Home alone!

Korterinaaber on nüüd kaheks nädalaks kõrvaldatud. Panin ta aga õllelõhnalisse (nii ta hiljem telefoni teel väitis) taksosse, teesklesin murtud südant ja pigistasin pool pisarat ka välja...

Ma nüüd muidugi ei teagi, mille puhul see pisarake oli. Kas selle pärast, et ta lahkus või sellepärast, et ta varsti juba tagasi on :P Igatahes kavatsen ma nüüd kaks nädalat vedeleda, lagastada ja olla absoluutselt mitte tubli perenaine. Kuigi vastu ootusi peaks vist homme natuke koristama - põrandal ringi rullida ei ole väga tore, kui sealt ebameeldiva kultuurkihi külge saab. Aga muidu kavatsen ainult vegeteerida ja sinna vahele natuke tööd teha. Vabatahtlikult, sest raha ei tule nagu enam kusagilt :( Aga lootuses, et kuskilt saabuvad ootamatult finantsid, teen ikkagi 24. märtsini tööd nagu eeskujulik mesilane.

Aga enne kolmapäeva pole mul midagi graafikus, nii et vegetatsioon!

.

Fotosoovitusi ilumeele arendamiseks

Jätkame oma tavapärast publiku harimist fotograafiakunsti osas.

Rootsis valiti reedel aasta parimaid fotosid ja fotograafe. Kõige kunnima fotograafi tiitli sai Magnus Wennman, kelle kodukale on link olemas selle blogi kõrvalmenüüs. Sel aastal pärjati teda muuhulgas fotoseeria eest USA presidendivalimistest.

Aasta pildi sai aga Wennmani see foto...



Lisaks sellele on vaatamist väärt raudselt Urban Anderssoni pildid rahuvalvajatest Aafrikas ja Sanna Sjöswärdi fotod anoreksiakliinikust (pisut spuukid).

***

Kui jäledustest kõrini, võib vaadata loomulikult natuke fantastiliselt ilusaid pilte Reutersi fotograafi Kai Oliver Pfaffenbachi kodukalt.



.

Mul on punane kaart ja ma ei karda seda kasutada!

Nüüd olen ma siis litsentseeritud... Ehk siis see tüüp, kellele rahvas platsi ääres võib karjuda "kohtunik on pede!". Ja oi kui kunn ma olen - kõigil sai selg prügiseks tehtud testis. Ma olen ikka olnud eksamitel andekas. Aga eks paistab, kuidas kõike seda rakendama hakkan. Kui hakkan. Enne oleks ikka vaja pisut jooksuvormi koguda. Samas pole mõtet üleliia tagasihoidlikke eesmärke seada, nii et järgmise kevade Champions League'i finaal on sihikule võetud. Ja Pierluigi Collina soengu teen ka, kui kuulsaks saan!

Roosa ja vigane

Nüüd olen ma valmis rääkima järjekordset lugu seeriast "Sport on saatanast!".

Tegin mina kusagil laupäeval umbes kümme kükki ja mõne venituse ning kõik tundus korras olevat. Umbes nii, et sa jälle kuu aja spordikogus valmis. Aga pühapäevaks olid jalad suts valusad... Olgu, sellega suudan ka leppida - ikkagi saiavorm. Esmaspäevaks läks asi muidugi veel mõnnamaks, sest siis oli valus ka kõigepealt vasak põlv ja veel sutsus hiljem vasak puus. Umbes selline tunne nagu lihase- ja liigesevalu korraga.

Aga et tänaseks oli loomulikult planeeritud minu vutikohtunike koolituse praktiline tund A Le Coqi harjutusväljakul, siis tuli valusat koiba ignoreerida ja dress selga tõmmata. Jättes kõrvale, et mu ainsad pikad dressid on ereroosad ja läbi linna minnes sain rohkem tähelepanu, kui oleks ilmselt palja persega saanud (rahvas passis ja Kristiine ristmikul lasi mingi lont signaali), siis oli ka igasugune sportliku tegevuse kava juba kurjakuulutav. Ja siis kui tehti selgeks, et kohtuniku soojenduse algusesse sobiks kaks ringi rahuliku sörkjooksu ümber väljaku, muutudis aimdused juba lausa halvaendeliseks.

Igatahes teise ringi keskel kusagil tundsin juba surma puudutust (no saiavorm ju) ja siis läks nina ka kinni ja selle asemel tuli köha. Mõnna. Kusagil venitusi tehes sain enam-vähem jälle hingamise rütmi ja siis läks jälle jooksuks! Ikka spurte siia ja sinna ja siis ristsamme ja põlvetõstet ja särki-värki. Kogu selle tsirkuse lõpuks (vähem kui 20 mintsa) oli selline tunne, et vasak jälg kukub kohe küljest ära.

Kui pärast seda sai natuke äärekohtuniku lippu lehvitatud polnud hullu. Aga siis hakkasime me jalgpalli mängima. Nii vahetustega - kohtunik vahetub ja teised päriselt mängivad. Ma siis ikka alguses püüdsin 15aastasi jõnglasi ikka jälitada aga poolteist tundi hiljem juba püüdsin kuidagi jalga järele liibates lihtsalt püsti püsida.

