Nii, vähemalt saab kikusid nüüd pesta ja ei pea esitama tööandjale arvet töökohustuste täitmisel rikutud saanud hambumuse pärast.
Ülejäänu osas on kopp juba ees. Igav on.... Väljas on pime ja ma ei viitsi üle tühermaade õigupoolest linna avastama üksi minna. Lisaks sellele pole mul ju ometigi mitte udust aimugi, kus kurat see hotelle asub, nii et ma ei tea ka kuhu poole võiks minna. Saksakeelne Eurosport näitab ka igivana suvist suusahüpet ja see on ainus vähegi mõistetav kanal.
Koondis vist läks ikkagi oma trenni, nüüd kui asjad saabusid.... aga selle infoga pole mul miskit peale hakata tööalaselt. Nii et IGAV ON!!!!! Ähhh....
.
2008/11/26
Tagasi nõukasse
Kui ma arvasin, et Bukaresti lennujaam jättis mulle erinevatel põhjustel kustumatu mulje, siis võiks öelda, et Skopje trumpas selle peaaegu üle. Ja asi pole isegi mitte hoones - majana nägi see isegi parem välja, aga sürri oli see-eest kohe topelt.
Alustuseks tuli lihtsalt trampida umbes läbi poole lennuvälja (ja ma mõtlen sõna otseses mõttes välja) terminali, kus kohe asuti passikontrolliga tegelema. Et välismaalaste ja kohalike jaoks olid erinevad järjekorrad, sai välismaalaste saba ikka rõõmsalt passida. ja kui siis jõudsime terminali, kust oleks pidanud pagasi kätte saama, avanes sürr vaatepilt. Kõik välismaalased olid moodustanud ringi pagasilindi juurde (nagu loogiline oleks) ja kohalikud trampisid otse kadunud asjade kassa juurde järjekorda. Umbes sellise näoga, et "kes see lollakas asju lindilt ootab?". Ja loomulikult oli neil õigus....
Sest mitte ühtegi kotti ei tulnud. KOGU lennuki pagas oli puudu. Kui tavaliselt saadetakse mõni kott valesse kohat, siis nüüd oli keegi teinud veel põnevamaid tšiki-brikisid. Umbes 1,5 tundi hiljem olime nii targad, et pagas ehk kunagi tuleb. Ehk siis minul pole hambaharja ega ühtegi riideeset, käsipallurid aga ei saa ei trenni ega halvemal juhul ka mängule, sest mitte muffigi pole. Nii et minu esialgne tunne, et see reis imeb, osutus tõeseks.
Aga hotell.... Oi, see on imeeksemplar. Ma kujutan, et kunagi aastal 1965 oli see sitaks modernne ehitis, aga praeguseks on ta pisut alla käinud. Oma roll selles võib olla ka sellele, et sittagi pole aastakümneid ilmselt muudetud. Ok, wifi on kogu majas, aga see on ka ainus kaasaja tunnusmärk. Aknast puhub tuult nii, et toas on torm. Kardinates on augud. Pelleripott on tumesinine ja kui püüda vett tõmmata, tõuseb nupu küljes kaasa ka kogu loputuskast. Vannitoa põrandale pandud jalamatt on mõnusalt mudane. Elekter käib aeg-ajalt ära. Ja ukse küljes seespool on silt, et toas olles pane oma turvalisuse huvides riiv kinni. Ausalt öeldes tekitab see tahtmise sööma minnes ka arvuti ja fotokas kaasa lohistada...
Ja söögist rääkides. Kui ma muidu jumaldan Balkani kööki, siis selle hotelli kokkadest on kõik anded möödaläinud. Eelroaks miski veider ollus, mis pidi ilmselt olema supp. Ainus tuvastatav komponent oli õli. Siis mingi kuivad kapsas koos krääbatanud tomatiga. Ja siis praad, mille juures friikad (või siis lihtsalt kuuendat korda üles soendatud kuivanud kartulid) ja mingi liha - seda oli nii vägistatud, et ma ei saanud arugi, kas see on loom või lind. ja magustoiduks oli minu elu kõige ilgem rullbiskviit.
