Kui ma vahel olen nii ego-kunn, et räägin sellest, et minu eksistentsi ülim eesmärk on omada kunagi psühhiaatrilist diagnoosi, mis oleks nimetatud minu järgi, siis on see ilmselt siiski väike liialdus. Nii eriline ma nüüd ka pole.
Aga oma tibatillukese panuse kõigi diagnooside ritta võin siiski anda. Selle asja nimi on "reede õhtu sündroom". Varem minu kõnepruugis tuntud kui "vana-aasta õhtu sündroom". Lihtsalt ma arvan, et oleks aeg see ümber nimetada "reede õhtu sündroomiks", sest vanusega on selle esinemine üha sagenenud ega piirdu vaid vana-aasta õhtuga. Sagenenud ehk mitte iganädalaseks, aga ülenädalaseks. Või noh, alati ei teagi, kus üks hakkab ja teine lõppeb.
Igatahes. Asi toimib imelihtsa loogika alusel. Nimelt on mingid hetked, millelt ühiskond ootab teatud käitumisnormi. Vana-aasta õhtu ja reede õhtu on selles mõttes sarnaseda - umbes korrelatsioonis, et vana-aasta õhtu on kõigi reedete vanaema. Igaljuhul on ühiskonna eeldus see, et reeded on reserveeritud lõbutsemisele, sõpradele, väljaskäimisele. Kakao ja küpsised ning enne keskööd voodisse on reedete täiesti aut. Vana-aasta õhtul ammugi.
Lisaks sellele on suurem osa inimesi programmeeritud ühiskonna ootustele vastama. Käituma teatud normide järgi, järgima teatud reegleid. Üldiselt on see turvatunnet sisendav. Sa tead, et rohelise tulega on enamasti ohutu teed ületada. Kui käituda ise viisakalt, siis võib eeldada, et sinuga käitutakse viisakalt. "Tänan" ja "palun" käivad paaris. Ja reede õhtul minnakse välja, ollakse kellegagi koos, tehakse midagi. Peaasi, et oleks lõbus.
Ainult et mis saab siis, kui ootuste täitmine käib üle jõu? Kui viisakas ei jaksa olla? Kui reedel pole seda kohta kuhu minna, kellega minna või lõbu kusagilt võtta?
Vot see ongi reede õhtu sündroom. See, kus teised ootavad, et sa oled keegi, kes sa pole. Keegi, kes sa ei oska olla. Keegi, kes sa tahaks olla, aga pole veel suutnud välja mõelda, kuidas. Pole olulinegi, et keegi reaalselt seda eeldaks - ilmselget on inimestel muudki teha, kui tunda huvi, millega mingi nälkjas oma reedet sisustas - aga suur ja abstraktne ühiskonda on alati õla taga valmis iga libastumise, iga ebatavalisuse peale õelalt irivitama.
Nii lõppebki see sellega, et reedel töölt koju minnes teed veel mõne nalja sellest, kuidas on lõpuks ometi aeg midagi vahvat teha. Teed hädise katse leida midagi vahvat. Ning avastad, et õigupoolest on ainus, mis sind ootab, see poolik küpsisepakk köögilaual. Selle asemel, et teha midagi ootuspärast, lõbusat, veedaki lõpuks reede mugides kahe päevanormi jagu kaloreid sisaldava kuhja küpsiseid, üritad tekitada und sooja kakaoga, nagu oleks sa endiselt viieaastane, ning ärkad laupäeva hommikul tundega, mis on hullem kui ükskõik milline pohmell.
Selle tundega, et jälle on ühiskonda ja selle ootusi alt veetud. Et ainus, kust veel hommikulgi abi otsida, on ikka see sama neetud küpsisepakk, mis ei aidanud õhtul ega aita ka hommikul. Sest reedeõhtuste lõbutsejate klubi kandub edasi nädalavahetusse ja küpsisepudiste lõugadega tüübid sinna ei pääse. Kes on väljas, on väljas. Pole ühist reedet, pole ka ühist laupäeva.
Ja nii venib laupäev (ja halvemal juhul veel paar päeva sinna otsa) mööda nagu udus. Sa näed teiste tsillimist ja muljetamist, aga kusagilt kaugelt ja ilma ise oskamata kaasa rääkida. Sest mida ikka sa oma usalduslikust, kuumast suhtest küpsisepakiga räägid?
