Kuuldused blogi surmast on liialdatud!

Kuigi see armas kirjaplokk siin on olnud juba pikka aega välja surnud, siis asi pole lõplik ja fataalne. Ma tahaks vähemalt seda uskuda. Häda on pigem lihtsalt selles, et kui parasjagu on sitt tuju, siis ei viitsi kirjutada, kui ma olen tige, siis ei saa kirjutada (sest siis puistaksin välja asju suurema hooga kui seni veel kehtiv tööleping avalikustada lubab) ja kui on enam vähem tipp-topp tuju, siis on arvuti viimane asi, mida ma passida viitsin.

Täna on rohkem selline seis, et peaks tegema online'i, aga pole lihtsalt midagi teha ja kui ma juba arvuti juures olen, siis võib ju muuhulgas ka ära mainida oma "rohkearvulisele" lugejaskonnale, et ma olen endiselt elus!

Kuigi nädalavahetusel korraks tekkis küll selline tunne, et tõmbaks teki üle pea ja jääks lihtsalt surma ootama. Meie ettevõtte juhtkonnal on ikka geniaalne oskus nädalavahetusi perse keerata ja üle-üldse tulla välja selliste ideedega, et isegi kõige helgematel hetkedel õnnestub jalad nii alt lüüa, et kukud korraliku matsuga perseli. Nagu näiteks siis eelmisel reedel... Mina olin ilusti valmis end kokku võtma, pakkisin läpaka kotti ja trampisin Rahvusraamatukokku (tööotsimise protsess nõuab kohati ka peenemaid kirjatükk, mida kodused vahendid ei võimalda teostada). Aga sain ma vaevu maha istuda, kompuutri lahti lüüa ja hakata innukalt peale, kui Rando juba töölt helistas. Kell oli siis paar minutit peale 14 päeval: "Kuule, ega sa töö meili pole vaadanud? Meile tuli just kiri, et päeva lõpuks, peab olema laud puhtaks tehtud, arvuti ja uksekiip ära antud!"

Päris mitu minutit ei osanud nagu üldse rohkem midagi teha, kui sellise poolsurnud tursa näoga istuda. Siis kraamisin aga oma kodinad kokku ja lidusin toimetusse oma kraami pakkima. Pidulikult minu ilusate spordipoiste pildid seinalt maha ja kogu tavaar, mida vähegi enda omaks lugeda kokku. Sa lõpuks seda vähem, kui ma tegelikult arvanud olin...

Siis kui reede õhtul koju jõudsin, tekkis küll tunne, et nüüd on ikka täitsa perses! Kui ma siis graafiku järgselt laupäeva hommikul online'i treima hakkasin, oli tunne ikka veel sama sitt ja lõunal, kui Oliver vastavalt minu palumisele mu asjade kasti toimetusest ära tõi, läks kraadi võrra veel rõvedamaks. Pühapäeval suunasin energia koristamisse - see pole kunagi hea märk, kui ma koristama hakkan, innukalt ja vabatahtlikult!

Noh, ütleme siis nii, et praegu on jälle enam-vähem olla. Seis on ju tegelikult reaalselt sama sitt, aga mõni päev paistab päike lihtsalt rohkem. Tuleb leida lihtsalt sobiv õlg, mille najal nutta :P

Igatahes olin eile peaaegu juba tubli - viisin oma raamatukogu missiooni lõpule. Nüüd tuleb värk lihtsalt valmis kirjutada ja kui ma osutun üle mõistuse edukaks, siis eksisteerib tibatilluke variant, et minust võib saada naisteajakirja toimetaja :D I know, see mõte on sürr! Aga karmidel aegadel tuleb igast õlekõrrest haarata.

Ühtlasi peaks võtma end kokku ja haarama ka oma haltuuraõlekõrred tihemini pihku. Iga sent on ju arvel ja nagu täna asja üle vaadates selgus, hakkas sealt esimesi mündikesi pudenema. Lisab kohe indu. Peaaegu uskumatul kombel tuli ka palk täna õigeaegselt üle, aga see ikkagi millegi pärast indu ei lisa, sest selge on, et laevuke on teel põhja... Eile jagati ju veel uusi koondamisteateid - meie ajakirja töökas kollektiiv on nüüd kõik minema saadetud, sest staartoimetja-Oliver liitus ka koondatute sooja perega. Kummalisel kombel tundub, et ta on sellest isegi peaaegu kergendatud. Vähemalt ei mossita ja ei karju enam iga asja peale vastuseks "Ega mina pole ju süüdi, et mind tööle jäeti!". Saab temaga taas jälle nagu inimesega rääkida :)

Eks paistab kuhu see asi lõpuks välja tüürib. Aga kui mul tekib igasugustest tegevustest vaba suvi, siis peaks vist mingeid ekstreemsusi tegema hakkama. Seljakotiga jalgsi matkama läbi Euroopa? Ümber maailma? Võimalusi on ju lõputult....

.