Aga vaatame asja positiivselt. Osades tubades on ka nii külm, et eesti poisid külmuvad ära. Mul on vähemalt soe. Ja lisaks sellele on osad käsipallurid ootamatult muhedad :P
Edasi saab see asi ainult paremaks minna!
.
Alustuseks tuli lihtsalt trampida umbes läbi poole lennuvälja (ja ma mõtlen sõna otseses mõttes välja) terminali, kus kohe asuti passikontrolliga tegelema. Et välismaalaste ja kohalike jaoks olid erinevad järjekorrad, sai välismaalaste saba ikka rõõmsalt passida. ja kui siis jõudsime terminali, kust oleks pidanud pagasi kätte saama, avanes sürr vaatepilt. Kõik välismaalased olid moodustanud ringi pagasilindi juurde (nagu loogiline oleks) ja kohalikud trampisid otse kadunud asjade kassa juurde järjekorda. Umbes sellise näoga, et "kes see lollakas asju lindilt ootab?". Ja loomulikult oli neil õigus....
Sest mitte ühtegi kotti ei tulnud. KOGU lennuki pagas oli puudu. Kui tavaliselt saadetakse mõni kott valesse kohat, siis nüüd oli keegi teinud veel põnevamaid tšiki-brikisid. Umbes 1,5 tundi hiljem olime nii targad, et pagas ehk kunagi tuleb. Ehk siis minul pole hambaharja ega ühtegi riideeset, käsipallurid aga ei saa ei trenni ega halvemal juhul ka mängule, sest mitte muffigi pole. Nii et minu esialgne tunne, et see reis imeb, osutus tõeseks.
Aga hotell.... Oi, see on imeeksemplar. Ma kujutan, et kunagi aastal 1965 oli see sitaks modernne ehitis, aga praeguseks on ta pisut alla käinud. Oma roll selles võib olla ka sellele, et sittagi pole aastakümneid ilmselt muudetud. Ok, wifi on kogu majas, aga see on ka ainus kaasaja tunnusmärk. Aknast puhub tuult nii, et toas on torm. Kardinates on augud. Pelleripott on tumesinine ja kui püüda vett tõmmata, tõuseb nupu küljes kaasa ka kogu loputuskast. Vannitoa põrandale pandud jalamatt on mõnusalt mudane. Elekter käib aeg-ajalt ära. Ja ukse küljes seespool on silt, et toas olles pane oma turvalisuse huvides riiv kinni. Ausalt öeldes tekitab see tahtmise sööma minnes ka arvuti ja fotokas kaasa lohistada...
Ja söögist rääkides. Kui ma muidu jumaldan Balkani kööki, siis selle hotelli kokkadest on kõik anded möödaläinud. Eelroaks miski veider ollus, mis pidi ilmselt olema supp. Ainus tuvastatav komponent oli õli. Siis mingi kuivad kapsas koos krääbatanud tomatiga. Ja siis praad, mille juures friikad (või siis lihtsalt kuuendat korda üles soendatud kuivanud kartulid) ja mingi liha - seda oli nii vägistatud, et ma ei saanud arugi, kas see on loom või lind. ja magustoiduks oli minu elu kõige ilgem rullbiskviit.
Aga vaatame asja positiivselt. Osades tubades on ka nii külm, et eesti poisid külmuvad ära. Mul on vähemalt soe. Ja lisaks sellele on osad käsipallurid ootamatult muhedad :P
Edasi saab see asi ainult paremaks minna!
.
Lennukas...
