Ilm paneb näkku

Meil siin on suvi. Oma kohalik ilmapoiss luba suve jätkumist. BBC lubab suve jätkumist Tallinnas (tänaseks on märgitud küll vihm, aga seda ei paista esialgu küll kusagilt). Mina olen otsinud välja suvekleidikesed ja sandaalid. Elu on lill.

Ja kuna on planeeritud lõunasse lendamine, siis võiks ju eeldada, et suvi ootab ka seal ees. Aga ei. No kohe üldse ei. Mida fakki!

***

Ja sina vulkaan, seal mõttetul saarel, sinust ei räägi ma parem üldse. Ptüi!

Shoes to die for

Tegelikult mul pole kingafetišit. Ja tegelikult mulle väga platvormid ei meeldi. Ja tegelikult ja tegelikult ja tegelikult... Kurat võtaks, öelge mulle ainult, kust saada neid Vagabondi kingi ja maksan, mida te küsite! Selge!

Töövägivald vohab

Teadjamad inimesed ehk mäletavad lugu õpetaja Abilisest, igavast ajalootunnist ja paberikuulist, mille lennuomadusi oli tarvis testida. Testi tulemus tõestas, et paberkuul lendab joonlaua toimel päris hästi ja paneb õpetaja trusspariteni punastama, kui tabab teda keset otsaesist.

Täna sain ma aga kogeda umbes sama tunnet ja tean nüüd, mida tähendab, kui töökohal asjadega loobitakse. Tõsi, seekord ei olnud tegu paberkuuliga ning testimine ei olnud sihilik. Ma vähemalt loodan. Ja sel korral ei punastanud mitte pihtasaaja (loe: mina) vaid ründaja (loe: minu asutuse asejuht).

Lugu järgmine. Toimus meie asejuhi sünnipäeva tähistamine. Selline viisakas üritus, mis sisaldas mulliga puuviljaveini, kiluvõikusid, juustu ja ka porgandeid. Millegi pärast aga keset jututuhinat otsustas sünnipäevalaps mitte porgandit järada tavapärasel, otsast järjest hammustamise viisil, vaid kukkus seda näpu vahel plõksides väiksemateks tükkideks tegema. Mõnda aega protsess toimis. Siis aga näpp vääratas, üks porganditükk pääses valla ja lendas suure kaarega nätaki vastu minu nina. Suur mees punastas oi-oi kuidas. Vabandas ette ja taha. Ning lubas vajadusel asutuse arvelt nina iluopi kinni maksta.

Aga mina sain suuremeelne olla ja öelda, et pole hullu. Ega ei olegi hullu. See oli vaid porgandiriivakas. Aga küll tulevikus saab seda porgandiriivakat sobival hetkel meelde tuletatud. Nii suuremeelne ma ka pole, et füüsilisi rünnakuid minu isiku vastu vajadusel kurjasti ära ei kasutaks.

Valge lint

Kui tahate vaadata head filmi, mis tingimata ei käi sõna alla "meelelahutus", siis "Das weiße Band" on must. Kaks ja pool tundi sünget mustvalget filmi, mida ilmselt näeb veel paar päeva unes ka. Aga väga-väga-väga-väga-väga-väga hea oli. 
 
Ning jaa, kõik, kes ütlevad, et see on ju juba peaaegu aasta vana film, siis ma lihtsalt mainin, et Eestisse jõuavad kõik asjad hilinemisega - elekter, kummikommid, filmid.

Läksin poodi piima järgi...

...aga kõik lõppes ikka nii nagu alati.

Ehk lisaks piimale tulid koju kaasa nunnu küünelakk ja sellega sobiv pluus. Või siis vastupidid, pluusiga sobiv küünelakk. Kuigi küünelakk oli enne kui pluus ja pluusi ei ostnud ma mitte värvi vaid pildi pärast. Ja loomulikult suurest soovist muuta oma majandusseisund Kreekale sarnaseks.

