Kogu see jama algas tegelikult sellest, et meie ettevõtte kontserni poliitika on mitte pidada suvepäevi. Nii otsustaski keegi asja muuta koolituspäevaks, ainuke häda selle juures oli, et koolitada ma küll ennast vabast ajast ei lase. Lisaks sellele ei olnud ka eriti seesugust infot tulemas, mida oleks vaja tingimata märkmikusse üles pintseldada, nii et esimese siidri avamine sujuvalt selleks hetkeks, kui ettevõtte juhataja hakkas oma ettekannet tegema, tundus suhteliselt sobiv...
Või nüüd siis sobiv ja sobiv.... teises reas rahulikult alkot libistada pole vist hirmus mõistlik, aga aus vastus on see, et ma püüdsin ennast alguses tagasi hoida, aga sellest ei tulnud midagi välja. Esilagu oli lihtsalt igav ja hiljem juba ajas selline jutt jooma - ikka parem kui kõva häälega lolli juttu ise ajama kukkuda oleks olnud.
Siis saime rühmatöö raames kuulda taaskord, et meie ajakiri on eriliselt kole! Kena, selle peale kulus kohe veel natuke alkoholi ära.
Siis sai kohale rallinud herr Jakobsoni ratastega poes varusid täiendamas käidud (etteruttavalt tuleb mainida, et osa neist varudest on mul veel külmakas, sest hiljem tuli pinnale nii palju jooke, et oma kraami polnud vajagi). Ja meelelahutuslikule jalkale tele vs kirjutajad - uskuge või ei, aga sain platsile ja meie võistkond isegi võitis. Samas tuleb muidugi mainida, et minu esimese platsilkäigu ajal jäi meie võistkond kaotusseisu. Ma küll ei ütle, et see päris minu süü oleks, aga veidi ehk ikka. Häda oli ju selles, et natuke pingutades võttis kohe pea hullu moodi valutama. Aga ei see midagi - vaheajal sai ju õllega olukorda leevendada ja kohe hakkas parem :D Kohe nii hea, et oleks peaaegu värava löönud - miski pool meetrit läks ainult mööda ja kes minu sihtimisosavust teavad, saavad aru, kui hästi see juba oli.
Edasi tuleb tunnistada, et mina pidasin ennast teistega võrreldes alkoholi koguste osas veel päris kenasti üleva. Enda kohta sai siiski vist rekordeid püstitatud. Igatahes selge plaan oli, et meie ajakiri joob tele laua alla (ülejäänud väljaanded olid nii pepsid, et nemad selleks ajaks, kui läbu algas, põgenesid). Aus vastus on, et ma päris täpselt ei tea, kes võitis. Kuidas lugeda näiteks televäljastajat, kes magas laua ääres sel ajal kui meie kaas toimetaja Kaleviga tuttu ründasime? Viimase magama mineja kurb saatus oli meile kahele muidugi see, et telk oli ammu nii rõskeks kastest tõmmanud, et sinna minna ei tahtnud ja alles oli ainult üks üheinimese voodi. Õnneks on Kalev sale poiss ja ühest magamiskotist piisab tekiks ka :D Mis siis, et selle pärast pidi pidevalt võitlema nende 4 magatud tunni jooksul.
Aga enne tuttu minemist suutsime me telesaatejuht Kiivri joota totaalseks öö-Kiivriks (ma arvan, et seltskonnaajakirjandus oleks neist fotodest huvitatud), seebiks joonud kujundaja-Lii sokutada ilus telepoiss, endine kümnevõistleja Kristerile voodikaaslaseks (neil kulus kahe peale kolm voodit ära), Kalev panna kallistama topisnukku dekoratsiooniks mõeldud saanis (kusjuures hommikul selgus veel, et topis oli üsna mehine tüüp), üsna populaarne tips oli ka puust näkineid tiigi kaldal. Aga mina käitusin kenasti :P Või midagi...
Hommik oli muidugi suhteliselt valus ja tuleb tunnistada ka varajane. Aga enam polnud seal midagi teha, kui öö-Kiivrist jälle suhteliselt tavaliseks Kiivriks saanud Kiiver räuskas, et hommik on ja üleüldse nõuab see kahtlane värk, et meeste tuba on saanud segatoaks (mina ja Lii) lambivalgusel uurimist.
Uuritud sai ennast igaks juhuks selle peale hommikusöögi laua äärde, kus esialgne jogurt moondus üsna pea taas õlleks, sest seda oli ju nii palju alles... Nii et hilishommikuks oli öö-Kiiver jälle tagasi.
Lõpetuseks sai veel maandutud tööl toimetuses ja lahendatud parimatega parimatest (ehk siis nendega kes veel jalul seisid) viimased alles jäänud õlled. Olukorra tõsidust ilmestab see, kui Kiiver teatas: "Oi perse, mis saab, kui ma koju jõuan. Mul naine teab, et ma olen purjus. Aga et ma nii purjus olen!" Ja Kalevi väidet telefoneerinud tüdruksõbrale, et "ma olen pisut purjus, jah" ei uskunud ta ise ka. Seda pisut osa siis...
Igatahes mina jõudsin ilusti umbes neljaks koju ja hakkasin tööd tegema! Vot nii tubli ma olengi. Samas, hea et mul puhkus on. Seda ajakirja numbrit ma näha ei taha.... Kui see nüüd ikka ilmub. Kui ma lõuna paiku Liile helistasin, siis ta kõlas nii, nagu tal oleks korralik pohmakas (no shit!). Ma igaks juhuks Kalevile ei helistanud - tema õllesaldo jäi vist kusagile sinna 30st purgist-pudelist veidi ülespoole.
***
Minul on nüüd igatahes juba reisuks pakitud ka. Suured tänud selles protsessis pean ma ütlema oma kallile "elukaaslasele" Kristelile, kes ilma palumata triikis kogu mu pesu ära!!!!
See on ikka müstika. Ükski päris normaalne inimene ju sellist asja ei teeks. Ta on ikka totaalselt minu kangelane!!!! Super-luks lausa.
***
Varsti kebin siis ära lennujaama suunas maršruudile Tallinn-Berliin-Bukarest-(Sofia)-Skopje-Belgrad-Sarajevo-(Mostar-Dubrovnik-Split)-Zagreb-Berliin-Tallinn.
Kaks nädalat arvutit ei näpi (ilmselt, kohe üsna kindlasti). Eluga kavatsen tagasi tulla. Saabumishetke konditsioon selgub 24. augusti hilisõhtul! Aidaaaaaaaaa!
