Tore on teada, et mu laiapõhjaline (vähemalt kahe inimese jagu) publik minu blogi-ego järgi igatseb. Blogi-egol on aga viimasel ajal olnud teatavaid funktsioonihäireid. Kõigepealt ei saanud ta ennast kuidagi jõuludejärgsel ajal käima, siis olid aastaalguse motivatsiooni-kooma ja nüüd on lihtsalt füüsilised raskused.
See sea-, linnu- või teabkuratmis-gripp on aeglane taanduma. Eelmise nädala alguses käisin kaks päeva Katrit näljasurmast päästmas ja sain tema viiruse ka endale. Kolmapäeval kõngesin tööl ja neljapäeva hommikuks olin nii laibakas, et kuulutasin ennast haigeks. Kuigi hinge kraapis tõeliselt aastas ettenähtud kolmest tervisepäevast kahe ära raiskamine haige olemise peale, ei jäänud muud üle. Alates üleeilsest olen vapper ja rögisen tööpostil. Kui mul on mingi hea viirus, siis tuleb seda ju vähemalt teistega jagada.
Kõige häirivam antud asja juures on aga see, et ma ei oska kuidagi oma piinu leevendada. Lihtsalt selline pidev väsimus on. Aga asju tuleb positiivselt vaadata – kui ma tavaliselt kurdan, et mu tööarvuti on liiga aeglane, siis sel nädalal oleme me täpselt sünkroonis, sest mina olen ka tavalisest oluliselt aeglasem. Lisaks sellele väldin ma igaks juhuks sisukate tekstide, eriti majast välja minevate kirjade, kirjutamist, sest oma loogikavõimes ma väga kindel pole. Nii et kui ka see kirjutis siin erilist senssi ei meiki, siis mul on vähemalt vabandus…
Seega filosoofilisi arutelusid maailmaparanduslikel teemadel ei tasu mult enne imelist tervenemist oodata. Imeline tervenemine on planeeritud vähemalt reede õhtusse, sest ma ei viitsi enam. Ei tahaks jälle nädalavahetust maha vegeteerida. Ja koristada oleks ka vaja – praeguse seisuga ma seda ei jaksa, juba voodist peldikuni minemine võtab hinge kinni ja pea ringi käima. Aga vaatame asja taaskord positiivselt – ma tean, mis tunne on olla 78aastane, nii et vanadus ei tule mulle enam üllatusena. Õigupoolest, antud kogemusele tuginedes on saanud minust senisest veelgi suurem idee „live fast, die young and leave a beautiful corps“ fänn.
Kõige häirivam antud asja juures on aga see, et ma ei oska kuidagi oma piinu leevendada. Lihtsalt selline pidev väsimus on. Aga asju tuleb positiivselt vaadata – kui ma tavaliselt kurdan, et mu tööarvuti on liiga aeglane, siis sel nädalal oleme me täpselt sünkroonis, sest mina olen ka tavalisest oluliselt aeglasem. Lisaks sellele väldin ma igaks juhuks sisukate tekstide, eriti majast välja minevate kirjade, kirjutamist, sest oma loogikavõimes ma väga kindel pole. Nii et kui ka see kirjutis siin erilist senssi ei meiki, siis mul on vähemalt vabandus…
Seega filosoofilisi arutelusid maailmaparanduslikel teemadel ei tasu mult enne imelist tervenemist oodata. Imeline tervenemine on planeeritud vähemalt reede õhtusse, sest ma ei viitsi enam. Ei tahaks jälle nädalavahetust maha vegeteerida. Ja koristada oleks ka vaja – praeguse seisuga ma seda ei jaksa, juba voodist peldikuni minemine võtab hinge kinni ja pea ringi käima. Aga vaatame asja taaskord positiivselt – ma tean, mis tunne on olla 78aastane, nii et vanadus ei tule mulle enam üllatusena. Õigupoolest, antud kogemusele tuginedes on saanud minust senisest veelgi suurem idee „live fast, die young and leave a beautiful corps“ fänn.
No comments:
Post a Comment