Omal vastutusel! Pane ambulantsi number kiirvalimisse!

Ma ei tea, kas Šveitsi vees (või siis alpilehmade piimas, Lindti šokolaadis etc) on lahti läinud mingi huvitav bakter, aga kui kellelgi tuleb idee teha rahvushümnist räppversioon ja panna selle üheks esitajaks jalgpallur, siis see ei ole eriti terve. Mis kurat seal toimub? Äkki mu peaaegu-šveitslastest lugejad oskavad selgitada?

Ja tutvumiseks siit Schweizerpsalm, esitajateks Bandit & Alex Frei.
HOIATUS! "Play" nupu vajutamisega võtate endale vastutuse võimalike tervisekahjustuste eest. Mina olen hoiatanud...

Romantika

Mis on sellele pildil valesti? Vaadake pepude alla, on vihje...

Ma kujutan ette, kuidas kaks päikese käes peesitavat surikaati kõigepealt kolmandal käsi väänasid ja kuidas kolmas, siis kui kaks ülbikut võitnud olid, ennast istumisaluseks keerates pobises: "Järgmisel korral oletet teie pingiks!"

Wanna be a boy scout

Suurema osa ajast saan ma iseendaga päris okeilt hakkama, aga vahel võiks olla näiteks umbes 15 aastat noorem ja sündinud kusagil Londoni äärelinnas. Sest...

...Arsenali jõmpsikate fännklubi Junior Gunnes kutsub 14. mail 200 tattnina telkima Emirates'i staadioni murule. Reklaamnäoks on üritusele Andrei Aršavin, kes siiski ise suurem asi skaut vist pole, kui uskuda tema juttu: "Laagrilõkke ääres laulmine pole mulle, see on rohkem Nicklas Bendtneri stiil."

Andrei. Alati valmis.

Revival of the blog

Ja taas tõuseb blogi üle pika aja fööniksina tuhast ja jääb hõljuma loominguliste kõrgsaavutuste sekka. Või midagi.

Seda, et aprilli lõpp ei soosi kirjutamist, teadsin ma juba ette, sest kusagil on häirivalt kogu aeg pildil selline pisiasi töö ja mõnikord on teda täitsa palju. Aga mais oli planeeritud enese parandamine ette võtta ja sama hästi võib seda alustada. Eelkõige on 3. mai taasärkamise alustamiseks hea päev, sest 1. ja 2. mail ma polnud trükivõimeline. Miks ei olnud? Selleks on head põhjused.

Nimelt sai katsetatud viimasel aprilli õhtul natuke volbripäeva tähistamist - see sisaldas võileibu, lihapalle, palju jäätist, šampust, veini, siidrit ja võib-olla veel midagi. Igatahes tudule sain ma ülemaailmse töörahvapüha hommikul kell 7 ja kui välja arvata umbes 10 paiku saabunud soov mõrvata (naabrid, klaver, tants - rohkem pole vaja vist öelda?), siis ma magasin lihtsalt terve päeva maha ning olen selle üle uhke.

2. mai läks töörahvapüha järgselt diviisi all "Make Kristel Proud!". Ehk siis ma koristasin. Ja mitte mingi haltuurakoristamine vaid kogu pakett - imemine, pesemine, küürimine. Isegi aknad pesin ära. Kui see kõik nüüd liiga hästi ja uskumatult kõlas, siis ma olen loomulikult valmis pakkuma siiski realistlikkust suurendava detaili. Nimelt oli eelmisest koristamisest möödas rohkem kui kuu aega ja see oli siis haltuurakas, mitte real deal. Nii et oli viimane aeg koristada, kui nii väljendada.... Aga positiivse poole peale võib vist panna nüüd selle, et enne Kristeli tagasi tulekut pole mul vaja tarvis rohkem koristada, kui ma lähtun sellest graafikust, right?