I come and blow

Hoidke alt rootslased, nüüd ma alles tulen ja puhun!

Meteoroloogid juba teavad, kuidas õelale tormile nime panna...

Inglise keel algajatele ehk juhtub ka parimatel

Cuteness overload ehk kuidas vabandada oma blogi-koomat nii, et kõigil läheks hing soojaks

Naftareostus Uus-Meremaal mäkerdas ära terve hulga pisikesi pingusid ning kahjustas nende rasvapolstrit nii, et nad pole enam kaitstud külma ja märja eest. Sellepärast kustsus üks lõngapood kogu maailma üles neile kampsuneid kuduma ning esimesed trendikudumid on pinksidele üle antud. Nummi on tõeline understatement!

Mõned asjad maailmas...

....on veel jaburamad, kui need esmapilgul tunduvad olevat. Aga selle uue tehnoloogia osas tasuks olla vist ettevaatlik.

* Mida rohkem kordi seda asja lugeda, seda naljakamaks läheb!

That's how I'm gonna do from now on

Angry birds

The ultimate truth is revealed

Suured tänud mu väikesele õele, kes juhtis mu kõigi tõdede allikani ja aitas selgitada tõelist tõde mu olemuse kohta. Kõigi teadmiste kodu on Urban Dictionary!

Mis muuhulgas annab nime Berit kohta järgneva selgituse:

A females name. The weirdest girl you will ever meet. An amazing friend. Everybody loves her and she usually has big boobs. She is gorgeous and all the guys flirt with her. You have to get to know her to love her to the fullest.

 

God i wish i had a Berit.

 

Aga pole midagi, ma tean veel kedagi, kelle nime otsides läheb lõbusaks (bing@Kristel)!

Guideline of my life

Uskumatu, kuidas üks küpsisepakk suudab sõnadesse panna kõik, millesse ma usun.

Kõik siin elus on koos šokolaadiga parem...

Google knows

Nakaaa, üldse pole eelarvamuslik, absoluutselt mitte...

Sügis ehk romantiline nädalalõpp käärinud ploomide aegu

Informatsiooniks kõigile, kellele on liiga aeglane seedimine. Käärinud/pisut üleküpsenud ploomid lahendavad kõik seda sorti probleemid. Teadaande lõpp!

***

(Mis puutub romantikasse siis septembri alguse päikeseloojang kärab varbad vees vaatamist küll. Ja kui selle kõrval jõuab kuurortlinna kaltsukast veel haarata endale täiesti uued, täisnahast saapad 4 euroga – seejuures müüjale tünga tehes, sest saapad olid tegelikult 14 eurot – siis minu meelest on see juba päris romantiline.

Ja lilli korjasin ka, nii et lõpuks said mõlemad Eviani pudelid vaasina sisse õnnistatud. Seega romantikat jätkub kauemaks!)

This train is late if it ever comes…

Kui keegi ootab kokkuvõtet järjekordsest ebatervisliku toidu tuurist Euroopa kaguosas, siis siit see tuleb…

• Reisi magusaim uni: Riia lennujaam; varahommik, kui reis veel polnud õieti alanudki
• Reisi sotsiaaluuring: „Tähelepanekud kaasaegse prostitutsiooni käitumismallide kohta tänapäeva Ateenas” ehk kuidas rõdult sai jälgida töötavaid litse. Mitte nüüd nii aktsioonis, nagu vasakule mõtlevad tüübid juba ette jõudsid kujutada, aga ootevalmis litse. Hoolimata tundidesse ulatuvast õhtusest valvetööst jäi tehingu sõlmimine nägemata. Kõik autod sõitsid lobisemise järel ilma litsita edasi… Ehk siis sellest järeldus, et Ateenas on litsil keeruline elu. Nende keskmine tehingu hind jäi ka välja selgitamata, sest ma lihtsalt ei julgenud küsima minna.

Oodates kliente...