Teisipäevad ja kolmapäevad on head. Nädalavehtus ei ängista enam. Pole mingit ootust, mingit survet. Ärkad. Tööle. Tagasi. Nii teevad ju kõik. Siis on hea ühiskonda sulanduda. Aga kusagil neljapäeva õhtul hakkab sees jälle vaikselt ärevus närima. Sest kohe-kohe tuleb jälle reede. Lased peas läbi vabandused, millega põhjendada ühiskonnale kodus üksi nõmeda filmi vaatamist. Mõtled veel hetkeks, kas on keegi, kes suudaks reedest törstugi lõbu aidata välja pigistda. Sobrad läbi telefoni kontaktid. Ja siis kusagil pidude alguse paiku trolli oodates - seda trolli, mis viib äärelinna küpsisepaki juurde - annad jälle alla. Järjekordne "reede õhtu sündroomist" kantud nädalavahetus on ees.
* Aga tegelikult ei ole hullu. Homme on ehk jälle parem. :)
Aga oma tibatillukese panuse kõigi diagnooside ritta võin siiski anda. Selle asja nimi on "reede õhtu sündroom". Varem minu kõnepruugis tuntud kui "vana-aasta õhtu sündroom". Lihtsalt ma arvan, et oleks aeg see ümber nimetada "reede õhtu sündroomiks", sest vanusega on selle esinemine üha sagenenud ega piirdu vaid vana-aasta õhtuga. Sagenenud ehk mitte iganädalaseks, aga ülenädalaseks. Või noh, alati ei teagi, kus üks hakkab ja teine lõppeb.
Igatahes. Asi toimib imelihtsa loogika alusel. Nimelt on mingid hetked, millelt ühiskond ootab teatud käitumisnormi. Vana-aasta õhtu ja reede õhtu on selles mõttes sarnaseda - umbes korrelatsioonis, et vana-aasta õhtu on kõigi reedete vanaema. Igaljuhul on ühiskonna eeldus see, et reeded on reserveeritud lõbutsemisele, sõpradele, väljaskäimisele. Kakao ja küpsised ning enne keskööd voodisse on reedete täiesti aut. Vana-aasta õhtul ammugi.
Lisaks sellele on suurem osa inimesi programmeeritud ühiskonna ootustele vastama. Käituma teatud normide järgi, järgima teatud reegleid. Üldiselt on see turvatunnet sisendav. Sa tead, et rohelise tulega on enamasti ohutu teed ületada. Kui käituda ise viisakalt, siis võib eeldada, et sinuga käitutakse viisakalt. "Tänan" ja "palun" käivad paaris. Ja reede õhtul minnakse välja, ollakse kellegagi koos, tehakse midagi. Peaasi, et oleks lõbus.
Ainult et mis saab siis, kui ootuste täitmine käib üle jõu? Kui viisakas ei jaksa olla? Kui reedel pole seda kohta kuhu minna, kellega minna või lõbu kusagilt võtta?
Vot see ongi reede õhtu sündroom. See, kus teised ootavad, et sa oled keegi, kes sa pole. Keegi, kes sa ei oska olla. Keegi, kes sa tahaks olla, aga pole veel suutnud välja mõelda, kuidas. Pole olulinegi, et keegi reaalselt seda eeldaks - ilmselget on inimestel muudki teha, kui tunda huvi, millega mingi nälkjas oma reedet sisustas - aga suur ja abstraktne ühiskonda on alati õla taga valmis iga libastumise, iga ebatavalisuse peale õelalt irivitama.
Nii lõppebki see sellega, et reedel töölt koju minnes teed veel mõne nalja sellest, kuidas on lõpuks ometi aeg midagi vahvat teha. Teed hädise katse leida midagi vahvat. Ning avastad, et õigupoolest on ainus, mis sind ootab, see poolik küpsisepakk köögilaual. Selle asemel, et teha midagi ootuspärast, lõbusat, veedaki lõpuks reede mugides kahe päevanormi jagu kaloreid sisaldava kuhja küpsiseid, üritad tekitada und sooja kakaoga, nagu oleks sa endiselt viieaastane, ning ärkad laupäeva hommikul tundega, mis on hullem kui ükskõik milline pohmell.
Selle tundega, et jälle on ühiskonda ja selle ootusi alt veetud. Et ainus, kust veel hommikulgi abi otsida, on ikka see sama neetud küpsisepakk, mis ei aidanud õhtul ega aita ka hommikul. Sest reedeõhtuste lõbutsejate klubi kandub edasi nädalavahetusse ja küpsisepudiste lõugadega tüübid sinna ei pääse. Kes on väljas, on väljas. Pole ühist reedet, pole ka ühist laupäeva.
Ja nii venib laupäev (ja halvemal juhul veel paar päeva sinna otsa) mööda nagu udus. Sa näed teiste tsillimist ja muljetamist, aga kusagilt kaugelt ja ilma ise oskamata kaasa rääkida. Sest mida ikka sa oma usalduslikust, kuumast suhtest küpsisepakiga räägid?
