Tagasilöök, mida oli oodata

Ei-ei, pole tarvis muretseda. Minu äsjaalanud tervisesportlasekarjäär läheb hästi ja peaaegu plaanipäraselt. See pole mitte tagasilöök, millest ma räägin. Valus laks on see, et ma olen oma blogil lasknud peaaegu nädalaks surra. Ma olen endas pisut pettunud, sest viimasel paaril kuul olen ma agar olnud. Samas, sellisest agarusest oleks pidanud välja lugema, et varem või hiljem ind raugeb. Aga ma püüan olukorda päästa. Mitte veel küll täna, aga ehk kunagi lähitulevikus. Täna lihtsalt tuletan blogile veel meelde, et ma olen olemas ja tegelen temaga. Mõnikord. Võib-olla…

***
Mis puutub aga tervisesporti, siis ma olen tõesti tubli. Ja mitte tubli selles mõttes, et ma nüüd jookseks iga päev 10 km ja läheks kuu aja pärast maratonile. Ma ei ole ei üliinimene ega idioot. Tubli olen ma selles mõttes, et ma olen oma isiklikust plaanist päris okeilt kinni pidanud. Ja suutnud end sundida ka sita ilmaga ja tühja kõhuga ja hilisel kellajal ja teab mis veel hädaga õue minema.

Esimese tiiru tegin Jessukese kerkimise puhul antud vabal päeval. Et terve päev oli vaba, siis ma tegin kohe suurejoonelise stardi. Läbisin terve tavapärase Kakumäe rattaringi. Loomulikult mitte joostes, aga see ei olnudki eesmärk. Eesmärk oli aktiivse kõnni vahele natuke jooksusamme toppida. Üldplaan oli esialgu kaks tänavavalgustusposti vahet jooksen ja kaks kõnnin. Praktikas oli see ülesanne liiast ja resultaat oli pigem viis vahet kõnnin kaks või kolm jooksen. Aga terve ringi – nii umbes 11 kiltsa - pidasin sedasi vastu ja pilt ei läinud tasku enne koju jõudmist. Lõpuosa läbisin ma eriti kiiresti, sest ilge kempsuigatsus oli…

Valu ja piin saabusid aga alles siis, kui ma tuppa jõudsin. Nimelt pole ma paar aastat jooksutosse kandnud ja neil on natuke teistsugune tald, kui kõigil teistel jalanõudel. Esialgu neid jalga pannes oli pisut imelik ja parema jala tald kiskus sutsu krampi, aga see läks umbes esimese 10 minutiga üle ja kõik oli hästi. Aga nii kui ma tossud ära võtsin, hakkas parema jala tald nii valutama, et ma oli peaaegu valmis koduseks amputatsiooniks. Ühe jala peal hüppasin ma kogu õhtu. Peaks mainima, et duši all pole ühe jala peal üldse mõnus seista. Järgmiseks päevaks oli jalg pisut paistes ja ikka valus. Positiivse poole peale võib kanda, et muud lihased andsid pisut märku, et nad vastupidiselt kõigile eeldustele on siiski ka minu kehas olemas, kuid ei takistanud normaalset eksistentsi.

Pühapäevane jooksutiir oli selline mõistlik – natuke järve äärsetes mudamülgastes kakeldes koerapissitajatega. Aga polnud ka väga paha hoolimata kergest vihmast. Eile oli kahe varasema ringi vahevariant ehk pikem kui järve äärne tiir aga mitte kogu Kakumäe ring. Ehk siis vabaõhumuuseumi juurest mere äärde ja sama teed tagasi, kokku nii umbes 5 kiltsa, ma pakuks. Aga see oli väga kole ring. Eelkõige vihma ja killer-külma tõtu. Iga kohe väga ilgelt külm oli, sest isegi peapaela all suutsid kõrvad jäässe minna.

***
Tõeline kevaderõõm on loomulikult igal pool vedelev koerasitt. Kogu Kakumäe ring on seda täis. Tihedalt. Aga kui eelmisel nädalal ei koristatud seda veel ja see vedeles tänaval kompaktsete junnidena, millest sai üle hüpata, siis nüüd on avastatud uus meetod – sita laiali määrimine. Tänavapuhastusmasin ju ei noki mitte junne kaasa, vaid pühib prahti tee serva. Aga junn ei lähe tee serva. Selle ajab masin oma harjaga ühtlaselt mööda tänavat laiali nii, et kogu asfalt on kaetud meeldiva helepruuni kihiga ja seda pole kuidagi võimalik vältida. Vastupidi. Vihmaselt tänavalt pritsib seda koos veega ka tossudele ja pükstele ja teab kuhu veel. Jummi!´

***
Kuna ma siiski üldiselt olin eile endaga ilgelt rahu – tegin tööl kasulikke asju, käisin jooksmas, ei söönud jooksmise järel tervet kotitäit kummikomme korraga ära – siis ma lootsin, et õhtu jätkub heas toonis. See tähendab, et Djurgården võidab ja Arsenal võidab ka. Aga ilmselt tahtsin ma ikka liiga palju.

Kõigepealt läkski Djurården juhtima ja mängis lausa hästi ja siis lõi kaitsja vastasmeeskonna ründajale palli nii ilusti jalale, et selle peaks protokolli panema resultatiivse sööduna. Nii palju siis võidust. Aga vaatame asja positiivselt. Viik annab ka ühe näkase punkti.

Ja siis alustas Arsenal Barca vastu nii, et ma olin Nicklas Bendtnerile valmis juba kõik tema jobutamised andestama. Ainult et ma rõõmustasin liiga vara, andestamiste ei saabunud ja kõik läks perse. Lõpuks oli tunne, et Bendtner käib mulle veel rohkem närvidele kui varem, sest tema oma värava löömisega ärritas ju Messit nii palju, et see pidi hakkama laivis mingit PlayStationi esitust tegema. Aitäh. Sedasi oli kohe hea magama minna…

***
Aga vähemalt uni oli hea :)