Kohe teele. Vahva on see, et Estonian Airil pole lepingut mingi toreda Makedoonia lennufirmaga, mis tähendab, et check in tuleb Viinis uuesti teha ja aega eriti pole. Mina pakuks, et tõenäosus, et pagas läheb seiklema on umbes 50-50. Tagasi tulles on lendude vahel veel vähema aega, nii et kui täna kott kuskile Viini seisma ei jää, siis kindlasti reedel.
Jipikajee.... Või midagi.
Muidugi on tore ka reisiseltskonna koosseis - mina ja 18 meest :P
Ei teagi kohe, mida peale hakata. Ja sõna otseses mõttes. Mul on 8 lk aga mitte ühtegi ideed selle täitmiseks. Saab põnev olema.
.
Jipikajee.... Või midagi.
Muidugi on tore ka reisiseltskonna koosseis - mina ja 18 meest :P
Ei teagi kohe, mida peale hakata. Ja sõna otseses mõttes. Mul on 8 lk aga mitte ühtegi ideed selle täitmiseks. Saab põnev olema.
.
2008/11/24
Reamees töörindel
Täna selgus lõplikult, et ma olen palgasõdur. Kui ikka teatatakse, et ülehomme varahommikul ole lennujaamas, sest algab sõit Makedooniasse koos käsipallikoondisega, siis lööme aga kulpi ja läheme.
Õigupoolest ma punnisin isegi vastu, sest käsipalliga olen ma ilmselt hullemini hädas kui lits lapsega. No ei ole minu ala - ma ei jaga ju sellest mitte muffigi! Aga tuleb minna. Veelgi põnevamaks teeb värgi see, et lisaks pisukesele ajaveetmisele Skopjes (mille vastu pole mul midagi), kulgeb tagasi teekond Riia kaudu Põlvasse, kus on järgmine mäng. Nii et ma saan laagerdada ühe ka kusagil Põlva võõrastemajas. Jipikajeee! Vot reede õhtu Põlvas on tõesti see, millest ma terve elu olen unistanud!
Aga kui käsipall, siis käsipall. Vähemalt on mul terve homne päev, et endale selgeks teha, mis kuradi spordiala see on...
***
Kuigi eelmisel kolmapäeval sunniti mind ka mõnes mõttes tankisti tegema. Tööalast tankisti siis loomulikult. Ma olin juba nädal varem kokku leppinud, et lähme Viljandisse lugu tegema ja fotograafiga oli kõik läbi räägitud. Aga tema muuseas broneeris endale sama päeva hommikuks töö kusagile Otepää kanti - ATV-sid pildistama. Ehk ma siis ajasin end 8ks tööle, istusin tagumiku laiaks teel Otepääle, jõudsin kohale, kui mingid tõelise soome aktsendiga tüübid rääkisid inglise keeles ATV mootorist (!), ja siis laagerdasin umbes 3 tundi kamina ees, kui kõik ülejäänud innukalt mingeid mudamaastureid näppisid. Vähemalt süüa sa.... Midagi positiivset selle juures vähemalt.
Huvitavaks tegi asja ka see, et Viljandi oli mul kohtumine kokku lepitud "kusagil lõuna paiku". Lõuna saabus tegelikult 15.30. Tore, et inimesed on vähemalt arusaajad ja viitsivad minu-suguste imbetsillidega tegeleda.
Igatahes oli selleks ajaks, kui ma lugu tegema hakkasin, pea juba nii sodi, et midagi mõistlikku küsida oli lausa keeruline. Ja kui õhtuks tagasi Tallinna jõudsin, oli tagumik ka kandiline.
Nüüd siis pisteti jälle tanki, sedapuhku teel Skopjesse.
***
Lumehanged linnas on muidugi vahvad. Oma linnaelu jooksul esimest korda sõitsin ekspressiga ja ostsin lisatalongi. Ehk siis sõitsin ausalt - ekspressijänest on varemgi tehtud.
Küll aga polnud täna valiku. See oli üldse esimene liikuv transpordivahend, mida ma 15 mintsa jooksul nägin.