• Reisi suurim fänn: tundmatu, keskpärane Adidase pusaga jõmm Istanbulis, kes suutis meil poolteist tundi umbes 10 meetrise vahega sabas jõlkuda, tehes kahtlaseid jänesehaake ja varjudes iga kord, kui fotoka välja võtsime. Erinevalt kõigist teistest, aga oli tema Silent-Bob – kordagi ei kuulnud karjatust „I luuuuuuuv juuuuu”, nagu mõnedel teistel puhkudel…
• Reisi paanikahäired: kolm Hispaania tšikki sõitsid samas kupees Bulgaariast öörongiga Türki. Kõik magasid raha ja dokumendid trussiku sees olevas vöökeses, mis siis, et kupee uks oli lukus. Ja seljakotile pandi tabalukk külge, keerati kinni ja võti seoti nööriga teise tšiki käe külge. Ma ei tea, kas ma olen kergeusklik, aga ma leian, et sellest piisab, kui ma enam-vähem hoian ärkvel olles õlakotil, kus kõik asjad on see, silma peal ja öösel paigutan selle nii, et ta oleks kusagil pool-lähedal ja mitte väga kergesti kättesaadav.
• Reisi täpseim graafikuspüsimine: Rong pidi Plovdivist startima Istanbuli u kell 21. Kõige pealt teatati, et sõiduk jääb 90 minutit hiljaks. Siis sai sellest sujuvalt 155 minutit tablool ja kui lõpuks enam hilinemisnumber 20 mintsa enne eeldatavat rongi väljumist ei suurenenud, tundus see lausa juba võiduna. Istanbulis olime neli tundi hiljem, kui oleks pidanud.

Berit käis otse üle rööbaste kepsutades padu-bulgaariakeelse tabloo pealt kontrollimas, ega 155 minutist pole saanud näiteks 486...

• Reisi õelaim itsitamine: Kui liikuda Istanbulis sadamate lähistel, käib kari onusid kogu aeg ringi ja hõigub "Bosphorus tour, Bosphorus tour! Rilllllli tšiiiip! Õunli vei tu siiiiiii Isntanbul on siiiiiiiii!" Paari tunnise hulpimise eest kooritakse mitukümmend eurot.... Ja samas sõidab linna sees hulgem liine linnapraame, mis käivad tavalise sõidupileti hinna eest. Ehk siis üks sõit umbes 80 senti või nii.... Ma aga arutasime irvitades, et kes need jobud on küll, kes sellisele kruiisile läheb, kui igale poole saab ka mõistlikumalt ja ilma et keegi sulle midagi pähe määriks. Ja siis hostelis üks väääääga udune Tšehhi neiu rääkis, kuidas ta on kaks päeva järjest kruiisidel käinud. See "ahahhh!", mis ta vastuseks sai, tuli väga südamliku naeru saatel. Ma ei ole küll kindel, kas ta sai naeru mõnitavast alatoonist aru, sest ta oli just täpselt nii udune.
• Reisi mega-grrrrrrrrrr: Kreeklased armastavad Euroopa Liitu ja tudengeid vist, või siis vähemasti nende kahe kombinatsiooni. Ehk siis mina köhisin iga vaatamisväärsuse sissepääsu juures pappi igast august välja, samas kui Kat aga lehvitas vaid isic-kaarti ja jalutas tasuta sisse. Nii et minu reis ei tulnud kallim mitte shoppamise arvelt (mida võiks eeldada), vaid Kreeka kiviklibu vaatamise arvelt.
• Reisi raha-läheb-ühte-sügavasse-musta-auku koht: Sephora, ja muud polegi tarvis öelda.
• Reisi põnevaim tualetielamus: Öörongi peller? Ei. Kaks ööd hostelis, kus polnud paberit? Ei. Parim kempsuseiklus oli Sofia Costa kohvik. Või noh, kohvik ja kohvik. Me aga läksime jääga mahlajooki ostma ja ühtlasi mõtlesime, et mõistlik oleks käia kempsus ka ära, kui juba niimoodi kohvikus olla, sest Costades alati oli peller. Küsisime siis ka seal, et kus siin kemps on.... Noormees leti taga ohkas ja ütles, et seda on keeruline seletada, ma parem näitan teile. Kaks imestunud nägu - mida siin ikka nii väga seletada, kohvik ei ole ju väga suur? Well, kemps polnud kohvikus, vaid samas hoones aga oioi kui kaugel. Ja üleüldse polnud tegu külastajate kempsu vaid oma töötajate omaga, aga poisu ei julgenud vist välismaalasi peldikusse saamast lihtsalt keelata. Igatahes saime grand touri sellises meie linnahalli mastaapi suures kontserdihallis, kus muidu mingit elu polnud. Kempsu jalutamine võttis edasi-tagasi aega ikka korralikud veerand tundi läbi labürintide ja kogu aeg eskortis meid hämaras ja inimtühjas majas nummi bulgaaria jõmpsikas. Vot seda nimetan ma teeninduseks!
• Reisi life-savers: Kui toidu osas keskendusime kohalikule kraamile, siis jahutuvada joogid läksid Euroopa suurkontsernide taskusse - aitäh, Costa ja Starbucks jäiste coolerite eest, tänu teile olen ma septembris näljas! Kuigi olgem ausad, Bulgaarias maksis täpselt sama jook umbes poole vähem kui Kreekas, nii et "Go, Ida-Blokk!".

