Tagasi nädalavahetuse "kõrgpunktilt" Eesti jalgpallihooaja lõpetamiselt. Piiroja parim Eesti jalgpallur, Sepo Seeman tegi lava peal tola ja Suurhall oli liiva täis aetud, et pensioneerunud Kertu saaks rannajalgpalli mängida... Mida veel vaja on, et õnnelik olla! Või siis mitte... Igatahes, polnud just sensatsioon.
Aga muidu, sai jälle targemaks. Igas muus mõttes. Inimene õpib kuni elab... või midagi. Ja targad pidavat õppima teiste vigadest, osad omadest ja lollid isegi mitte nendest. Mina otsustasin igatahes nüüd, et katsuks sellest viimasest seltskonnast äkki keskmisesse jõuda, sest praegu ma igatahes astusin jälle sellesse ämbrisse, millesse varemgi on astutud.
Et milles siis seisnes õppetund? Ei tasu liiga palju mõelda.... Ja alati tuleb olla valmis selleks, et miski ei ole nii nagu sa tahad ja loodad ning lõpuks läheb ikka kõik p**sse!
Igatahes, täna pole minu õhtu. Hea, et olen üksi kodus - saan vähemalt rahulikult omaette mossitada ja olla kogu maailma peale vihane. Homseks on vaja igatahes end jälle kokku võtta, sest tööl vist minu kõige ja kõigi peale vihane olemist kaua ei aktsepteerita...
PS: Minu andunuim lugeja Saksamaal, kui sa Eestisse varsti tuled, siis teeme nii, et jätame Jörgi ilusti ühel õhtul koju, krabame Kristeli ka kaasa ja lähme möllame natuke linna peal, eks? Minule kuluks igatahes ära ja inimesele, kes on olnud juba pool aastat varsti abielus kulub see ju ka ära... onju???? Ja Kristel on alati valmis möllama ;)
1 comment:
alati :$
Post a Comment