Kaks idiooti, hang ja räätsad

Mingid eskimod või muud lumeahvid aastatuhandeid tagasi leiutasid asjad, millega käia lume peal. Räätsad. Tänapäeval on need vahvad plastmassist asjad, millega peaks olema tore lume peal kepsutada. Kõlab hästi? Jipp. Kui kõlab hästi, on ju vaja proovida. Katri võlus asjad kuskilt välja ja sai otsustatud, et eksperimenteerime Saku raba peal. Kõlab ikka veel hästi? Jipp. Nii et haarasin täna hommikul fotoka kaasa ja kepsutasin marsa peale.

Umbes sealt alates enam asi nii hästi ei kõla. Esiteks hakkas nirisema agaralt mingit vee ja lume vahepealset asja. Ja räätsad osutusid saatanasigitiseks. Või siis kasutasime me neid väga valesti. Igatahes nii kui hüppasime metsatukka, mille taga asus raba, olime nabani hanges. Efekti, et peaks saama lume peal kõndida, ei tuvastanud kuidagi. Aga optimism esialgu püsis ja mõne tuisuvaalu peal õnnestus isegi rõõmsa näoga jubinaid fotokasse demonstreerida.

Aga pärast 10 mintsa perseni hanges taidlemist sai siiber. Ots ringi ja suusaraja peale tagasi. Kui kui juba siiber oli, siis hakkasid räätsad ka võitlema. Dokumenteeritud püherdamis-võitlused on siiski olemas ainult Katrist. Tema minu hanges rullimist ei jäädvustanud.

Lõpuks tatsasime natuke asjadega mööda suusarada ringi ja tekitasime "normaalsetes" inimestes, kes sõitsid suuskadega, hämmingut ja imestunud pilke.

Ja siis sai ikka lõplikult siiber. Metsast välja ja õlletehease kõrtsi mugima. Oli täitsa hää... Kui veel kohukest sai saastamarketist magustoiduks, võis juba räätsasid ka taas lõbusama pilguga vaadata. Kuigi jõe servas kaalutud variant katsetada nendega jõest üle litsumist jäi mõistuse sunnil siiski ära. Päris jessukesed me pole, et vee peal kõndida suudaks - räätsadega või ilma.