Life-savers in Athens

• Reisi Marilyn Monroe: Mina! Ottomani sultanite palee rõdul keset rahvamasse ja tuuleiile käis seelik korra alumist serva pidi silmini ära. Paarikümnel türgi mehel oli lõbus....
• Reisi õpetaja Kuke meenutamise moment: Bulgaarias oli ikka tänu господин Куккele oluliselt lihtsam kui keskmisel turistil. Keelest ei saanud aru muffigi, aga vähemalt sõiduplaani lugemisega sain küll hakkama.
• Reisi kaardilugeja: Jälle mina. Kui enam ei teadnud, kus olime või tundus, et olime kaardi pealt väljas, siis aitas ainult suvalises suunas astumine. Nii sai ära nähtud Ateenas näiteks Little Albania, Little Moldova ja Little Romania ning paar tundmatut elamupiirkonda Istanbulis ja Sofias ning üks vääääääääga piinarikas küngas Plovdivis. 
• Reisi ohvrid: Minu jalad. Vajavad hädasti pediküüri või siis amputeerimist.

Pildid kogu ilust ja valust leiate varsti (või vähemalt enne jõule) teie lähedalt sotsiaalmeediast!

Mollusk nimega Konstantinos

Kreekast kipub igasuguseid veidrusi kaasa tulema... See jõmm sõitis terve tee kohvris kaheksajalga.

Rekkalesbid ja tavalised praamid

Puhkuse esimene etapp Lääne-Eesti meretaguses leviaugus on nüüd läbitud. Hää oli. Päikest sai, vihma sai, paksu raamatu jõudis läbi lugeda, käärivaid tikreid sai mugitud ja tooreid õunu krõmpsutatud. Niimoodi võib lausa eksisteerida...

***

Puhkuse sissejuhatamine kohvik Nooruse vallatute shotidega oli natuke tervistkahjustavam. Samas see puhkuse sissejuhatamise üritus oli juba ju teine katse lähiminevikus, nii et selle võrra õnnestus paremini. Või noh, paremini ja paremini... Vähemalt ei olnud vaja seista hommikul kell 6 Otsa muusikakooli ees kase all ja mõelda, et pooleteistliitrine vodka-redbull on üks äärmiselt ebameeldiv jook. Ja üleüldse olen ma liiga vana selliste asjade jaoks. Aga eks see kogemus distsiplineerib ainult natuke aega. Või umbes nädala jagu, kui taaskord õlakotis kaasas olevast purgist kallatakse shoti-klaasidesse salaja õlut ja haugatakse kilekoti seest vanaema hapukurke.

Ja üleüldse, kes suudab ennast tagasi hoida, kui joogi nimi on rekkalesbi ja lisaks sellele maitseb see veel hää kah?!

***

Valmistades ette puhkuse teist etappi, on ellukutsutud operatsioon "pesukaru", mis sisaldab kogu riidekapi läbi pesemist ja homme tohlaka näoga kohvri kõrval kükitamist. Pakkimine on saadanast ja mida pikemaks ajaks pakkida, seda hullem - kogu aega on tunne, et liiga vähe asju on pakitud ning siis tagasi koju jõudse selgub, et vähemalt pooled asjad olid üle. Ja lisaks sellele vedelevad kuskil kotis "igaks-juhuks" laualamp, kärbsepiits ja vana karburaator. Või midagi.

