See nädala on olnud selgelt järjekordne pikas töölooma seikluste reas ehk siis mitte sittagi peale töö pole tehtud. Isegi nädalavahetusel, kus ma rumala peaga lubasin, et eks ma siis natuke tegelen online'iga... Natuke tähendab seda, et ma ladusin reede õhtul hilja ja eile õhtul hilja veel mäesuusatamise tulemusi üles. Vähemalt sai Aksel Lund Svindali pilti toppida veebi - midagigi enese hingele ja silmadele...
Ja siis olen ma loomulikult pühendanud suure osa nädalavahetustest magamisele. Ma suudan viimasel ajal ennastki üllatada - poleks aimanud, et ma selles nii kõva käsi olen. Ilma erilise pingutamiseta põrutan rahulikult lõunani nohistada. Kena!
Kuigi laupäeva maha magamiseks on mul lausa adekvaatne vabandus. Nimelt öösel ei saanud ju väga magada. Kõik algas sellest, et esmaspäeva õhtul sai koos Oliveriga töölt koju mindud (koos Kristiineni me tavaliselt ei jaluta, aga tööl sai veini ja moosisaiadega tähistatud kahe operaatori sünnipäeva ja siis võis juba promeneerida ka) ja kusagil kargas talle pähe geniaalne idee, et nad Kaleviga tulevad mulle reedel külla. Ega ma väga ei võidelnudki, sest 1) olin ma kindel, et ta unustab selle mõtte ära ja 2) poleks nende külaskäigus ju midagi hullu. Enivei, nädala jooksul selgus muidugi, et tõenäolisemaks osutub esimene variant. Eriti arvestades seda, et Kalev sõitis reedel ära Pärnusse ja Oliver ise oli haige.
Aga ma eksisin, kui ma arvasin, et Oliver selle ära unustas, sest kui mina põõnasin nagu põrsas, arvas ta öösel kell 2, et nüüd oleks sobiv küsida, kas me teeme ka midagi, vä?!? Ma viisaka inimesena püüdsin vastata, et mina juba teengi midagi - magan! Ilmselt kulus tal selle seedimiseks kaks tundi, sest mina jõudsin juba uuesti magama jääda, kui kusagil pisut pärast 4 potsatas telefonile sõnum, et kas ma nüüd siis tulen sinu juurde või mitte!
Oi perse! Sel hetkel olin ma juba nii tige, et ma peagu olin valmis paluma tal enda juurde tulla ja laskma siis Kristeli supernoal oma töö teha. Ma saan aru, et Oliveri seltskonnahing ärkab alati pärast paari rummi koolaga, aga jätku minu unimütsihing rahule. Mul on selged põhimõtted - kas uni või pidu. Aga und poole öö pealt ma peo vastu ei vaheta. Ma pole selleks lihtsalt füüsiliselt ega vaimselt võimeline! Esmaspäeval saab ta korra jalaga selle ahistamise ja mu ööune rikkumise eest. Või siis vähemalt verbaalselt jalaga...
***
Lisaks sellele ootab mind töö juures jõulukalender. Kalev tõi Soomest. Sellel on loomulikult oma kiiks... Ei mingeid põhjapõtru, päkapikke ega aisakelli - hoopis paljad mehed punaste mütsikestega. Iga luugi sees on lisaks shokolaadile ka palajas torso või midagi muud. Pisike üllatus igas päevas :D
***
Kui ma ennast kokku võtan, siis paigutan mõned Makedoonia pildid ka kohe kuhugi vaatamiseks. Ilmselt orkutisse. See ju meie ühiskonna alustala. Ma kasutasin seda Makedoonias olles ju isegi tööalastel eesmärkidel. No kuidas muidu ma oleks tundmatute käsipallurite nimed ja näod kokku viinud. Ikka meeskonna nimekiri ette ja orkut lahti ning poisse otsima! Vot seda nimetan ma kaasaegseteks töömeetoditeks.
***
Töömeetoditest rääkides - peaks hakkama vist jälle endale antud külgi täitma. Kuidas mul küll õnnestub alati kogu oma töö orgunnida nii, et kõik jääb esmaspäeva peale?
.
No comments:
Post a Comment