Meie super-tegevtoimetaja suundus siis täna varahommikul EMile. Suure lunimise peale andsin talle kaasa oma kasutuses oleva kuid firma papi eest ostetud arvutikoti. Et see kuskil arvel pole, siis põhimõtteliselt minu vara...
Seni oli tegevtoimetaja suhtes isegi natuke kaastunnet, sest kolme nädal kohta pole mehel ühtegi ööbimiskohta. Ilmselt tuleb pärast reisi eest esitada vist Austria ja Šveitsi arestimajade arved, kuhu ta pargis magamise eest toimetatakse :D
Aga mis kõige olulisema, esimene asi, mida ta kohale jõudes teagi, oli mulle helistamine ja küsimine, kas ta võib mu arvutikoti ära visata!!! Kuna olevat antud EMi seljakott, siis see on lihtsalt üle... Ok, see kott on paras käkk, aga nii ülbeks ka minna ei tasu. Ma käskisin oma südametunnistuse järgi talitada, mis tähendab, et ilmselt lõpetas märss kuskil Zürichi prügikastis, sest südametunnistust sel sellil küll pole. Samas on mul omakasupüüdlik plaan - see, mis prügikasti lendas, oli ju minu kott, mis tähendab, et ma nõuan kompensatsiooni ehk siis seda EMi seljakotti, mis sundis minu märsist vabanema. Aga jah, eks mehe elu ole raske, kui kotte on liiga palju :P
No comments:
Post a Comment