Ja mul oli kiire, sest Oliver helistas 8 paiku ja teatas, et tema istub Saaremaal lumevangis. Ehk siis mina tehku kõike mis ripakil. Ma siis tegin lõunani kõik, mis ripakil ja siis hakkasin tegema kõiki neid paljusid omi asju, mis ripaki. Nüüd hakkab juba nagu valmis saama. Ehk siis kirjutamine. Trükki jõudmine on huvitavama küsimus...
***
Kogu selle Makedooniaga keerati nüüd mu plaanid igatahes peapeale - PÖFF-il oli kavas märatseda. Ja Tartu läbu-nädalalõpp oli plaanis... Nüüd tuleb kükitada Põlvas. Hästi. Makes me häppi!
Õigupoolest ma punnisin isegi vastu, sest käsipalliga olen ma ilmselt hullemini hädas kui lits lapsega. No ei ole minu ala - ma ei jaga ju sellest mitte muffigi! Aga tuleb minna. Veelgi põnevamaks teeb värgi see, et lisaks pisukesele ajaveetmisele Skopjes (mille vastu pole mul midagi), kulgeb tagasi teekond Riia kaudu Põlvasse, kus on järgmine mäng. Nii et ma saan laagerdada ühe ka kusagil Põlva võõrastemajas. Jipikajeee! Vot reede õhtu Põlvas on tõesti see, millest ma terve elu olen unistanud!
Aga kui käsipall, siis käsipall. Vähemalt on mul terve homne päev, et endale selgeks teha, mis kuradi spordiala see on...
***
Kuigi eelmisel kolmapäeval sunniti mind ka mõnes mõttes tankisti tegema. Tööalast tankisti siis loomulikult. Ma olin juba nädal varem kokku leppinud, et lähme Viljandisse lugu tegema ja fotograafiga oli kõik läbi räägitud. Aga tema muuseas broneeris endale sama päeva hommikuks töö kusagile Otepää kanti - ATV-sid pildistama. Ehk ma siis ajasin end 8ks tööle, istusin tagumiku laiaks teel Otepääle, jõudsin kohale, kui mingid tõelise soome aktsendiga tüübid rääkisid inglise keeles ATV mootorist (!), ja siis laagerdasin umbes 3 tundi kamina ees, kui kõik ülejäänud innukalt mingeid mudamaastureid näppisid. Vähemalt süüa sa.... Midagi positiivset selle juures vähemalt.
Huvitavaks tegi asja ka see, et Viljandi oli mul kohtumine kokku lepitud "kusagil lõuna paiku". Lõuna saabus tegelikult 15.30. Tore, et inimesed on vähemalt arusaajad ja viitsivad minu-suguste imbetsillidega tegeleda.
Igatahes oli selleks ajaks, kui ma lugu tegema hakkasin, pea juba nii sodi, et midagi mõistlikku küsida oli lausa keeruline. Ja kui õhtuks tagasi Tallinna jõudsin, oli tagumik ka kandiline.
Nüüd siis pisteti jälle tanki, sedapuhku teel Skopjesse.
***
Lumehanged linnas on muidugi vahvad. Oma linnaelu jooksul esimest korda sõitsin ekspressiga ja ostsin lisatalongi. Ehk siis sõitsin ausalt - ekspressijänest on varemgi tehtud.
Küll aga polnud täna valiku. See oli üldse esimene liikuv transpordivahend, mida ma 15 mintsa jooksul nägin.
Ja mul oli kiire, sest Oliver helistas 8 paiku ja teatas, et tema istub Saaremaal lumevangis. Ehk siis mina tehku kõike mis ripakil. Ma siis tegin lõunani kõik, mis ripakil ja siis hakkasin tegema kõiki neid paljusid omi asju, mis ripaki. Nüüd hakkab juba nagu valmis saama. Ehk siis kirjutamine. Trükki jõudmine on huvitavama küsimus...
