Lõpuks saab läbi...

Elagu aastavahetus! Kuigi ma nii naiivne pole, et arvata, et uus aasta tähendab kohe midagi paremat, siis on ikkagi hea ju, kui see jama vähemalt läbi saab.

Tegelikult oli ju täitsa vahva aasta, lõpp kiskus ainult natuke niruks. Ja ka selle puhul võib suurim süü olla jõuludel - need ei meeldi mulle juba mitu aastat. Aga algus oli ju väga tipp-topp - kolm nädalat suusaläbu Rootsis on vaieldamatu kõrghetk. Siiani veab suu naerule ja teeb südame soojaks. Hea on ju teada, et tegelikult polegi vaja väga palju selleks, et olla vääääga õnnelik ja et olemas kohti, kus on võimalik olla täpselt selline, nagu sa oled ja see ei häiri mitte kedagi või mis veel parem - keegi ei pea vajalikuks selle pärast muret tunda, millised teised on. Samas, selles osas oleks ju kindlasti ka endal kõvasti arenguruumi

Aga üldiselt - luban hakata järgmisel aastal heaks! Eelkõige enda suhtes... sest kui ma muud ei ole õppinud, siis seda vähemalt, et suurema osa hädasid toon ma ise endale kaela ja kui seda suudaks vältida, siis oleks ju väga kena juba olla....

Tagumikust näpistamine massides ja hull-ralli

Tartu sai must jälle parima... See linna ikka suudab mind iga kord üllatada ja raske öelda lausa, kas positiivselt või negatiivselt.

Igatahes eilane superluks pidu piimatöösturite ja kommivabrikantide seltsis oli suur pettumus. Juua oli vähe, kalaroog oli nagu korra juba seeditud ja suurema osa sellest ajast, mis ma seal olin, hõlmas parimate kohupiimapakkijate ja muude sarnaste ametite pidajate autasustamine. Mitte et mul oleks midagi selle vastu, kui tublisid töötajaid tunnustatakse, aga see pole just eriline tujutõstja.

Igatahes enne kümmet (ma ikka pean varem lahkuma kui Tuhkatriinu, et mitte kõrvitsaks muutuda) kobisin ma trolli peale ja sealt edasi bussijaama ja Tartusse. Need 2,5h bussisõitu on ikka veel sama nilbed, nagu ma mäletasin viimasest korrast. Aga 1.30 olin ma kohal ja alkomaraton võis alata.

No igatahes ülikoolilinna meelelahutus sai minu käest miinuspunkti kirja. Suurem osa kohtu sulges end juba selleks ajaks, kui mina olin piduvormis ja ilmselt kogu linna karvased ja sulelised olid taaskord Zavoodi kogunenud. Rahvast oli igatahes nii palju, et kõige pealt oli raske sisse trügida ja siis veel raskem välja trügida. Mina pääsesin sellest kügelemisest veel kergelt, sest mingi jäle karvik nokkis Katrit ikka päris tükk aega agaralt tagumikust :D

Enivei, kodune alko libistamine oli märkimisväärselt mugavam. Kohe nii mugav, et kella 6 hommikul oli see parim mõeldav tegevus.

Siis kerge uni ja 9st uuesti rokkima.... Natuke poode ja värke ja praegu on esimene chill moment päevas.

Aga kõiki liiklusreegleid ja häid tavasid on juba enivei rikutud. Et mõlema autos olija reaktsioonid olid vähesest unest tingitult natuke aeglased, siis õigest tänavaotsast sai mööda põrutatud ja et järgmine tänav on valele poole ühesuunaline, siis mure oli pakitsev.

Aga lahendused on leidlikud - kõige pealt järsk pööre ühe kooli hoovi, selle tagumise külje pealt Vanemuise õppehoone taha ja siis tänavale. Aga kui nurki juba lõigati, siis tänavale ja õiges suunas pööramine tundus kohatu lausa. Nii et otse üle Vanemuise tänava Hurda pargi kõnniteele ja läbi pargi ühika ette :D Rahvas pargis vaatas igatahes suu imestusest põlvini lahti... Ega pargirallit iga päev ju ei näe ka.

Girls night out = õlle & kebab

Lühikokkuvõte eilsest aktsioonist...

Läksime välja. Siis tekkis tunne, et nüüd küll muidu enam vastu ei pea, kui kohe ühte piparmündi jäätist ei saa. Rimi koostöös Ingmaniga osutus sedapuhku päästeingliks ning esimene takistus sai ületatud. Natuke töllerdamist, lõpuks maandusime täiesti ebaoriginaalselt Nimetas terve posu kõikvõimalike jalgpallifännide vahel (CLi mängud olid ju). Sai poole silmaga Roma-ManU mängu ja teisest silmas poolega Barca-Stuttgarti mängu vaadatud ja õlut limpsitud.