Kunstitund algajatele ehk kuidas joonistada öökulli

Ehk siis pärast ühte päeva mõistlikkust oleme tagasi tavapäraste mõttetuste juures.

Pilt laenatud: http://createcph.blogspot.com/

Ühe blogi taassünd (võib-olla)

Rahva (kõik, te kaks) tungival nõudmisel teeme siis järjekordse katse surnud lemmikloomale natuke elu sisse puhuda… Vaatame, kaugele selle kunstliku hingamise ja reanimeerimisega purjetab. Lubama midagi ei hakka. Igaks juhuks, sest lubadustest oleks ilus ka kinni pidada ja antud juhul ma mingit vastutust ei julge võtta.

Õigupoolest pole ju blogi-kooma seotud otseselt sellega, et midagi kirjutada poleks. Midagi leiab alati. Pigem on tegu olnud väikese identiteedikriisiga – tahaks nagu kirjutada suurtest, olulistest ja ilusatest asjadest, aga aju jääb nende jaoks liiga pisikeseks ning mõttetusi on juba nii palju postitatud, et see pole enam väga lõbus. Mulle vähemalt mitte. Sest mis ma ikka postitan asju, mille peale olen ma ise juba naernud, igatsusest ila tilgutanud või vihastanud tasakesi või mitte nii tasakesi.

Igatahes oli mul eelmise nädala lõpus kindel kava, et nüüd kukun midagi postitama. Ja siis lendas see kava kõik vastu taevast, sest jälle tundus aju liiga väike, et kirjutada sellest, mis hingel ning rumalaid sõnu oli internet niigi pilgeni täis. Ja see tunne pole seni üle läinud. Kohati on see lausa haige, millise huviga võib inimene unustada ennast lugema ja vaatama igasuguseid võikaid asju. Eriti vastikud on tagantjärgi need hetked, kui kogemata koperdad kusagil ajalehes kommentaaride peale, sest siis tekib eriline soov tormata barrikaadidele või hakata ka ise vihaseid asju kirjutama. Aga vihasena pole hea midagi teha, sest hiljem võib liigset lahmimist kahetsema hakata ja õnneks on ka nendel puhkudel aju liiga pisike, et edukalt raevust ajendatud projekte lõpuni viia.

Ja hea ongi. Sest teised – natuke targemad ja sõnaosavamad – oskavad asju kokku võtta oluliselt paremini. Kõige paremini on Norras juhtunust kirjutanud just need kelle töö ongi kirjutada – kirjanikud. Ühe kõige mõistlikuma ja mõjuvama teksti kirjutas The New York Timesi ja The Guardiani jaoks krimikirjanik Jo Nesbø, rääkides pigem sellest, mis on hea ja mida tuleb hoida, mitte otsides süüdlasi ja põhjuseid. Õigupoolest, kui hakata juba otsima põhjuseid millelegi seesugusele, tähendab see, et kusagil kogu selles julmuses nähakse loogikat ja loogika leidmine milleski nii irratsionaalses on peaaegu õigustus juhtunule. Õigustada aga midagi sellist on peaaegu sama julm, kui teha seda ise.

Kõige juhtunu taustal võttis aga ühiskonna olemuse parimalt kokku Rootsi karrikaturist Martin Kellerman oma kolmes twitteri säutsus (vaba tõlge a la Berit):

 - „Kõik karjusid Al-Qaida. Siis sai temast nats ja kõik, kes olid karjunud Al-Qaida olid rassistid. Nüüd on ta kristlane ja kõik, kes karjusid nats, on Al-Qaida.”
 - „Kui kõik karjusid Al-Qaida, ütlesin ma kohe: oodake nüüd, ta võib sama hästi olla ka arvutimänge mängiv maakast vabamüürlane, kes arvab, et ta on keskaegne rüütel.”

 - „Oluline on meeles pidada, et kõik blondid kristlastest mehed pole terroristid. Suurem osa neist on lihtsalt tavalised rassistid, kes tahavad rahus elada.”

***

Aga aitab tänaseks depressiooni levitamisest. Homme hakkan (võib-olla) jälle postitama rumalaid pilte, nagu tavaliselt. Sest ega pisike aju ju rohkemat ei suuda…

YSL SS11

Ma ei tea, kes täpselt disainib Prantsuse koondise jalkasärke, aga üldiselt näevad poisid oma uues mundris päris ponksid välja. Jepp, see oligi kõik, mis ma öelda tahtsin...

