Hetkel, kui selle teksti kirjutamist alustan, on kell 18.42
pühapäeva õhtul. Tööpäevase pühapäeva õhtul seejuures. Aga protsess, mis käimas
on, pole mitte töö, vaid ootamine.
See on lausa huvitav, kui suur osa igast päevast moodustab
ootamine. Isegi, kui see ootamine saab täidetud mingi tegevusega – ükskõik, kas
siis ninanokkimise, kutsikate piltide vaatamise või järgmise päeva outfit’i
planeerimisega –, siis ikkagi põhiline on ootamine, mitte see asendustegevus.
Ärkad. Ootad, kuni kohvivesi keeb. Käid duši all. Ootad,
kuni juuksed kuivavad. Lähed kodust välja. Ootad bussi. Jõuad tööle. Ootad,
kuni arvuti käivitub. Vaatad üle, mida teha on tarvis. Ootad, kuni keegi
suvatseb lõpuks valmis teha selle, mille kallal sa peaks tööd tegema hakkama.
Saad lõpuks ootamisega ühele poole ja produkti valmis, hakkad ootama jälle
bussi. Ja siis hakkad ootama voodis und. Ja kusagil lõpuks enne magama jäämist
ootad, et äkki homme oleks parem – et äkki ei peaks nii palju ootama kellegi
või millegi järel.
Igasugused ajajuhtimise eksperdid räägivad pidevalt, et oma
aega tuleb kasutada produktiivselt. Alati peab olema midagi kotis lugemiseks,
et arstikabineti ukse taga oodates ei läheks aeg raisku. Kui sõidad auto või
bussiga, saab kuulata keeleõppe podcaste ning saada targaks. Oma aeg tuleb nii
ära süstematiseerida, et kaardistad kõik tegevused ning täidad kõik augud või
tühjakargamised millegi kasulikuga.
Aga tegelikult on ju need väikesed augud, väikesed ootamised
vahel nii vajalikud. Millalgi tuleb ju ka hinge tõmmata. Selleks peab aega
jääma, et jõuda olla natuke pahane selle peale, kelle järel sa ootad.
Ja üleüldse, mis siis ikka on kasulik tegevus? Kas kasulik
on ainult see, mida saab arvutada tootesse, rahasse, tulemusse? Kuidas mõõta
head tuju, mis tuli ootamise ajal nähtud ajuvabast seriaalist?
Väikesed, ebapraktilised ootamised elab üle üsna lihtsa
vaevaga. Kohati on need head vabandused mittemidagi-tegemiseks, kohati veel
paremad vabandused korraks „korgi pealt laskmiseks“ ja kellegi kulul enda välja
elamiseks.
Palju hullemad on need suured ootamised, mida tihti
ootamisena ei näegi. 15 minutit bussipeatuses on ebamugavad, kui parasjagu
lörtsi sajab, aga halvimal juhul lõppevad märgade varvaste ja nohuga. Aga seda
ebameeldivat tunnet saab kompenseerida kaneelikukli, sooja tee ja
paratsetamooliga. Kuidas aga kompenseerida aastat, kahte aastat, viite aastat,
mis on mööda läinud oodates midagi paremat ja ilusamat?
Sest tavaliselt ei saa ju aru, et sa oled oodanud enne, kui
vaatad tagasi. Sest viis aastat ei istu ja ei oota sa ju ühel kohal diivani
nurgas, vaid teed midagi. Lihtsalt seda, et tegemist on väga pika, suurt tükki
sinu elust hõlmava asendustegevusega, ei märka kahjuks kohe alguses. Ja
üle-üldse, alati ei tea ju päris täpselt isegi, mida sa ootad need aasta, kaks
või viis.
Kõige keerulisem aga on ära tunda seda hetke, kui saabub
see, mida sa oled oodanud. Sest samal ajal võid sa olla liiga ametis bussi
ootamisega või vihastamisega kellegi peale, kes ei tunne kella. Kuidas tunda
ära seda „õiget“ asja, mida sa ootad? Parimal on juhul on ju teadmine, et see
mis on, pole päris õige.
Või millal tuleks suurte asjade ootamine ära lõpetada, alla
anda? Sest mis siis, kui kunagi õiget ei tulegi? Või veel hullem, ei saagi
teada, mis see õige on? Või kui isegi ei saa teada seda, mis on hullem, kas
lõputu ootamine või hoopis leppimine, loobumine ja allaandmine?
Aga selle ootamispausi jooksul ilmselt ei mõtle ma välja
vastuseid ühelegi neist küsimustest. Äkki polegi tarvis. Igatahes ootamine jätkub.
Ootan teksti, mida toimetada. Ootan, et kohvimasin mündi väljasülitamise asemel
lõpuks kohvi hakkaks andma. Ootan, et keegi teeks vähemalt mõne lolli nalja, et
ootamist hetkeks katkestada.
