Unerohutablett

Eile õhtune Eesti-Gruusia mäng oli ikka selline uinuti, et anna olla. Oma osa selles, et ma terve mängu haigutasin nii et pärak paistis võis muidugi olla ka sellel, et ma olin juba hommikul laibakas ja päeva peale kriis ainult süvenes. Aga ükskõik mis hädad mul ka küljes polnud, no see mäng oli ikka igav!

Täna SLÕList artiklit lugedes, olid igatahes silmad punnis üllatusest, sest see kirjeldus seal ei vasta pooltki minu arusaamale. Kena on muidugi kirjutada, et meeskond valdas palli ja julges rünnata, aga kui ikka kahte söötu järjest ei suudeta ka anda, siis ei näe see palli valdamine väga lahe välja. Lihtsalt nätaki ühte platsi otsa, kust mõni grusiin selle tagasi saadab või siis saab selle kätte Viikmäe, kes ei oska sellega üldse midagi peale hakata. Nii vana mees oleks ju võinud kõigi nende aastate jooksul ikka palliga paremaks sõbraks saada, mitte kohelda seda nagu oma suurimat vaenlast...

Mängu kõige lahedam eksemplar oli Gruusia treener. Selline šeff natuke kiilanev aga samas pikkade üle pea kammitud ja suurte uhkete Stalini vuntsidega mees. Ja temperamenti oli tal rohkem, kui kogu ülejäänud staadionil kokku. Karjus ja räuskas kogu aeg, ainult et ükski mängija isegi mitte ei vaadanud tema poole, kui ta hüsteeriliselt seal kätega vehkis. Ja neljandal kohtunikul oli tihe tööpäev, et meest kogu aeg oma treenerikasti tagasi suruda.

Ja üle-üldse jõudsin järeldusele, et staadionil on ajakirjanike kohad ikka täiesti vale koha peal. Päike paistab ju teisele poole, nii et kui igav on, siis ei saa isegi mitte päevitada. Mitte, et seda oleks praegu vaja. Või õigupoolest oleks vaja küll talvisest luige-varjundist vabaneda, aga ei saa. Otsaesine sai ikka pühapäeval Paljassaares natuke suure laksu - tuka alla on lausa paar villi. Hea, et nahk vähemalt maha ei tule. Aga mis seal ikka, esimene nätakas on alati valus ja siis edasi kannatab juba kõik välja.

3 Eurovisiooni, 1 CL ja esimene päevitus

Mäletan, et kunagi oli Eurovisioon igavesti vinge asi - mitu nädalat sai telelehtedest igasugust lahedat stuffi loetud ja siis punnissilmi vaadatud. Nüüd on lihtsalt tapeet, mis tuleb kolm korda ühe nädala jooksul. Imeb täiega. Selliseid friik-show'sid võiks ikka ju olla, mis ajavad saba rõngasse ja kärsa püsti. Sel aastal on olukord muiugi eriti traagiline, sest isegi mitte ühtegi ilusat poissi pole. Esinejate seas siis. Rootslaste punktilugejat Björni hindan ma see-eest kõrgelt :P Ja mitte ainult tema nunnude blondide lokkide pärast, vaid see poiss teeb ka üli-šeffe stand-up'e.
***
CLi finaal oli vinge - eelkõige tänu sellele, et mul ei oleks ikka saanud rohkem olla ükskõik, kes võidab. Aga kõrvalt oli debiilikuid hea jälgida :D Kutsusime ise ennast kujundaja-Liiga sujuvalt tegevtoimetaja-oliveri juurde külla ja panime ta venna pitsat küpsetama. Kolleeg-Kalev koos oma tšikiga oli ka kohal. Lisaks tubasele kõrvitsakasvandusele (päris huvitava oleks jälgida, kuidas ühel hetkel valmivaid vilju aknalaual kasvatatakse) sai muiata ja vaadata, kuidas ManU toetaja Kalev ja Chelsea sõber Oliver üksteisega mölisesid (ainus hetk, kui nad ühel meelel olid, oli siis kui nad arvasid, et Ballack on aff ja peaks suu kinni hoidma) ning kalev hiljem veidraid rõõmuhüppeid tegi. Oma osa neis hüpetes võis muidugi olla ka õllesse uppunud adekvaatsel olukorra hindamisel...
***
Täna sai Harku järve ümber natuke promeneeritud. Ehk siis terve tiir. Natuke lillekesi sai. Lisaks pakkus oma kommi tänasesse päeva Haabersti keskerakondlik linnavalitus - perepäev tiigi ääres. Väidetavalt esinesid seal nii Vanilla Ninja, Erich Kriger kui Üllar Jörberg!!! Kõigist neist jäime kahjuks (?) oma lühivisiidi ajal ilma ja kuulsime vaid Haabersti vabaajakeskuse puhkpilliorkestrit, kelle repertuaari kuulus umbes 4 lugu. Igatahes selle lühikese ajaga, mis me murul persetasime, hakkas asi kordama ennast. Ja kommidest rääkides, reaalsuse tuli need ka ise kaasa võtta. Saastamarketi kummikarud - 13.90 pakk. Vähemalt kommi oleks võinud Savi Ets tasuta jagada.
Kõige positiivsem kogu asja juures on ekstra kuum päevitus - otsaesine ja põsesarnad on punased, aga prillide kohad on oluliselt valgemad.