Feeling manly today

Pool tundi meeste parfüümide nuusutamist ei võta mitte ainult lõhnataju ära, vaid jätab ka sügavamaid jälgi. Eriti kui mitte märgata, kuhu poole pudeli otsik on suunatud ning seetõttu piserdada parfüümi mitte testpaberile vaid sallile, ninna ja silma. Resultaadiks on, et ma haisen hetkel mehisemalt kui Stallone testosteroonipuhangu ajal.

Aga vaatame asja positiivselt. Mul on nii vinge ripsmetušš, et see ei lähe isegi parfüümi ja pisaravoolu peale laiali. Kurb on selle juures muidugi see, et tegemist on tundmatu firma 2.50 maksva produktiga Montenegrost. Ehk siis parfüümikindla ripsmetušši tagavarade täiendamine on komplitseeritud.

Pisikest aju kompenseerib vaid maailma headus

Kõigepealt kõige olulisem. Tutvustan kõigile oma pere uusimat liiget - Arsenali tooli! Saage tuttavaks! Ja loomulikult suuuuuuuuuuuured tänud pereliikme kinkijatele :P

Kui nüüd küsimusena esile kerkib, miks tool nii lontis on, siis tuleb mainida, et uue pereliikme õhuga täitmine on vaevarikas töö. Klassikaline puhumine tema juures efekti ei anna ning kuna ainus pump, mis mul käepärast on, on Kristeli jalgrattapump, siis ega seegi väga ei aita. Sellise poolvormitu asja sain ma pärast pooletunnist higistamist. Siis hakkas käsi valutama. Aga homme lasen edasi. Äkki saab siis kunagi valmis ka ning võib lõpuks tooli ronida ja Tobleronet mugides Maulwurfi vaadata. Või vähemalt järgmisteks CLi mängudeks on ehk toolil õhk sees, et ma saaks sellega telku ette rullida ja kasutada väga fääänsisid cup holder'eid.

Kinkijate soovitus minna sellega merele hulpima ei ole siiski asjakohane. Kas te lugeda ei oska? Peale on ju kirjutatud, et Do not use as a flotation device? Mina jälgin väga täpselt instruktsioone...

***

Aga mis puutub asjasse minu pisike aju nüüd? Ikka seda pidi, et tooli kättesaamine ei läinud sugugi nii libedalt, kui ma lootsin. Täitsin aga tööl usinalt postiteatise ära ja siis silkasin agaralt bussi peale. Ja marssisin ülbelt postitädi ette. Ja siis avastasin, et mu ID-kaart on endiselt töö juures arvuti küljes.

Postitädi osutus lisaks sellele suhteliselt kangekaelseks eksemplariks, keda ei huvitanud üldse minu haledad vabandused. Ega ka mitte see, et ma ladusin talle rahakotist välja 10 erinevat dokumenti, kus oli mu nimi peal. Tema aga nõudis pildiga dokumenti. Lõpuks pidasin ma talle pika loengu sellest, kui karuperses ikka nende postikeskus asub ja kas ta tõesti arvab, et ma viitsin igapäevaselt sinna mülkasse kepsutada. Ilmselt ei nõustunud ta minuga endiselt, aga samas oli kõige lihtsam viis minust lahti saada paki kätteandmine, nii et suure mögina saatel tõi ta kastikese lõpuks ära.

Ja siis kui ma postkontorist välja astusin, meenus mulle, et mul on ju olemas ühe kontrollifunktsiooni täitva riigiasutuse pildi, nime ja isikukoodiga töötõend. Mis oleks ilmselt ilma pikema tuututamiseta mulle paki kätte andnud... Aga see olekski juba liiga lihtne olnud?!

***

Nüüd tuleb veel lihtsalt loota, et ma homme mupoga ei kohtu trollis hommikul, sest nendega ma küll jaurata ei viitsi puuduva ID-kaardi üle. Aga piletit ma komposteerima ka ei hakka, kui mul ju on kehtiv pilet olemas.