Tagantjärele peaks vist saatma tänukaardi Kalevile, kes mu vähemalt autoga koju tõi. Pääsesin teistkordsest roosa dressi demonstratsioonist linnapeal ja liigsest tolgendamisest. Praegu on igatahes iga kord, kui püsti vaja tõusta, puus põrgulikult valus ja parema meelega ainult lamaks. Õnneks saabki lamada - umbes homme keskpäevani, kui tuleb hakata taas ringi sebima. Loodetavasti on selleks ajaks ka jalkareeglid selged, sest eksamil läbi kukkuda oleks piinlik. Samas näited, mis seni oleme küsimustest saanud, on killerid - lihtsad reeglid tehakse nii keerulisteks olukordadeks. Ma ju reeglit tean küll, aga kes kurat peab teadma, kuidas kohtunik mingis olukorras käitub! Mina küll ei tea igatahes...

***

Igatahes panin endale plaani paika:
1) kui jälle kargu alla võtan, pean hakkama jooksmas käima - nii ei saa ju kohtunik olla!
2) sport on siiski saatanast!

.

Kuuldused blogi surmast on liialdatud!

Kuigi see armas kirjaplokk siin on olnud juba pikka aega välja surnud, siis asi pole lõplik ja fataalne. Ma tahaks vähemalt seda uskuda. Häda on pigem lihtsalt selles, et kui parasjagu on sitt tuju, siis ei viitsi kirjutada, kui ma olen tige, siis ei saa kirjutada (sest siis puistaksin välja asju suurema hooga kui seni veel kehtiv tööleping avalikustada lubab) ja kui on enam vähem tipp-topp tuju, siis on arvuti viimane asi, mida ma passida viitsin.

Täna on rohkem selline seis, et peaks tegema online'i, aga pole lihtsalt midagi teha ja kui ma juba arvuti juures olen, siis võib ju muuhulgas ka ära mainida oma "rohkearvulisele" lugejaskonnale, et ma olen endiselt elus!

Kuigi nädalavahetusel korraks tekkis küll selline tunne, et tõmbaks teki üle pea ja jääks lihtsalt surma ootama. Meie ettevõtte juhtkonnal on ikka geniaalne oskus nädalavahetusi perse keerata ja üle-üldse tulla välja selliste ideedega, et isegi kõige helgematel hetkedel õnnestub jalad nii alt lüüa, et kukud korraliku matsuga perseli. Nagu näiteks siis eelmisel reedel... Mina olin ilusti valmis end kokku võtma, pakkisin läpaka kotti ja trampisin Rahvusraamatukokku (tööotsimise protsess nõuab kohati ka peenemaid kirjatükk, mida kodused vahendid ei võimalda teostada). Aga sain ma vaevu maha istuda, kompuutri lahti lüüa ja hakata innukalt peale, kui Rando juba töölt helistas. Kell oli siis paar minutit peale 14 päeval: "Kuule, ega sa töö meili pole vaadanud? Meile tuli just kiri, et päeva lõpuks, peab olema laud puhtaks tehtud, arvuti ja uksekiip ära antud!"

Päris mitu minutit ei osanud nagu üldse rohkem midagi teha, kui sellise poolsurnud tursa näoga istuda. Siis kraamisin aga oma kodinad kokku ja lidusin toimetusse oma kraami pakkima. Pidulikult minu ilusate spordipoiste pildid seinalt maha ja kogu tavaar, mida vähegi enda omaks lugeda kokku. Sa lõpuks seda vähem, kui ma tegelikult arvanud olin...

Siis kui reede õhtul koju jõudsin, tekkis küll tunne, et nüüd on ikka täitsa perses! Kui ma siis graafiku järgselt laupäeva hommikul online'i treima hakkasin, oli tunne ikka veel sama sitt ja lõunal, kui Oliver vastavalt minu palumisele mu asjade kasti toimetusest ära tõi, läks kraadi võrra veel rõvedamaks. Pühapäeval suunasin energia koristamisse - see pole kunagi hea märk, kui ma koristama hakkan, innukalt ja vabatahtlikult!

Noh, ütleme siis nii, et praegu on jälle enam-vähem olla. Seis on ju tegelikult reaalselt sama sitt, aga mõni päev paistab päike lihtsalt rohkem. Tuleb leida lihtsalt sobiv õlg, mille najal nutta :P

Igatahes olin eile peaaegu juba tubli - viisin oma raamatukogu missiooni lõpule. Nüüd tuleb värk lihtsalt valmis kirjutada ja kui ma osutun üle mõistuse edukaks, siis eksisteerib tibatilluke variant, et minust võib saada naisteajakirja toimetaja :D I know, see mõte on sürr! Aga karmidel aegadel tuleb igast õlekõrrest haarata.

Ühtlasi peaks võtma end kokku ja haarama ka oma haltuuraõlekõrred tihemini pihku. Iga sent on ju arvel ja nagu täna asja üle vaadates selgus, hakkas sealt esimesi mündikesi pudenema. Lisab kohe indu. Peaaegu uskumatul kombel tuli ka palk täna õigeaegselt üle, aga see ikkagi millegi pärast indu ei lisa, sest selge on, et laevuke on teel põhja... Eile jagati ju veel uusi koondamisteateid - meie ajakirja töökas kollektiiv on nüüd kõik minema saadetud, sest staartoimetja-Oliver liitus ka koondatute sooja perega. Kummalisel kombel tundub, et ta on sellest isegi peaaegu kergendatud. Vähemalt ei mossita ja ei karju enam iga asja peale vastuseks "Ega mina pole ju süüdi, et mind tööle jäeti!". Saab temaga taas jälle nagu inimesega rääkida :)

Eks paistab kuhu see asi lõpuks välja tüürib. Aga kui mul tekib igasugustest tegevustest vaba suvi, siis peaks vist mingeid ekstreemsusi tegema hakkama. Seljakotiga jalgsi matkama läbi Euroopa? Ümber maailma? Võimalusi on ju lõputult....

.