The hell is loose....

Ok, nüüd on ametlikult keegi ilmataadi (kui see tüüp ikka üldse eksisteerib) välja vihastanud, sest õues on selline möll, et pole vähemalt mitu aastat näinud.

Hommikul oli veel täitsa tip-top, tuul puhus küll pooled kannid küljest aga muidu oli enam vähem. Aga hetk tagasi 20 m offisi uksest Stockmanni ukseni läbides tundus see vähemalt paari kilomeetrina. Tuul puhus nii, et jää peal kaks sammu astudes oli see sind hetk hiljem uuesti paar meetrit lihtsalt ülbelt tagasi libistanud. Ja näha polnud einivei midagi, sest tuisk ajab suu ja silmad täis poole sekundiga.

Ma kahtlustan, et koju sõitmine saab täna olema ekstra piinarikas, sest sellise ilmaga on ju kõik kohad rõõmsalt umbes ja siis saab trollis vähemalt 1,5 h kügeleda, enne kui Õismäele jõuab. Jipiiii!!!!



PS: Juurde lisatud foto ei kajasta kogu jäledust täiel määral - telefoni kaamera võimed läbi akna pildistades on siiski piiratud!

Nunnu ütleb "Tere!"

Hei, mina olen Beriti uus lemmik. Minu nimi on Nunnu. Ainuke häda on see, et ta ei saa üldse mõne asjaga hakkama, aga kui ma talle selgeks teen, mis on buutimine, siis ta saab ehk ühel heal päeval back-up'id tehtud ja siis võime olla me veel pikka aega sõbrad :)

Veidra trollijuhi eri...

Ma pole kunagi trollijuhtidest eriti palju arvanud ja ekstra-kõhedaks võtavad mul olemise vanemad prouad roolis, sest nad kipuvad olema suhteliselt raske jalaga (eelmisel aastal sattusin korra mingi ralli-muti peale, kes kihutas punase tulega üle ristmiku ja pidurdas nii, et rahvas lendas mööda trolli edasi tagasi ja ninaga vastu esiklaasi kinni).

Eile sai minu teooria eakamate tädide kihutamisinnust taas kinnitust, kui üks memm lasi lõdva randmega paarist peatusest lihtsalt mööda. Ja see ei olnud üldse mõnus, kui puupüsti täis sõidukis inimesed hakkasid selle peale märatsema. Aga tädi oli vana rahu ise ja ei lasknud end sellest häirida - peatusi tegi ikka ainult üle ühe :P Hea, et ma lõpp-peatuses maha minema pean...

Aga täna hommikune onu oli muhe... kõigepealt teatas ta peatuste nimesid sellise ekstra-meela häälega, nagu pornofilmis. Ja siis kui trollil natuke enne hipodroomi peatust sarved maha tuli, tegi ta uksed lahti, röögatas mikrisse "Hipodroom" ja lidus sarvi uuesti üles kergitama. Töö tehtud, sõitis 100 m edasi ja röögatas mikrisse "Jälle Hipodroom!". Mina igatahes naersin natuke omaette...

Ühistransport ruulib igatahes :D

Aga korraks oli täna hommikul siiski veidi nukker olla - lugusid korterisse sisse kolivast Sony reklaam-jänkust on vist paljud kuulnud, aga läinud öö jooksul oli jänis kõvasti vigastada saanud. Kõrvad seisid nüüd igatahes seina najal jänese kõrval maas ja tüübi kolu oli korralikult räsitud. Nii et Kristel, kui sa tahad jänest ära tuua, siis kiirusta ja varu endale rohkelt superliimi...

Huumor

No comment :P

Kärts, mürts ja muud paugud

HÄÄD UUT AASTAT! Kes arvab, et 7. jaanuaril tohib sellist asja soovida vaid pudeliga - aga palun, astuge aga minu juurest läbi :P

Üldiselt on nii, et algas ju kogu värk päris mõistlikult. Väike pauk raketiga peaaegu tagumiku pihta Vabakal (poole süle tagumisest küljest oleks võinud rahuga kaasa võtta, aga sedapuhku jäik kõik siiski alles), õlleke kesklinnas, kallistus Sony jänkule ja taksoga Mustamäele.

Siis natuke ajugümnastikat ja selle järel kehagümnastikat. Kas teie olete aasta esimese päeva varahommikul lumesajus aktimaale mööda linna lohistanud? No mina nüüd igatahes olen...

Seni võib aasta positiivse poole peale kanda ka selle, et ühtegi uusaasta lubadust pole seni murtud. Samas kõik mu lubadused on sellised, mille täitmisega raskuste tekkimist ma ei näinud ka ette:
- süüa piiramatult jäätist!
- muutuda veel enesekesksemaks!
- vaadata rohkem kenasid pepusid!
Käkitegu :P Sellega saan hakkma!
Kui ma aga hakkaks oma veidi tõsisemaid lubadusi (mida ma õnneks kuhugi kirja ei pannud) kaaluma, siis ühega sai juba puuse pandud vähem kui öö-päevaga. Mis teha, kui ei saa ikka endaga kuidagi hakkama...

Viimast nädalavahetust sai päris mõistlikult kasutatud - korralik jalgsimatk (Kristeli väitel 13 km) Tallinna ääremaadel. Osa matkalistest kippus küll pildituks külmuma, aga mina päästsin oma kannid piinadest suusapükstega. Suur kummardus sellele tüübile, kes need leiutas! Aga muidu oli tore - meri ja särgid-värgid. Väljaarvatud muidugi penid, keda eramajade rajoonis nagu Kakumäe, on korralikult. Vähemalt sama palju, kui Hummereid...







Aga laupäeva õhtu lõpetasin ma korraliku lammutamisega - viskasin oma arvuti kuvarit pidi vastu kapi nurka! Yeah, I'm good! Kristel viis täna nunnu arvuti-arsti juurde. Eks siis varsti selgub, kas reanimeerimislootust on. Uus kuvar tuleb vähemalt külge panna, aga ka juhtme sisend sai nii palju piinata, et see võib tähendada siiski prügimäele kolimist. Igatahes hakkasin juba vähehaaval endale uut nunnut valima, esilagu keskendudes hinna ja värvi suhtele :P kui päriselt ostmiseks läheb, eks siis tuleb hakata vaatama tööomadusi ehk ka...