Tsempions liiiiiiiig

Tühja neist lõunasse lendavatest lindudest ja langevatest lehtedest. Õige sügise märk on hoopis see, kui hakkab jaht sellele suurte kõrvadega pokaalile, tsempions liiiiiiiigi potsikule.

Kuidas me seda tähistame? Ikka tee ja küpsisetordiga. Või noh küpsise-õunamoosi-ananassi-kamašokolaadid-tordiga. Ja kõike seda olin ma sunnitud tegema, sest saasatamarketi koogivalik on nii uskumatult vilets.

Politically incorrect

Mis juhtuks, kui Hitler oleks tänapäeva trendikas metroseksuaal?

Umbes nii....

Rohkem tibi-Adolfit saab lehelt http://hipsterhitler.com/.

Maaslamajat lüüa on tore

Teate, mida Tiger Woodsi isa ütles pojale oma surivoodil?
 – Now, listen to me, Tiger. Concentrate on the golf, fuck the rest.

HÖÖÖÖÖ-HÖÖÖÖÖ-HÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖÖ!

Spagettide kättemaks

Nii palju siis laibale elu sisse puhumisest. Ja sel korral ei räägi ma mitte taaskord hinge vaakuvast blogist, vaid endast. Nohu ja köha olid juba enne in da hauss ning ninakinnisus ja vatt aju asemel saabusid pärast Cassanot & Co.-d. Ja need piinad ei taha üldse lahti lasta. Nohu-köha-kurguvalu on endiselt kohal vahelduva eduga ja täna on ka kergekujulised kuumahood. Okei, see pruugi olla muidugi külmetus, vaid ealiste iseärasuste avaldumine, kuigi ma usun rohkem siiski külmetuse teooriasse.

Aga mida mee külmetuse puhul ette võtame? Klassikalisele mustsõstra-Coldrexile (mida ma ühe suure tassi täie jagu suutsin nädalavahetusel endale sülle ja voodisse tõmmata) on käiku lastud sõbraliku idanaabri produtseeritud lapsepõlve kõigi hädade leevendaja siirup "Pertussiin". Pisut olen pettunud siiski, sest minu ilusates mälestustes oli ta natuke parem - vähem suhkrut ja rohkem aniisi maitset. Aga üldiselt on see siiski ikka veel top nodge. Odavam, kui kõik konkurendid, oluliselt viisakama maitsega, kui kõik katsetatud konkurendid ja ilmselt sama kasutu. But what the heck!

***

Muidu? Külmetus teeb mind õelaks. Tööl olen ma jõudnu käia ja plärtsuda kõigi ja kõige peale, kes ette jäävad. Ja ma olen valmis plärtsuma ka kõigi kõrgemate bosside peale, kes ette jäävad, kui vaja. Sest te võite sundida mind tegema sadat memo ja ma vigisen vaikselt, te võite sundida mind bürokraadiks ja ma vigisen enam vähem talutavalt aga see on ahistamine, kui ma pean seinal oleva tahvli JA kalendri kaudu aru andma, kui ma lähen kauemaks kui 10 minutiks kuhugi laua juurest eemale! Nii et ma olen alustanud protesti ja keeldun sinna tahvlikese peale midagi kirjutamast. Eks kakelge siis minuga. Ma leian, et selline asi on nõme ja seda ma võin ka öelda ja mul on paar päris head põhjendust oma seisukohaks. Mida arvate nagu näiteks sellest, et ma olen täiskaskavanud inimene, kes vastutab ise oma tegude eest ja kui mul on kõik töökohustused õigeks ajaks täidetud, siis kas seal on vahet, millal ma neid täidan, kus ma neid täidan või kas ma vabad hetked veedan oma kabinetis lakkes sülitades või kõrvaltänavas asuvas kaltsukas tuustides? Ahhh? Ja siis sonitakse midagi paindlikust tööajast...

***

Mis puudutab mõningaid neiu Kristeli väljaütlemisi seoses jalgpalli ja soulmate'idega, siis need süüdistused on nii sisutühjad ja alusetud, et ma ei vaevu neid isegi kommenteerima.

***

Aga veel üks töönädal üle elada ja siis on natuke puhkust taas. Kraabime selle peale krohvi sisse järgmise ristikese...

In desperate need of a personal shopper

23. novembriks otsin ma ilmselt endale isiklikku shoppajat kusagil hea valikuga H&Mi poe lähistel, kes on valmis trügima, võitlema ja olema muidu igati verejanuline. Täpsemad detailid shoppaja vajalikkusest selguvad 2. novembril. Someone? Anyone? Töötasuks on au, kuulsus ja minu igavene tänulikkus!

...twice as ugly!

Here I am, back again
Bigger than life and twice as ugly... at least twice, probably triple.

Kõik, kõik on uus, septembrikuus ja muu sarnane möga. Ehk siis kuna enam pole suvi ja puhkus ning meil on taas rohkelt tööaega, mida ebafunktsionaalselt kasutada, siis puhume sellele surnud loomale (blogile) taas natuke eluvaimu sisse.

Mis siis puhates kaotsi on läinud? Njaa, mitte eriti palju. Või siis olen ma kõik kahe silma vahele jätnud.

• Igatahes jõudsin ma järeldusele, et Kosovo on ilmselt üks neist Euroopa riikidest, kus on protsentuaalselt kõige rohkem nummisid mehi (suured rohelised silmad, lai naeratus).
• Ma sain täiesti ootamatult Makedooniast kalli veepudeli, mida ma juulikuus blogi vahendusel taga igatsesin, ja tassisin oma kallist klaasist "Pauliet" nädal aega mööda tolmuseid teid nagu kakat pilpa peal.
• Õppisin eesti saadiku seksiskandaali käigus uue lemmiksõna selgeks - dildomaat! Tsitaat oli muidugi ka tasemel ("Mnniga mõtlemine on looduslik. Lihtsalt dildomaat oleks pidanud mõistma, et Valgevene taolises kohas mnniga mõtlemine viib selleni, et munad võetakse kellegi pihku ja hakatakse pigistama. Pärast on riigiametnikud-andmekaitsjad jälle mämm-mämm: ei tea küll kuidas juhtus, et NATO paberid jälle vastaspoole kätte sattusid, me küll kaitseme hoolikalt andmeid ega luba tädi Amaliet 80. sünnipäeva puhul raadios tervitada").
• Sain pärast agarat puhkamist ja kogu raha saiadieedile kulutamist kätte palga, mis oli nii niru, et vaevu saab üüri ära maksta, aga ikkagi ei jaksa pikalt mõistlik olla, mistõttu oleks vaja osta üks paar kalleid kingi. Ainus takistav tegur on see, et ma ei suuda ära otsustada, kas paelad või lukud.
• Ja oh õudust, oh õudust - kaks nädalat puhkust on veel ees. Mida küll sellega peale hakata?

Nagu näete, palju maailmapöördelisi probleeme. Nagu tavaliselt. Ma olen nii osav ja oluline, et ise ka ei kannata hästi ennast välja.