Roosa ja vigane

Nüüd olen ma valmis rääkima järjekordset lugu seeriast "Sport on saatanast!".

Tegin mina kusagil laupäeval umbes kümme kükki ja mõne venituse ning kõik tundus korras olevat. Umbes nii, et sa jälle kuu aja spordikogus valmis. Aga pühapäevaks olid jalad suts valusad... Olgu, sellega suudan ka leppida - ikkagi saiavorm. Esmaspäevaks läks asi muidugi veel mõnnamaks, sest siis oli valus ka kõigepealt vasak põlv ja veel sutsus hiljem vasak puus. Umbes selline tunne nagu lihase- ja liigesevalu korraga.

Aga et tänaseks oli loomulikult planeeritud minu vutikohtunike koolituse praktiline tund A Le Coqi harjutusväljakul, siis tuli valusat koiba ignoreerida ja dress selga tõmmata. Jättes kõrvale, et mu ainsad pikad dressid on ereroosad ja läbi linna minnes sain rohkem tähelepanu, kui oleks ilmselt palja persega saanud (rahvas passis ja Kristiine ristmikul lasi mingi lont signaali), siis oli ka igasugune sportliku tegevuse kava juba kurjakuulutav. Ja siis kui tehti selgeks, et kohtuniku soojenduse algusesse sobiks kaks ringi rahuliku sörkjooksu ümber väljaku, muutudis aimdused juba lausa halvaendeliseks.

Igatahes teise ringi keskel kusagil tundsin juba surma puudutust (no saiavorm ju) ja siis läks nina ka kinni ja selle asemel tuli köha. Mõnna. Kusagil venitusi tehes sain enam-vähem jälle hingamise rütmi ja siis läks jälle jooksuks! Ikka spurte siia ja sinna ja siis ristsamme ja põlvetõstet ja särki-värki. Kogu selle tsirkuse lõpuks (vähem kui 20 mintsa) oli selline tunne, et vasak jälg kukub kohe küljest ära.

Kui pärast seda sai natuke äärekohtuniku lippu lehvitatud polnud hullu. Aga siis hakkasime me jalgpalli mängima. Nii vahetustega - kohtunik vahetub ja teised päriselt mängivad. Ma siis ikka alguses püüdsin 15aastasi jõnglasi ikka jälitada aga poolteist tundi hiljem juba püüdsin kuidagi jalga järele liibates lihtsalt püsti püsida.

Tagantjärele peaks vist saatma tänukaardi Kalevile, kes mu vähemalt autoga koju tõi. Pääsesin teistkordsest roosa dressi demonstratsioonist linnapeal ja liigsest tolgendamisest. Praegu on igatahes iga kord, kui püsti vaja tõusta, puus põrgulikult valus ja parema meelega ainult lamaks. Õnneks saabki lamada - umbes homme keskpäevani, kui tuleb hakata taas ringi sebima. Loodetavasti on selleks ajaks ka jalkareeglid selged, sest eksamil läbi kukkuda oleks piinlik. Samas näited, mis seni oleme küsimustest saanud, on killerid - lihtsad reeglid tehakse nii keerulisteks olukordadeks. Ma ju reeglit tean küll, aga kes kurat peab teadma, kuidas kohtunik mingis olukorras käitub! Mina küll ei tea igatahes...

***

Igatahes panin endale plaani paika:
1) kui jälle kargu alla võtan, pean hakkama jooksmas käima - nii ei saa ju kohtunik olla!
2) sport on siiski saatanast!

.