Vedelesin eile jälle terve õhtu Lilleküla statal ja selle pari tunni kokkuvõtteks on kaks järeldust:
1) Fääri saarte 48 000 elaniku sekka on sattunud paar päris kena mees-eksemplari;
2) ükskõik kelle teene see nüüd ka oleks, et EM olemas on, aga ma olen väga tänulik, sest sellist jalgpalli kaua välja ei kannataks.
Lühikokkuvõte on, et Fääri sääred (tsiteerides Kaljuveri) oleks peaaegu Eestile tuule alla teinud ja see oli peaaegu ebaõiglane, et Eesti lõpuks võitis - nii ei tohiks endast väiksematele liiga teha. Eriti kui selle juures ise veel nii sitada ollakse. Aga noh, mis minul siin ikka möliseda. Suurem osa seltskonnast vaatavad elu niikuinii läbi sini-must-valgete prillide ja ütlevad, et mäng oli sitt, aga ikkagi tuli ju võit ja löödi väravaid. Või midagi...
Kergelt sita ajas mul igatahes täna keema, kui lugesin SLÕList, et herr Schwede küsis pressikal Rüütlilt, et miks nii palju venelasi platsil oli? Ei no palju õnne!!! Siis oleks võiunud ju sama hästi võtta vastu oma 1-3 kaotuse, sest Slava ja Novikovi väravad enivei ei loe, sest nemad pole ju õiged eestlased. Või midagi... Ma pole küll üllatunud, aga nii lollid küsimused võiks ikkagi enda teada jätta.
***
Nädalavahetuse Helsingi tuur oli päris tore. Rahast sai küll edumeelselt lahti, aga ei midagi täiesti ebavajalikku - paar pluusi, rannahilbud ja kulinaid. Pluss oli ilm ilus ja vahva oli promeneerida. Sai jälle korra olümpiastaadionil käidud. Vaade on ikka ilus, pilet ikka 2 euri ja lift sama nigel kui mõne aasta eest. Aga emmele ja Anetile oli ju vaja asi ära näidata. Üleüldse vabanes Eestimaa pind sellega ühest friigist - ühe võrra vähem jälle neid eestlasi, kes pole Soomes käinud :P
Kõige vahvam tegelane, keda põtrade juures sai kohatud oli aga üks vahva oravapäss. Sibeliuse monumendi juurest tagasi jalutades mõtlesime, et sama hästi võib ühe tiiru teha surnuaias ka. Mulle ju meeldivad sellised morbiidsed asjad, eriti veel sõjaväekalmistud. Igatahes Mannerheimi haua ümber ja II maailmasõja haudade vahel šeikis ringi üks ülbik-orav. Tuli istus peaaegu varba peale ja siis kugistas meetri kaugusel hauakivi peal oma käbi. Ilmselt püüdis ta välja lunida midagi paremat, aga peale Läkeröli polnud meil talle midagi anda ja see poleks talle vist väga hästi meeldinu. Igatahes, kui me hakkasime ära minema, siis seljataha vaadates trampis üks tuust meile päris pikalt järgi. Selle tüübi oleks ikka saanud lõdvalt ära kodustada :D (Pildid viskan ka kunagi varsti picasasse üles - siis võib oravaga lähemalt tutvuda)
***
Pühapäeval, sellel "peksa-lapsi-päeval" sai kogu ülejäänud Tallinnaga loomaaias käidud. Korra aastas tuleb ju ikka suguvõsakokkutulek korraldada :D Igatahes mingi pärdik-kõrvik oli ülejäänud seltskonna kinnitusel suhteliselt minu nägu.... lepime sellega siis.
***
Kui kõik plaani kohaselt siis saab täna veel ehk isegi rattad alla. Rahast-lage-Kristel endale küll praegu suurt midagi lubada ei saa, aga ma võtan tengelpunga puuga selga ja mängin sugar-daddyt :P Küll ma juba kahte ratast lubada saan... Aga eks see paistab, mis resultaadiks kujuneb. Igatahes tahaks natuke juba ringi litsuda küll. Iga kord, kui teisi inimesi rattaga näen, läheb meel kadedaks...