***
Igatahes esimene sunnitud paus tulenes sellest, et Vormsis ikka igal pool wifit pole - vähemalt siis mitte minu majakeses ega selle hoovi peal. Aga ma ausalt ka tölleradasin arvutiga mööda hoovi ringi ja otsisin kontakti ümbritseva kübermaailmaga. Aga tutkit! Ilmselt sama kala, mis telefonigagi - mõne koha peal lihtsalt ei levi!
***
Seda, miks töö mind hauda ajab, võib ajakirjanduslevist osta homme - ehk siis 100 lk paks ajakirjandus produkt. Varasemast peaaegu 40 lk pakse. Sama palju tööjõud, lisaks suvele omaselt puhkustega toimuv kadu. Järgmist numbrit teeme 4 inimest toimetuses + üks Pekingis. Mul on täita kokku 25 külge. Sõnastame selle siis nii, et see ei tee õnnelikuks.
Lisaks muidugi meeliülendav kohustus asendada korraga nii peatoimetajat kui tegevtoimetajat - tavakeeles tähendab see, et kui on perses, saan mina sõimata. Kui pole perses, siis pean mina sõimama, et ei läheks perse. Ja põhiline on see, et ma ei palunud seda. Mulle ei meeldi, kui mulle pannakse üleliigseid kohustusi. Ma tahan oma vaikset nikerdamist ilma vastutuseta! Ainult keegi ei mõista mind...
***
Kui kedagi ilmaraport kotib, siis ilm imeb täiega. Umbes selline november - küll, sajab, torm. Hommikul lõhkus otse maja nurga juures mu ilusa Milka vihmavarju ära, varjuga kakeldes lõhkusin mina oma käe ära ja kontorisse jõudes nirisesin nii juustest kui teksadest. Varbad lirtsuvad siiani. Mõnna!
***
Aga ilusid asju on ka. Või noh mis ilus see on, kui Djurgården mängib kahe mängu kokkuvõttes Floraga 2 : 2 ja saab edasi vaid tänu võõrsil löödud väravale. Aga poisid olid ju nunnud ja see on põhiline :P
Kristel süüdistab mind juba mõnda aega seetõttu ebasündsates unenägudes. Ja kui nüüd käsi südamel üles tunnistada, siis päris eksinult ta põõsastes ringi ei tuhlagi. Aga mis seal ikka, liigselt kõrge moraaliga pole enivei midagi peale hakata...
No comments:
Post a Comment