Teisipäevad ja kolmapäevad on head. Nädalavehtus ei ängista enam. Pole mingit ootust, mingit survet. Ärkad. Tööle. Tagasi. Nii teevad ju kõik. Siis on hea ühiskonda sulanduda. Aga kusagil neljapäeva õhtul hakkab sees jälle vaikselt ärevus närima. Sest kohe-kohe tuleb jälle reede. Lased peas läbi vabandused, millega põhjendada ühiskonnale kodus üksi nõmeda filmi vaatamist. Mõtled veel hetkeks, kas on keegi, kes suudaks reedest törstugi lõbu aidata välja pigistda. Sobrad läbi telefoni kontaktid. Ja siis kusagil pidude alguse paiku trolli oodates - seda trolli, mis viib äärelinna küpsisepaki juurde - annad jälle alla. Järjekordne "reede õhtu sündroomist" kantud nädalavahetus on ees.
* Aga tegelikult ei ole hullu. Homme on ehk jälle parem. :)
2 comments:
Awwww...mulle on alati meeldinud kuidas Berit kirjutab! Aga diskussiooni eesmärgil:
1) ühiskond ei eelda sinult mitte midagi (peale maksude maksmise ja seaduste täitmise).
2) kõik 'ühiskonna' normid ja plaanid tulevad ikka iga inimese enese seest (tead küll, kambavaim või midagi sarnast).
3) me kõik tahame/eeldame/ootame, et meid aktsepteeritakse täpselt nii nagu me oleme mõistmata, et kõigel on hind (näiteks ei saa oodata, et me saaks tähelepanu kelleltki ilma ise igasugust tähelepanu andmata).
4) ainult rumal inimene jätkab samade asjade tegemist oodates teistsugust tulemust.
5) miski ei ole nii nagu see esmapilgul näib (ja ma ei väsi kordamast: kõigel on oma hind).
6) inimesed ei oska mõtteid lugeda!
7) sotsiaalne võimekus on õpitav (mina olen väga hea näide).
8) see, et me arvame, et meid kogu aeg arvustatakse tuleb vaid sellest, et me ise pidevalt arvustame teisi, kui sellest halvast kombest lahti saada muutub palju!
9) 10) mulle lihtsalt meeldib numbreid kirjutada :D
Elu on täpselt selline nagu inimese seda ise elab ja šokolaadi küpsised reede õhtul ei ole üldse halb variant!
No eks ma ikka oskan ka punktide kaupa kirjutada:
1) Tõsi, ühiskond ei eelda midagi - mis on isegi veel hullem, sest keegi kurat (ehk siis mingi osa ühiskonnast) võiks ju vähemalt midagigi eelda. Natuke võiks ju kottida...
2)Võib-olla, aga soov kuhugi kuuluda on üks esmaseid ja tugevamaid inimloomuse osasid ning sellega paratamatult käivad kaasas normid.
3)Aga kust läheb piir viisaka tähelepanu osutamise ja pealtükkivuse vahel? Sest ühiskonna stuleb peal "rünnaku" ka edasi elada? Ja kuidas seda piiri tunnetada? Sest tavaliselt saab sellisest asjast aru ju alles siis, kui piirist on kahe jalaga korralikult trampides üle astutud.
4)Tõsi. Ainult mida siis tuleks teisiti teha? Reede õhtul üksi baari minna? Äkki peakski?
5) Aga kui see kümnendal pilgul näib ikka samamoodi ja muud perspektiivi pole kusagilt paistmas?
6) Mõtteid ei ei osata lugeda, aga inimestel pole üldjuhul ka aega kuulata. Päriselt kuulata. Kui lause venib pikaks või mõte on raskesti seletatav, siis seda ju käigupealt ei räägi. Ja kui keegi küsib "Kuidas sul läheb?", siis harva eeldatakse ausata, kahest sõnast pikemat vastust. Nii ongi lihtsam mitte rääkida.
7) Võib-olla. Aga ega seda ju kusagil ei õpetata. Ja mõned on andekamad kui teised.
8) Kah õige. Aga eks see ole ka natuke pööratud. Kohati ju tahame, et meid arvustatakse. See näitab, et meid vähemalt märgatakse. Et me oleme olemas. Et kellelegi läheb korda. Et kedagi kasvõi ärritab.
9) No eks kedagi peavad numbrid ka õnnelikuks tegema :P
Ja ise oleks elu palju lihtsam elada selliseks, nagu tahaks, kui kõik nii kuradima keeruline poleks.
Post a Comment