Starman pärsib loomingulisust

Mul oli eile loominguline kõrghetk. Võiks öelda, et lausa blogi-bonanza. Aga siis kui ma olin saanud valmis päeva pikima ja ilmselt ka sisukaima sissekande, läks nett ära ja ei tulnudki enam tagasi. Ja siis ma istusin seal oma ilusa blogitekstiga, mida polnud kuhugi pista. Ja kõik planeeritud asjad nagu veebiavarustest nõmetsemine ja arvete maksmine jäid tegemata. Ja siis kui ma mõtlesin, et loeme siis vähemalt raamatut, hakkasid ülevalt naabrid lõõtsaga mürama. Niimoodi oli väga paha lugeda ka, nii et ma panin raamatu käest, tõmbasin 20.38 teki üle pea ja olin kogu maailma peale tige. Kui paar tundi hiljem lõõtsa vägistamine ära lõpetati, sai tige olemise välja vahetada magamise vastu.

Aga siit mu pühapäevaõhtu loominguline tipphetk, mida internetiteenuse pakkuja ei lasknud eile maailmaavarustesse paisata…

***
Pallikesed Prantsuse lahtistel

Vaatasin 2012. aasta jalka EMi alagruppide loosimist. Sellised saated tuleks ära keelata. Või vähemalt see osa saatest, kus asjapulgad kausist riikide nimesid sisaldavaid üllatusmune välja ei tõmba, vaid näidatakse mingit tsirkust. Ja pallide tõmbamist võiks ka kiiremini teha.

Seda, et Eesti saab vastaseks mõne riigi, mida mina ka väääääääga näha tahaks, ma isegi ei lootnud. Kunagi ju ei saa. Mõne aasta tagune Schumacheri-hetk oli kõige lähem heale võimalusele – siis oli tüübil ees kauss kahe pallikesega, mida Eesti gruppi tõmmata, ja ta võttis ikka selle vale. Aga mis sellest vanast asjast enam torkida. Schumacher pole mulle enivei kunagi meeldinud.

Seekord läks isegi okeilt. Itaalia mängu täitsa võiks vaadata, kui Lippi on pensionile läinud ja keegi uus saab treeneriks ja hakkab Itaalia koondisesse võtma ka mängijaid, kes ei käi kahe karguga ja ei ole sündinud üle-eelmisel sajandil. Lisaks sellele hüppas pisike Balkani-fänn minus Serbia puhul ka natuke. Kuumad Serbia poisid Tallinnas ei kõla üldse halvasti :P

Rootsi grupp on ka enam vähem. Svenssonite enda hüppamine ja rõõmustamine unistusteloosi üle ehk on natuke ülepingutatud, aga grupis pole vähemalt kedagi, keda kindlasti ei õnnestuks võita.

***
John Terryst hakkab mingis veidras vormis saama varsti minu isiklik kangelane – nii palju head huumorit ja viletsat elamise oskust ühes mehes koos on ju natuke tragikoomiline. Rahaga nihverdamine siin ja seal ning peenisega mõtlemine sinna vahele. Mulle eriti meeldib asja juures see, et Terry on kunagi ühes intekas nimetanud Tiger Woodis oma suurimaks eeskujuks. Tagantjärele tekib küsimus, kas ta ikka rääkis sportlikest eeskujudest. Kuigi eks see teist laadi trofeede kogumine ole ka ju sport.

Terry ja Wayne Bridge’i ühine rändauhind Vanessa Perroncel on hüüdnime French Open igatahes hästi ära teeninud, sest Briti sopakate andmeil olevat sellel turniiril koos Terry ja Bridge’iga osalenud viis kuni seitse Chelsea mängijat. Tõeline naine, pole midagi öelda :D

Inglise koondis suvisel MMil saab ka olema huvitav nende tunniplaanivälist tegevust vaadates. Glen Johnson on vahele jäänud vargusega, Rio Ferdinandi on karistatud dopingutestile mitte ilmumise pärast, John Terryl on lisaks vasakule panemisele veel terve rida muresid ning Ashley Cole on lisaks abieluvälistele suhetele ka liiklushuligaan. Algkoosseisus on kapist välja lastud luukeresid veel Wayne Rooney’l (litsimajavisiit), Steven Gerrardil (ööklubikaklus) ja Frank Lampardil (hotellis filmitud seksivideo). Pingile võivad jõuda veel Micah Richards (tualetis valminud seksivideo), Shaun Wright-Phillips (pildid, kus sigatäis pallur lällab linna peal ringi viskipudel käes) ja David Beckham (taaskord erinevate naistega müramine). Üks vahva punt, kas pole?