Restart-nädal

Täna on selgelt selle nädala esimene päev, kus pole sellist tunnet, et tahaks umbes tund pärast üles ärkamist vajutada Ctrl+Alt+Delet ja teha päevale restardi. Aga selle ainuke vabandus (samas selgelt parim) on, et hommik ei saabunud ka keset ööd ja kohustuslikus korras.

Esmaspäeval sai kõige hakatuseks nautida sellist toredat köha, et anna olla - hääl oli igatahes nagu tuppa oleks lahti lastud mingi eelajalooline koletis. Seda täiendas loomulikult iga esmaspäeva tavaline võlu, et siis, kui žurnaal trükki peab minema, on kõik asjad ikka veel tegemata. Ja siis kui ma olen viimasena õhtul teiste tolguste auke lappima jäänud, saab kõrgema juhi ja liidriga jutuajamise käigus selgeks, et kuna tema arvates mul pole nii väga palju midagi teha, siis ma peaks hakkama ühe päeva nädalas online'i ka tegema. Jipiiii..... Ja see ei olnud loomulikult arutelu kohta. Mulle lihtsalt edastati otsuseid. Naiss! Ma olin ikka seal omaette nii tige, et jõudsin õhtu jooksul kõik toimetuses ette jäänud inimesed ka läbi sõimata...

Põhimõtteliselt tähendab see siis nendel nädalatel, kui mu online'i päev satub nädalavahetusel 6 tööpäeva, sest ega mul ju ajakirjas asju selle võrra vähemaks ei jää. Nüüd saab igatahes tõestada, kuidas töö inimesest looma teeb. Aga mis seal ikka - äkki tuleb must vähemalt selline tige, läikiva karvaga buldog.

***

Muuhulgas saab minu tööloomastumise üheks osaks veebruaris nädal aega välitöid Liberecis. Ükskõik kui väga ma ka hindan nüüd MM-ile sõitmist, siis ma juba ette tunnen, et sellest tuleb täiemahuline kepp. MM-id ja muud sellised asjad on toredad, kui saab võistlusi vaadata ja lebotada, aga seal tööl olemine on pigem see, et võistlusi näed poole silmaga, ülejäänud aja toksid arvutit nüri näoga (ja maksad neti eest 120 euri) või jälitad kodumaiseid "suusaässasid" kusagil hanges. Loodetavasti siis on vähemalt hanged, mitte mingi porimülgas...

Aga vähemalt nii mitte-professionaal kavatsen ma küll olla, et lähen ja panen Schmitt-poisile silma peale :P

***

Libereci eelsoojenduseks on Otepää. See ilmselt saab olema umbes sama tore. Nädalalõpp Oliveri ja staarfotograafiga (vääääga tüütu/udune/rumalavõitu motopärdik) ei saa tähendada midagi ilusat. Peaks äkki tervisekindlustuse tegema, mis kataks ka mu hilisemad hulluarstikulud psühholoogiliste traumade likvideerimiseks?

.