***

Kui nüüd eelnevast oli vähe minu aju väiksuse tõestamiseks, siis võin tuua ka näite möödunud laupäevast. Pärast pealelõunast voodist välja ronimist avastasin ma oma suureks õuduseks, et toidutagavarad olid kahanenud minimaalseks. Et ei saastakas ega maxima väga ei erutanud, otsustasin promeneerida läbi meeldiva lumelörtsi Kadaka Selverisse.

Pärast poolt tundi lumeplögas kaevlemist jõudsin ma siis lõpuks laipväsinuna poodi.... ja seal oli kolm pooltühja riiulit ja vastikult palju inimesi! Sest mina olin ju loomulikult ilma jäänud infost, et Selver läheb kuuks ajaks remonti ja nädalavahetusel on tühjendusmüük. Lõpuks sain ma sealt kaks kohukest ja tuubi hambapastat. See oli ka umbes kõik, mis poes selleks ajaks alles oli.

Küll aga oli mul sellisest jamast nii kopp ees, et ma sõitsin bussiga otse koju, viitsimata ka Õikal poodi minna. Mis tähendab, et süüa ikka kodus ei olnud... Tragöödia lõppmänguks sai see, et ma tegin tervest pakist pannkoogijahust ilge laari koogikesi ja sõin neid laupäeva õhtuks ja pühapäeva hommikuks ja pühapäeva lõunaks ja pühapäeva õhtuks ja esmaspäeva hommikuks ja nüüd ei taha ma pannkooke näha enam isegi õudusunenägudes...

***

Aga samas. Kõigi piinade leevenduseks on ikkagi veel maailmas positiivseid asju - nüüd on Tallinnas olemas Tally Weijli pood ja Prismas müükase Läkeröli pastille. Kohe tore teada, et ka sügavas Ida-Euroopas toimub arenguid.

One of those days

Eilne stand-up oli poolest saadik hää, aga jõle pikaks venis. Ehk siis lõpuks oli juba täitsa siiber. Esimeses pooles olnud Andre Wickström oli ikka väga hea - kohe silmad märjad/piss püksis hea. Aga õhtut lõpetanud Danny something oli niiiiiiii tüütu ja lisaks lasi veel pool tundi üle aja. Ehk siis tavalise 11ks koju jõudmise asemel läks 40 minutit hilisemaks ka koju jõudmine. Sellest tulenevalt on loomulikult täna täitsa kutu-piilu olla. Aga mis sest vanainimesest ikka tahta. Mõistlik oleks ikka juba koos lastesaadete lõppemisega magama keerata.

Küll aga mõjutab kutu-piilu produktiivsust. Kui ma oleks liinitööline, jääks mul täna norm täitmata ja praagi eest võetaks palgast veel lisaks natuke maha. Ilmselt oleks mulle täna töövahendiks sobinud pigem midagi sellist.... (OLULINE: vajuta kindlasti fotole, pildi täsimõõdus vaatamine on vaeva väärt!)

Kui aega on üle...

... siis on võimalik lihtsate vahenditega sisutada ära päris tubli tükk laupäeva õhtust ja itsitada nii, et püksid märjad. Ja rõõmustada, et minu vanakooli telefonil pole auto-correcti peal.

Kui väheks jäi, saab siit rohkem!

Höööhööhöööööö

Jalgpallureid meeldib mulle mõnitada alati. Ja see on briti huumor oma parimas vormis.

Ehk siis shoot, shoot, shoot!

Stop playing dead, start to roll over

Väidetavalt olin vahepeal talveunes. Kuna see oli mu enda väide, siis ilmselt on see ka tõsi. Talv esialgu veel läbi pole (kuigi paar korda on isegi päikest näha olnud) ja uni ka mitte, aga rahva tungival nõudmisel tuleb ju endast elumärke anda. Eriti kui vanus juba nii kõrgeks kipub, et ilma elumärkide edastamiseta hakkavad laiad massid surma kahtlustama...

***

Et kinnitada veelkord, et ma olen siiski endiselt elus ja enam-vähem funktsioneeriv, võin näiteks öelda, et käisin täna kelgutamas. Siiski mitte küll vabatahtlikult. Millegipärast arvab osa inimkonnast endiselt, et vastlapäeval peaks liugu laskma, kuigi liu pikkuse ja linade pikkuse vaheline seos on endiselt tõestamata. Rääkimata sellest, et tänapäeva ühiskonnas on linade pikkusest niigi väga poogen. Aga kui juhtkond käsib, siis Berit kelgutab.

