Nüüd olen ma natuke eileõhtustest õudustest taastunud. Aga lühikokkuvõte asjast on see, et mul olid isegi trussikud märjad, kui ma koju jõudsin...
Õigupoolest olin ma mingi nelja paiku raud-polt kindel, et mäng jääb ära, aga siis üks telefonikõne ja reibas lumekühveldaja kinnitas meie töökale kollektiivile, et toimub-toimub. No selge. Võtsime siis Liiga (meie kujundaja - see, kes sundis mind piletit vastu võtma, sest ta ei viitsinud üksi minna) trammi ja loksusime Lilleküla poole. Paar pinki eespool libistasid kaks noormeest Jägermeistrit. Tundus mõistlik mõte. Erinevate muude mõistlike ja vähem mõistlike mõtete vahel sai maha magatud õige trammipeatus, niiet väljuda tuli alle Magdaleena haigla juures. Ja et libe oli, siis lendasin ma muidugi täies pikkuses haigla ees siruli. Trepil istus mingi kalkar, kes pugistas rõõmsalt naerda. Poleks ta nii räpane olnud, oleks saanud näta kirja... Ja siis läbi hoovide ja suletud parklate staadioni poole :D Õppetund, kui sa arvad, et mõnest kohast läbi ei pääse siis lõpuks ikka pääseb...
Staadionil oli kõik lume all, küljejoone kergelt aimatavad. Ja külmumise protsess oli kiire - kindad olid läbimärjad juba enne mängu algust, püksid 10 minutiks, jope varrukatest hakkas sulalumi läbi imbuma 30 minuti paiku ja villane kampsun sai märjaks (öäääääk tunne) mõni minut pärast seda, käekoti sisevooder hakkas niiskuse märke ilmutama poolajavile kõlades, mistõttu sai telefon kilekotti pakitud.
Vaheaja lamasin koridoris ühe radika ääres - nüüd ma tean, mis tunne on sooja kohta otsival kodutul... Kiire tee sisse ja taas sado-maso trikke tegema. Kannatasin lõpuni ära - tõeline naine ikkagi! Aga kannatused need olid, kuigi kusagil teise poolaja keskel saabus juba midagi apaatiale lähenevat. Aga mõlemad väravad nägin ära...
Mängu lõppedes oli tunne, et oleks tarvis need labidatega mehed, kes staadioni puhastasid ka ennast välja kaevama kutsuda.... Väikese rabelemisega sai siiski ilma labidate ja meesteta hakkama.
Ja siis libedat rada mööda Kristiine poole. Ristmik sai ületatud punase tulega autode vahel laveerides, sest troll vajas jälitamist. Kätte sain! Ohvriks langes mu vasaku jala pahkluu, aga see valutas ainult õhtul, nii et ohver polnud kuigi suur...
Parim hüüd tribüünilt: "Veerpalu platsile ja Alaver peatreeneriks!"
Teeme ära! Kuigi samas, mul on ikka ükstakõik - enam ma ekstreemspordiga ei tegele....
No comments:
Post a Comment