Korra tuli ka duck & hide'i teha, mingeid osaliselt tuttavaid inimesi küll ei viitsinud kohata lihtsalt eile, polnud see päev....

Ja et suuremat sorti meelelahutusaktsioone keegi ei pakkunud (kolmapäev pole ikka Tallinns üldse pidu päev) nõksusime Vabakale bussi peale... Kuna aega järgmise sõidukini oli, sai edasi liigutud Estonia juurde. Valik kahe bussiootepaviljoni toetava ning suhelda sooviva lohvi ja nr. 16 bussi vahel osutus kergeks - loomulikult bussi kasuks.

Aga üsna peagi sai ka selgeks, et koju küll selle bussiga ei tasu sõita - ikka üks kebab on vaja kuskilt rabada. Mõeldud - tehtud (Kadaka Selveri parkla urgas).... Kaks suurt kebabi lavašiga! Pärast tellimuse esitamist kostis putkast räigeid hääli, ilmselt tapeti mõnd kassi meie roa jaoks. Üldiselt maitses täitsa hästi, kui jätta välja röögatud kogused sibulat selles värgis. Mina asusin esimese hooga innukalt neidki näksima, aga Kristel tegi Hansu & Gretet - kogu tee putkast bussipeatusesse ja viimase ümbrus on rohkelt sibulat täis. Üsna pea pärast seda, kui mul terve jope varrukas oli seest poolt kebabi-kastet täis tilkunud, loobusin ka mina.

Kerge sibula tunne on endiselt üleval isegi veel 12h pärast söömise lõpetamist. Ja oi, milline sibulalebra köögis, seal kuhu ma oma jäägid jätsin, täna hommikul veel oli...

Nüüd, kui just hakkas tõeliselt põnevaks minema, tuleb kolida...

Elu toimetuses kruvib aga tuure juurde... Kui hiljuti ähvardas Priimägi, siis täna lendas sisse lihtsalt mingi poolearuline. Mina naiivselt tormasin ust lahti tegema, sest arvasin, et üks töökaaslane tuleb ja ei vaadanudki enne õieti, kui juba uks oli valla. Siis hüppas sisse mingi kribul ja karvane mees, kes kukkus sonima sellest, et ta tuli just Oleviste kirikust ja et Piret Järvis kuulutab maailmale igavest armastust!!! No mis iganes... suunasin ta paanikas ainsa toimetuses oleva mehe juurde ja kui siis Oliver püsti tõusis ja end suureks tegi, siis mees jooksis, karjudes ise veel üle õla, et kutsub politsei. Ei tea, millega ta oleks politsei kutsumist põhjendanud, et ta on debiilik ja tungis võõrale pinnale?

Päeva kild:

Tööalane vestlus kenade naissportlaste üle. Arvuti ekraanil on Soome blondi ja ingelliku iluuisutaja Kiira Korpi pilt...

Tegevtoimetaja: Kas ta on vallaline?
Peatoimetaja: Ei, üks Pekkaniska on juba töös!

irw

Furbos up-date & muud spordirõõmud...

Siin kohal on esimese hooga sobilik edasi anda oma vabandused absoluutselt mitte mingisuguse konkurentsi pakkumise eest - Furbos suutis sel nädalal vahetada karistust kandva mängija tüübi vastu, kes paar tundi pärast transferi otsustas end vigastada... Suurepärane scouting!

Aga rõõmustav... Või noh, see on valus ju tegelikult, kui keegi suure hooga mäesuusarajalt välja sõidab, aga ma ei saanud kohe muidu, kui naersin eile agaralt, kui Kalle Palander oma kena uperpalli tegi. Ega iga päev suusatajad suure laksuga otse Milka lehma udarasse ei lenda... See oli naljakas! Ausalt!

Priimägi haarab tikud!!!!

Hea, et me järgmisel nädalal kontorit vahetame, sest meie omale lubas prominentne maineteadlane ja Tallinna Ülikooli õppejõud Linnar Priimägi täna igatahes tule otsa tõmmata...

Härra õppejõud kirjutas meie kontorinaabriks olevasse äriajakirja mingi loo, kus tema kasutas vist agaralt sõna "imidž" ja meie keeletoimetaja muutis selle "imagoks" (või oli see siis vastupidi, mina ei tea), aga see lõi kirjatüki autori igatahes korralikult rööpast välja. Krabas siis herr Priimägi telefoni ja otsustas läbi sõimata esimese ettejuhtuva inimese. Selleks sattus küll olema spordiväljaande tegevtoimetaja, aga tühja sellest - igatahes saime me teada, et me olema küündimatud idioodid ja ta tuleb paneb meie toimetuse põlema. No olgu siis, oleme valmis tikkude ja bensiinikanistriga ringi hiilivaks Priimäeks nurga taga...