Liu laskmine iseenesest polnudki muidugi see kõige suurem huumor. Minu puhul oli huumor ikka mäest uuesti üles trügimine. Üldiselt on küngaste ja kinnitrambitud lume puhul olukord, kus saapatallad on libedamad kui püksitagumik, suhteliselt vähe edasiviiv. Ehk siis tagasiviiv. Sõna otseses mõttes. Künkast üles tulemine oli selline neljal käpal, väga ebastabiilne ja üsna koomiline protsess. Koomiline siis muidugi eelkõige teiste jaoks...

***

Kuigi laias laastus pole kelgutamisel miskit suuremat häda. Parem vastlatraditsioon ikka, kui kukkel ehk siis see tavaline sai, millele on lörakas vahukoort vahele pistetud. Üldises protestivaimus boikoteerin ma endiselt vastlakuklit, asendades selle tänavu näiteks mangotaskuga. Väga hea valik oli seejuures, even if I do say it myself!

It's time to let go....

Ma saan aru, et mõned inimesed armastavad väga jõule. Või siis on veel laisemad, kui mina... Aga 3. veebruaril ei ole selline vaatepilt enam okei!

Give me a bottle

Minu eelmise suve suurim seiklus oli „Paulie“ Makedooniast läbi kogu Balkani Eestisse transportimine. Nüüd on mul uus missioon. „Paulie“ tahab sõpra. Sõbra nimi on Issey. Kas keegi oskab mind aidata?

Private is out of operation

Tore on teada, et mu laiapõhjaline (vähemalt kahe inimese jagu) publik minu blogi-ego järgi igatseb. Blogi-egol on aga viimasel ajal olnud teatavaid funktsioonihäireid. Kõigepealt ei saanud ta ennast kuidagi jõuludejärgsel ajal käima, siis olid aastaalguse motivatsiooni-kooma ja nüüd on lihtsalt füüsilised raskused.

See sea-, linnu- või teabkuratmis-gripp on aeglane taanduma. Eelmise nädala alguses käisin kaks päeva Katrit näljasurmast päästmas ja sain tema viiruse ka endale. Kolmapäeval kõngesin tööl ja neljapäeva hommikuks olin nii laibakas, et kuulutasin ennast haigeks. Kuigi hinge kraapis tõeliselt aastas ettenähtud kolmest tervisepäevast kahe ära raiskamine haige olemise peale, ei jäänud muud üle. Alates üleeilsest olen vapper ja rögisen tööpostil. Kui mul on mingi hea viirus, siis tuleb seda ju vähemalt teistega jagada.

Kõige häirivam antud asja juures on aga see, et ma ei oska kuidagi oma piinu leevendada. Lihtsalt selline pidev väsimus on. Aga asju tuleb positiivselt vaadata – kui ma tavaliselt kurdan, et mu tööarvuti on liiga aeglane, siis sel nädalal oleme me täpselt sünkroonis, sest mina olen ka tavalisest oluliselt aeglasem. Lisaks sellele väldin ma igaks juhuks sisukate tekstide, eriti majast välja minevate kirjade, kirjutamist, sest oma loogikavõimes ma väga kindel pole. Nii et kui ka see kirjutis siin erilist senssi ei meiki, siis mul on vähemalt vabandus…

Seega filosoofilisi arutelusid maailmaparanduslikel teemadel ei tasu mult enne imelist tervenemist oodata. Imeline tervenemine on planeeritud vähemalt reede õhtusse, sest ma ei viitsi enam. Ei tahaks jälle nädalavahetust maha vegeteerida. Ja koristada oleks ka vaja – praeguse seisuga ma seda ei jaksa, juba voodist peldikuni minemine võtab hinge kinni ja pea ringi käima. Aga vaatame asja taaskord positiivselt – ma tean, mis tunne on olla 78aastane, nii et vanadus ei tule mulle enam üllatusena. Õigupoolest, antud kogemusele tuginedes on saanud minust senisest veelgi suurem idee „live fast, die young and leave a beautiful corps“ fänn.