Teadjamad inimesed ehk mäletavad lugu õpetaja Abilisest, igavast ajalootunnist ja paberikuulist, mille lennuomadusi oli tarvis testida. Testi tulemus tõestas, et paberkuul lendab joonlaua toimel päris hästi ja paneb õpetaja trusspariteni punastama, kui tabab teda keset otsaesist.
Täna sain ma aga kogeda umbes sama tunnet ja tean nüüd, mida tähendab, kui töökohal asjadega loobitakse. Tõsi, seekord ei olnud tegu paberkuuliga ning testimine ei olnud sihilik. Ma vähemalt loodan. Ja sel korral ei punastanud mitte pihtasaaja (loe: mina) vaid ründaja (loe: minu asutuse asejuht).
Lugu järgmine. Toimus meie asejuhi sünnipäeva tähistamine. Selline viisakas üritus, mis sisaldas mulliga puuviljaveini, kiluvõikusid, juustu ja ka porgandeid. Millegi pärast aga keset jututuhinat otsustas sünnipäevalaps mitte porgandit järada tavapärasel, otsast järjest hammustamise viisil, vaid kukkus seda näpu vahel plõksides väiksemateks tükkideks tegema. Mõnda aega protsess toimis. Siis aga näpp vääratas, üks porganditükk pääses valla ja lendas suure kaarega nätaki vastu minu nina. Suur mees punastas oi-oi kuidas. Vabandas ette ja taha. Ning lubas vajadusel asutuse arvelt nina iluopi kinni maksta.
Aga mina sain suuremeelne olla ja öelda, et pole hullu. Ega ei olegi hullu. See oli vaid porgandiriivakas. Aga küll tulevikus saab seda porgandiriivakat sobival hetkel meelde tuletatud. Nii suuremeelne ma ka pole, et füüsilisi rünnakuid minu isiku vastu vajadusel kurjasti ära ei kasutaks.
No comments:
Post a Comment