Aga loodetavasti süttimine ei toimu enne homme pealelõunat. Tahaks kontorist veel mõningaid isikliku asju päästa (mu nunnud kingad on seal) ja lisaks sellele tuleb homme veel ilus ka olla - pildi tegemiseks läheb! Saab täies mahus ajakirja veergudele...ei oskagi veel otsustada, kas see on siis hea või halb. Niigi on asi juba kõmuks kätte läinud, ajakirjanik saab intervjuud tehes ka pildile ja väljaandesse See küll hea toon pole... või midagi. Samas kerge eneseeksponeerimine kulub egole vahel ära!

Oi kui mõttetu ja oi-oi kui õpetlik õhtu...

Tagasi nädalavahetuse "kõrgpunktilt" Eesti jalgpallihooaja lõpetamiselt. Piiroja parim Eesti jalgpallur, Sepo Seeman tegi lava peal tola ja Suurhall oli liiva täis aetud, et pensioneerunud Kertu saaks rannajalgpalli mängida... Mida veel vaja on, et õnnelik olla! Või siis mitte... Igatahes, polnud just sensatsioon.

Aga muidu, sai jälle targemaks. Igas muus mõttes. Inimene õpib kuni elab... või midagi. Ja targad pidavat õppima teiste vigadest, osad omadest ja lollid isegi mitte nendest. Mina otsustasin igatahes nüüd, et katsuks sellest viimasest seltskonnast äkki keskmisesse jõuda, sest praegu ma igatahes astusin jälle sellesse ämbrisse, millesse varemgi on astutud.

Et milles siis seisnes õppetund? Ei tasu liiga palju mõelda.... Ja alati tuleb olla valmis selleks, et miski ei ole nii nagu sa tahad ja loodad ning lõpuks läheb ikka kõik p**sse!

Igatahes, täna pole minu õhtu. Hea, et olen üksi kodus - saan vähemalt rahulikult omaette mossitada ja olla kogu maailma peale vihane. Homseks on vaja igatahes end jälle kokku võtta, sest tööl vist minu kõige ja kõigi peale vihane olemist kaua ei aktsepteerita...

PS: Minu andunuim lugeja Saksamaal, kui sa Eestisse varsti tuled, siis teeme nii, et jätame Jörgi ilusti ühel õhtul koju, krabame Kristeli ka kaasa ja lähme möllame natuke linna peal, eks? Minule kuluks igatahes ära ja inimesele, kes on olnud juba pool aastat varsti abielus kulub see ju ka ära... onju???? Ja Kristel on alati valmis möllama ;)

Isegi Eestis toimub progress

Täna sai Stockmannis paar inimest igatahes kena suutäie muiata... Ma olen muidugi hull shoppaja, aga rõõmukarjatust piimaleti ees üleliia tihti siiski õnneks (kahjuks?) ette ei tule. Täna see siiski juhtus - keegi on Eestis tulnud geniaalsele mõttele hakata tootma mannadesserte!!!! wow, respect!

Ei ole küll päris see kraam, mida Saksamaalt saab, aga siiski täitsa tip-top värk. Mina olen igatahes häppi :)

Järg täitsa käest ära...

Totaalne hullumaja! Minul on tööl kiire! Kas keegi suudab seda uskuda, ma ju oskan alati nii palju vähemalt viilida, et üleliia palju tegemist ei oleks... Aga nüüd on päev läbi tööl kogu aeg midagi teha. See ei ole päris normaalne enam ikka küll.

Kuigi samas... Täna hommikul tööpäevaga alustamine 7.30 oli täitsa vahva. Ujujad mulle meeldivad :P

Muidu läheb kõik nagu tavaliselt, pool auru suudan ma ju traditsiooniliselt ära kulutada ise asjade keeruliseks ajamisele/mõtlemisel. Igatahes ma olen jõudnud nüüdseks staadiumisse, kus ma ise ka enam päris täpselt aru ei saa, kuidas ma ennast välja kannata. Tundub, et ümbritsevad inimesed hakkavad varsti kannatust kaotama. Aga samas - kui minu mõtted juba teistele närvidele käivad, siis kujutlege, mis need veel minuga teevad... :P

Mis puutub nüüd sellesse loosimisse ja aknast ning uksest sisse tungimisse, siis antud kontekstis osutus see nüüd täiesti ebavajalikuks. Freiburgist veel kaugemaid kohti kui Salzburg ja Innsbruck annab otsida... Aga ärge end liiga turvaliselt veel selle pärast tundma hakake!

Nüüd jälle tööle.... kogu aeg töö-töö-töö.... see ei kõlba kuhugi!