Hose Karreras

See on nii nunnu, et lätlased kõik nimed ka oma moodi teevad, aga veel nunnum on, et kui näiteks Eestis reklaamitakse kontserti, mis toimub Riias, siis võiks tõlkida ikka imed tagasi nii, nagu meie neid tunneme. Sest ma tahaks näha, kui paljud inimesed lähevad pöördesse laulja peale, kelle nimi on Hose Karreras. Samas ühte kolmest tenorist - José Carrerast - juba ehk teatakse. Aga kui ma eile esimest korda seda plakatit linnas nägin, siis tekkis mul ikka tunne, et kas keegi on kuskil lolliks läinud või olen mina väga segi kamminud või üritab keegi rahvast mingi liba-Carrerasega tillist tõmmata :D



Aga tuleb välja, et Riias on siiski päris José. Seda võiks juba peaaegu kuulata.

Kertu käib ja kummitab

Kertuga ikka jamada ei tasu - lased ta korra ajakirja ja ta jääbki ümbrusesse tolgendama. Tegevtoimetajal oli eile paanika, et keda täna hommikuks raadiosaatesse kutsuda ja siis ta avastas geniaalselt, et rannajalgpall oleks teema ja miks siis mitte Kertu. Oki, sobib. Iseenesest pole ju mul Kertu eksponeerimise vastu midagi:P

Aga küsimus, kas sa äkki tahad tulla ka saadet tegema, oli big no-no! Ma ei lähe tunniks ajaks pisikesse stuudiosse koos Kertuuuuuuuuuuuga :D Pole tarvis endale ja teistele piinlikke olukordi tekitada.

Saadet kuulasin nüüd raadiost ja polnud nagu hullu. Kertul on oma säravad hetked - segamini tuleb üsna intelligentset juttu täieliku tibimölaga :D Ja ma ei saa üldse aru, miks tegevtoimetajal oli kedagi lisaks appi saatejuhi rolli täitma tarvis. Kalev sai tunni aja jooksul vist korra suu üldse lahti teha :D Yeah, ma oleks ikka kohe väga tahtnud tund aega vaikselt üle laua kiilanevat Kertud põrnitseda. Sama hästi oleks võinud end kohe kuskile sügavale kivi alla peitu kaevata...

Sisekujundus

Kui ma seni riputasin tööl seinale multikate plakateid ja värviraamatu pilte, siis nüüd on Kertu ka kohal :P Vanaks on teine natuke jäänud, aga nostalgiahõnguline ikkagi. Ja päris ilus...

Progress põllumajanduses

Raport - kõik kasvab. Kahjuks lilled rohkem, kui murulauk. Kahjuks sellepärast, et ma kahtlustan, et lilled süüa ei kõlba... Ja toit on põhiline :D



Lilled...



Ja tulevane supiroheline!

Tack, Henke!

Suvine EM läks kohe helgemaks, kui Henrik Larsson otsustas pensionilt naasta ja golfi mängimise asemel EMile sõita. Mitte, et ma arvaks, et 36aastane päss päästab Rootsi koondise, aga vastaseid hirmutab see igatahes. Ja kuivik-rootslased korraldasid seda puhku vinge pressika - pooled tsitaadid ajasid pissihädani naerma.

Stiilinäiteid:

"Ma lootsin, et ta läheb ja kruvib kodus natuke Ikea mööblit kokku ja siis tuleb tagasi." Rootsi koondise abitreener Roland Andersson Henrik Larssoni esialgsest otsustest loobuda koondises mängimisest pärast 2006. aasta MMi.

"No jah, siis pole ma enam igatahes kõige vanem mees koondises." 36aastane Niclas Alexandersson on rõõmus, et nüüd on temast 3 kuud vanem Larsson ka koondises.

"Ma olin ju päris hea, kui ma pöörasin kannalt ringi ja surusin kannikad kokku?" Anders Svensson uue Rootsi koondise esitlemisest poodiumil.

Jappp, hei Österreich!!! Kuigi jah, seal tuleb vist ettevaatlik olla - pooled riigi elanikest on viimastele uudistele tuginedes suletud kuskile keldrisse või oma perekonnaliikmed jahivad neid kirvega. Paistab olevat üsna manodepressiivne kant...

Endiselt elus!

Kui keegi arvab, et ma olen kõrvad pea alla pannud, siis nope... Alive and kickin'!!! Vahepeal käisin Vormsis, siis tegin nädal aega mitte midagi tööl, siis käisin Noarootsis ja nüüd jälle tööl. Kui kunagi laiskusest üle saan , siis kriban kah midagi... Ja panen Picasa'sse pilet :D I promise!

Potipõllumeeste ühisus "Küünealused mullaseks"

Kristel mõjub mulle halvasti, peaaegu laastavalt. Igatahes on mul nüüd aknalaual kaks potsikut mullaga, millest ühest peaks varsti välja ronima murulauk ja teisest mingid tundmatud lilled. Ütleme nii, et ma hinge kinni ei hoia oodates. Ma arvan, et need taimed otsustasid juba mulda panemisel, et nad ei kasva, ainuüksi selle pärast, et mina nende ümber nikerdasin. Aga lasku käia! Ma olen vastupanuks valmis ja ei kavatse selle vastu ka võidelda...

Tagasi juurte juurde

Palju õnne kõigile töörahva püha puhul!!!

Meie siin tähistasime püha sellega, et vaadata, kuidas meie kunagised tööd armastavad esivanemad elasid, ehk siis retk vabaõhumuuseumisse. Muuseum on ikka selline nagu vanasti aga piletihind on vintske. Kui enam üliõpilane ka pole, pidi 80 eeku välja köhima. Maailma on karm. Aga vähemalt hobest nägi. Ja vanu maju, mille on suitsuandurid :P See küll rehielamu puhul väga praktiline ega ka algupärane pole...

Ja kui kunagi peaks keegi tahtma koerakuuti ehitada, siis muuseumist saab ka väga häid näpunäiteid. Ja niiiiii rahumeelset koera oleks valmis isegi mina pidama :P