Eile õhtune Eesti-Gruusia mäng oli ikka selline uinuti, et anna olla. Oma osa selles, et ma terve mängu haigutasin nii et pärak paistis võis muidugi olla ka sellel, et ma olin juba hommikul laibakas ja päeva peale kriis ainult süvenes. Aga ükskõik mis hädad mul ka küljes polnud, no see mäng oli ikka igav!
Täna SLÕList artiklit lugedes, olid igatahes silmad punnis üllatusest, sest see kirjeldus seal ei vasta pooltki minu arusaamale. Kena on muidugi kirjutada, et meeskond valdas palli ja julges rünnata, aga kui ikka kahte söötu järjest ei suudeta ka anda, siis ei näe see palli valdamine väga lahe välja. Lihtsalt nätaki ühte platsi otsa, kust mõni grusiin selle tagasi saadab või siis saab selle kätte Viikmäe, kes ei oska sellega üldse midagi peale hakata. Nii vana mees oleks ju võinud kõigi nende aastate jooksul ikka palliga paremaks sõbraks saada, mitte kohelda seda nagu oma suurimat vaenlast...
Mängu kõige lahedam eksemplar oli Gruusia treener. Selline šeff natuke kiilanev aga samas pikkade üle pea kammitud ja suurte uhkete Stalini vuntsidega mees. Ja temperamenti oli tal rohkem, kui kogu ülejäänud staadionil kokku. Karjus ja räuskas kogu aeg, ainult et ükski mängija isegi mitte ei vaadanud tema poole, kui ta hüsteeriliselt seal kätega vehkis. Ja neljandal kohtunikul oli tihe tööpäev, et meest kogu aeg oma treenerikasti tagasi suruda.
Ja üle-üldse jõudsin järeldusele, et staadionil on ajakirjanike kohad ikka täiesti vale koha peal. Päike paistab ju teisele poole, nii et kui igav on, siis ei saa isegi mitte päevitada. Mitte, et seda oleks praegu vaja. Või õigupoolest oleks vaja küll talvisest luige-varjundist vabaneda, aga ei saa. Otsaesine sai ikka pühapäeval Paljassaares natuke suure laksu - tuka alla on lausa paar villi. Hea, et nahk vähemalt maha ei tule. Aga mis seal ikka, esimene nätakas on alati valus ja siis edasi kannatab juba kõik välja.
No comments:
Post a Comment