Alustame siis päris algusest. Ehk 24. novembrist 2011. See
päeva läks ajalukku kui päev, mil siin blogis tehti viimane eelmine sissekanne. Kindlasti läks see päeva ajalukku millegi poolest veel, aga kuna kiire pilk wikipediasse ühtegi suursündmust ei pakkunud, siis ilmselt on minu blogi koomasse langemine olulisim, mis sel päeval toimus.
Antud kirjatükki siin ei ole esialgu siiski mõistlik suhtuda kui suurde imesse, kuigi enam kui aasta kestnud koomast ärkamist võiks üldjuhul selleks pidada. Pigem on see esmane elumärk - sõrme liigutamine või silma pilgutamine. Seda, et patsient täielikult taastub, on kindlasti palju loota. Heal juhul saab temast ratastoolis ilastav tüüp, kes aeg-ajalt pakub kõigile oma kahele lugejale natuke rõõmu. Või siis mingit muud emotsiooni, mis iganes see siis ka olla võiks.
Õigupoolest oli suur ülestõusmine plaaneeritud täpselt blogikooma alguse aastapäevale. Aga kes see ikka neid päevi nii täpselt loeb. Eriti veel kui need langevad nädalavahetusele. Ehk siis grand resurrection oli juba pikalt ette kavandatud, kuid möödus, va saadan, märkamatult laupäeva varju peitud pugedes. Ja pühapäeval polnud aega. Ja siis polnud ju enam nii oluline, mis päeval täpselt...
Nüüd ei tea enam sedagi, miks seda elluäratamist tegelikult on tarvis. Kunagi sai blogiga müratud eelkõige seepärast, et see oli endale hea koht natuke auru välja lasta ning eks saba kergitamine avalikus kohas pakub igale krantsile pisut rõõmu. Isegi kui keegi ei näe ega loe, siis teadmine, et asi on tehtud, teeb tuju natuke paremaks. Aga mingil hetkel läks jõle punnitamiseks. Rõõmu polnud, oli vaid kohustus riputada üles pilte kampsunis pingviinidest. Ehk tegid need kellelgi tuju heaks, aga koera enda saba väga rõngasse ei ajanud. Ja nii saabuski kooma. Mitte sellepärast, et midagi poleks öelda olnud või et poleks olnud aega seda öelda, vaid eelkõigi sellepärast, et ütlemine ei teinud enda olemist kuidagi paremaks.
Viimasel ajal on tekkinud jälle tunne, et vahel tahaks midagi öelda. Või noh, kirja panna. Teeb sama välja, ainult kirjapandult kõlab kõik enamasti pisut paremini, sest vähemalt võib jääda mulje, et kirjutamisele on eelnenud ka mõni mõte. Just sellepärast vist on tagasi hakanud tulema ka see tahtmine asju kirjalikult välja öelda. Mitte sellepärast, et keegi teine peaks tingimata teadma, mida mul on öelda , vaid sellepärast, et endal oleks natuke parem, sest mõni mõte on saanud, kui ehk mitte lõpuni, siis vähemalt kuhugi poole tee peale, mõeldud.
Vanadus on selle asja nimi vist, mis muud. Kui varem oli vaja publikule (ja nüüd naeravad kõik kaks lugejat koos "höööhöööhöööööö") meeldida, siis nüüd on üsna ükskõik, kas publikule meeldib või mitte. Või kas publikut üldse on. Kui ma veel natuke lasen oma suurushullustusel areneda , siis hakkan ilmselt selles suhtumises nägema geeniuse esilekerkimist, sest kõik kirjanikud ju räägivad, et nad kirjutavad mitte selleks, et neid loetaks, vaid et lugu tahtis "välja pääseda".
Mul pole ei lugu ega geeniust. Ilmselt ei saa ka olema. Lugu ma mõtlen. Geeniuse osas pole seda "ilmselt" ka vaja sinna lisada - mida pole, seda pole. Vahel ehk lihtsalt paar heietust ning suure tõenäosusega siiski ka mõni kampsunis pingviin.
