Lühikokkuvõte eilsest aktsioonist...
Läksime välja. Siis tekkis tunne, et nüüd küll muidu enam vastu ei pea, kui kohe ühte piparmündi jäätist ei saa. Rimi koostöös Ingmaniga osutus sedapuhku päästeingliks ning esimene takistus sai ületatud. Natuke töllerdamist, lõpuks maandusime täiesti ebaoriginaalselt Nimetas terve posu kõikvõimalike jalgpallifännide vahel (CLi mängud olid ju). Sai poole silmaga Roma-ManU mängu ja teisest silmas poolega Barca-Stuttgarti mängu vaadatud ja õlut limpsitud.
Korra tuli ka duck & hide'i teha, mingeid osaliselt tuttavaid inimesi küll ei viitsinud kohata lihtsalt eile, polnud see päev....
Ja et suuremat sorti meelelahutusaktsioone keegi ei pakkunud (kolmapäev pole ikka Tallinns üldse pidu päev) nõksusime Vabakale bussi peale... Kuna aega järgmise sõidukini oli, sai edasi liigutud Estonia juurde. Valik kahe bussiootepaviljoni toetava ning suhelda sooviva lohvi ja nr. 16 bussi vahel osutus kergeks - loomulikult bussi kasuks.
Aga üsna peagi sai ka selgeks, et koju küll selle bussiga ei tasu sõita - ikka üks kebab on vaja kuskilt rabada. Mõeldud - tehtud (Kadaka Selveri parkla urgas).... Kaks suurt kebabi lavašiga! Pärast tellimuse esitamist kostis putkast räigeid hääli, ilmselt tapeti mõnd kassi meie roa jaoks. Üldiselt maitses täitsa hästi, kui jätta välja röögatud kogused sibulat selles värgis. Mina asusin esimese hooga innukalt neidki näksima, aga Kristel tegi Hansu & Gretet - kogu tee putkast bussipeatusesse ja viimase ümbrus on rohkelt sibulat täis. Üsna pea pärast seda, kui mul terve jope varrukas oli seest poolt kebabi-kastet täis tilkunud, loobusin ka mina.
Kerge sibula tunne on endiselt üleval isegi veel 12h pärast söömise lõpetamist. Ja oi, milline sibulalebra köögis, seal kuhu ma oma jäägid jätsin, täna hommikul veel oli...
No comments:
Post a Comment