel, käib kari onusid kogu aeg ringi ja hõigub "Bosphorus tour, Bosphorus tour! Rilllllli tšiiiip! Õunli vei tu siiiiiii Isntanbul on siiiiiiiii!" Paari tunnise hulpimise eest kooritakse mitukümmend eurot.... Ja samas sõidab linna sees hulgem liine linnapraame, mis käivad tavalise sõidupileti hinna eest. Ehk siis üks sõit umbes 80 senti või nii.... Ma aga arutasime irvitades, et kes need jobud on küll, kes sellisele kruiisile läheb, kui igale poole saab ka mõistlikumalt ja ilma et keegi sulle midagi pähe määriks. Ja siis hostelis üks väääääga udune Tšehhi neiu rääkis, kuidas ta on kaks päeva järjest kruiisidel käinud. See "ahahhh!", mis ta vastuseks sai, tuli väga südamliku naeru saatel. Ma ei ole küll kindel, kas ta sai naeru mõnitavast alatoonist aru, sest ta oli just täpselt nii udune.
- Reisi mega-grrrrrrrrrr: Kreeklased armastavad Euroopa Liitu ja tudengeid vist, või siis vähemasti nende kahe kombinatsiooni. Ehk siis mina köhisin iga vaatamisväärsuse sissepääsu juures pappi igast august välja, samas kui Kat aga lehvitas vaid isic-kaarti ja jalutas tasuta sisse. Nii et minu reis ei tulnud kallim mitte shoppamise arvelt (mida võiks eeldada), vaid Kreeka kiviklibu vaatamise arvelt.
- Reisi raha-läheb-ühte-sügavasse-musta-auku koht: Sephora, ja muud polegi tarvis öelda.
- Reisi põnevaim tualetielamus: Öörongi peller? Ei. Kaks ööd hostelis, kus polnud paberit? Ei. Parim kempsuseiklus oli Sofia Costa kohvik. Või noh, kohvik ja kohvik. Me aga läksime jääga mahlajooki ostma ja ühtlasi mõtlesime, et mõistlik oleks käia kempsus ka ära, kui juba niimoodi kohvikus olla, sest Costades alati oli peller. Küsisime siis ka seal, et kus siin kemps on.... Noormees leti taga ohkas ja ütles, et seda on keeruline seletada, ma parem näitan teile. Kaks imestunud nägu - mida siin ikka nii väga seletada, kohvik ei ole ju väga suur? Well, kemps polnud kohvikus, vaid samas hoones aga oioi kui kaugel. Ja üleüldse polnud tegu külastajate kempsu vaid oma töötajate omaga, aga poisu ei julgenud vist välismaalasi peldikusse saamast lihtsalt keelata. Igatahes saime grand touri sellises meie linnahalli mastaapi suures kontserdihallis, kus muidu mingit elu polnud. Kempsu jalutamine võttis edasi-tagasi aega ikka korralikud veerand tundi läbi labürintide ja kogu aeg eskortis meid hämaras ja inimtühjas majas nummi bulgaaria jõmpsikas. Vot seda nimetan ma teeninduseks!
- Reisi life-savers: Kui toidu osas keskendusime kohalikule kraamile, siis jahutuvada joogid läksid Euroopa suurkontsernide taskusse - aitäh, Costa ja Starbucks jäiste coolerite eest, tänu teile olen ma septembris näljas! Kuigi olgem ausad, Bulgaarias maksis täpselt sama jook umbes poole vähem kui Kreekas, nii et "Go, Ida-Blokk!".
 |
| Life-savers in Athens |
- Reisi Marilyn Monroe: Mina! Ottomani sultanite palee rõdul keset rahvamasse ja tuuleiile käis seelik korra alumist serva pidi silmini ära. Paarikümnel türgi mehel oli lõbus....
- Reisi õpetaja Kuke meenutamise moment: Bulgaarias oli ikka tänu господин Куккele oluliselt lihtsam kui keskmisel turistil. Keelest ei saanud aru muffigi, aga vähemalt sõiduplaani lugemisega sain küll hakkama.
- Reisi kaardilugeja: Jälle mina. Kui enam ei teadnud, kus olime või tundus, et olime kaardi pealt väljas, siis aitas ainult suvalises suunas astumine. Nii sai ära nähtud Ateenas näiteks Little Albania, Little Moldova ja Little Romania ning paar tundmatut elamupiirkonda Istanbulis ja Sofias ning üks vääääääääga piinarikas küngas Plovdivis.
- Reisi ohvrid: Minu jalad. Vajavad hädasti pediküüri või siis amputeerimist.
