Vabaduse väljakul oli võimalus täna kogeda omal nahal, missugune tunne on elada isikukultuses või vähemalt pooltotalitaarses riigis. Vabaka ilusate treppide kohal, bussipeatuste tuulevarju peal on teatavasti suur ekraan. Tavaliselt jookseb seal ilmateade ja uudised ja ka mõned reklaamid. Täna oli aga ekraanilt kosta sugestiivse häälega arutelu Tallinna tuleviku teemadel Jüri Ratase isikus. Ehk keegi on jõudnud oma geniaalsuses ideeni kanda Vabaduse väljaku ekraanil üle linnavalitsuse istungeid. Okei, nimetagem seda siis nüüd valimisreklaamiks, egotrippamiseks, linnakodanike raha raiskamiseks või milles tahes, aga väga veider kogemus on see igal juhul. Ükskõik kus väljaku punktis viibid, saab kuulda Keskerakonna ilusaid ideid linna arendamisest ja siis kõige selle veel sürriks muutmiseks kihutavad kevadiselt innukat lontis pükstega rulatajad väljakul siia ja sinna. Kogu aega on tunne, et selle pildi tükid nagu ei sobi oma vahel kokku. Ajab kõva häälega naerma, aga nagu pisut piinlik on ka. Kuidas näiteks selgitada turistidele, miks linna esindusväljakul kantakse üle mingite parteijubinate sõnavõtte? Ei kõla nagu eriti Euroopalik demokraatia, vaid pigem kellegi erapropaganda. Mainekujundus missugune...
Olukord oli nii veider, et ma pidin lausa pilti tegema. Ja ma polnud ainus. Minu kõrval urgitses ka üks sell fotoka välja ja pildistas, ise kõva häälega itsitades. Vähemalt oli rahval lõbus. Ja andunud fännid said suu ammuli oma jumalate kõnet kuulata.
No comments:
Post a Comment