August. Tore. Mitte miski pole muutunud. Naabrid laulavad varahommikul ja hilisõhtul. Endiselt. Töö mõjub eelkõige tagumikulihastele, mille otsas lamaskletakse 8 h/5 päeva nädalas. Kogu aeg on uni ja tahaks magada. Vahet pole, kas minna tuttu kell 21 või 01. Hommikul on ikka tunne, nagu oleks teerulli alla jäänud.
***
Ja kuigi see pole nüüd augustiga seotud kuidagi, siis Eesti korvpallikoondis imeb ka endiselt. Või noh. Ma pole väga ammu ühtegi mängu vaadanud ja kossukoondise mängu live’is ma polegi näinud. Ainult Tartu au ja uhkuse klubi omi.
Aga et mõned tuttavad siis panustavad ajakirja Basket väljaandmisse, siis saavad nad ka tasuta pileteid ja nii tegin oma debüüdi Saku Suurhallis. Lühikokkuvõte asjast on see, et ma ikka kohe kuidagi ei mõista, miks on vaja mängida neli veerandaega, kui tegelikult mängima viitsitakse hakata alles viimasel veerandajal. Teeks 40 minutise mängu asemel 10 minutise ja kõik saaks varem õhtale. Oma 30 minutit soojendust, kus tulemus kedagi ei koti võiks ju ilma publikuta ära teha ja siis kihku-kähku üks mäng.
Ja kossupublik pole ka just minu tassike teed. Need pasunad, need pasunad. Väljas (nt jalka puhul) ei kaja need otse kõrva, aga hallis see on ikka rõve. Pool kurt pärast seda üritust…
***
Üleüldse on 1,5 aastat spordiajakirjanikuks olemise teesklemist teinud poolvigaseks. Ma üldiselt ei pea seda heaks tooniks, kui ajakirjanikud pressitribüünil omadele kaasa elavad (a la Ott-ma-lõugan-ja-ropendan-ja-loobin-asju-Järvela) ja olen õppinud ennast ilusti rahulikult toolile istutama, ükskõik mis siis ka platsil toimuks. Või noh, enamasti on mul lihtsalt nii pohhui, et ma väga agaralt enivei ei rabeleks. Aga kui niisama publikuna saalis olla, siis võiks ju viitsida vähemalt „õige” koha peal plaksutada. Ei viitsi. No üldse ei viitsi. Moe pärast paar korda proovisime Liiga plaksutada ja huilata. Ei tulnud välja. Tundus rohkem, nagu me mõnitaksime. Või me siis mõnitasimegi…
:)
No comments:
Post a Comment