***
Kogu selle Makedooniaga keerati nüüd mu plaanid igatahes peapeale - PÖFF-il oli kavas märatseda. Ja Tartu läbu-nädalalõpp oli plaanis... Nüüd tuleb kükitada Põlvas. Hästi. Makes me häppi!
2008/11/16
Ahelkirjad on kuumad!
Ingel on sind välja valinud!
See inglike toob sulle õnne terveks aastaks!!Ainuke tingimus on see et sa pead selle ingli saatma edasi seitsmelesõbrale minuti jooksul!
.
See inglike toob sulle õnne terveks aastaks!!Ainuke tingimus on see et sa pead selle ingli saatma edasi seitsmelesõbrale minuti jooksul!
.
The Truth, The Whole Truth, and Nothing But The Truth ehk mis juhtus pärast häppit tundi
Mõned siin vigisevad, et ma ei räägi. Oi, kuidas ma oleks võinud rääkida ja muljetada juba eile. Aga no vot kirjutada eile küll ei suutnud. Täna on juba parem. Lugemise ja kirjutamise oskus on uskumatul kombel tänaseks taastunud, nii et katsun hakata siis nüüd vigu parandama.
***
Et asja lihtsaks teha katsun kronoloogiale pihta saada.
Ehk siis algus meeldivale koosviibimisele kolleegidega sai pandud kusagil kella 17 paiku, kui meie töökohamaja alakorrusel asuvas söögikohas algas happy hour. Õnneliku tunni point on linna odavaim alkohol. Siider/õlu maksab poole vähem, kui normaalselt. Ehk isegi veel vähem... Aga et me kõigest hoolimata oleme suhteliselt mõistlikud inimesed, siis tarbitud kogused ei läinud ülemäära suureks (2 klaasi siidrit) ja üks mõnna wok mingite molluskitega - et ikka pärast jaksaks juua, sest tühja kõhuga ju ei kanna :P
20.15 läksime kolmandale korrusele ehk tööle tagasi! Uskumatu, või mis? Aga seal on telekad ja Rando lausa lunis, et me tema järjekordset telesaadet kommenteeriks. Mida ma hästi ei mõista, sest minu puhul kommentaarid võrduvad mõnitamisega. Aga iga üks teab ise.
20.45 algas teekond vanalinna, kus asus aktsiooni esimene asupaik - Texas. Söögid-joogid-kolleegid. Eelkõige siis joogid. Kokku miski meeldiv miks punasest veinist ja vodkast erinevat laadi mahladega. Aga ikka veel kõike kusagil mõistlikkuse piires. Erinevalt mõnest. Üks operaator kepsutas igatahes ilma särgi ja sokkideta ringi mööda laudu. Südametemurdja-Rando krabas sekretäri, Oliver kedagi, keda ta oli varem nimetanud kuuluvaks kolmikusse "üks on abielus ja kaks lesbid" ja Kiiver jõi end taaskord Öö-Kiivriks. Kohe nii Öö-Öö-Kiivriks, et ta tuli riidesse pista, ja taksosse pista. Ainult et siis saabus moment, kus keegi ei teadnud kuhu teda saata - kaasa arvatud ta ise. Aga seda juhtub ju parimategagi meist, et vahel ununeb, kus sa elad, right?
Texase sulgemise järel liikus osa seltskonnast Von Krahli (kellaaeg teadmata). Tore üritus oli, hea muusika. Minu arvates. Sissepääsutasust jäin ma kellelegi 20 eeku võlgu (polnud sularaha), aga ma ei tea päris täpselt, kes see oli. Ma pole isegi kindel, kas ma tundsin seda inimest... Veel väiksed joogid, natuke kepsutamist, mõned kurtsid, et valju muusika tõttu ei saa rääkida. Ei saa kahjuks/õnneks väita, et viimane asi oleks mind väga häirinud. Kepsutamise käigust mäletan ainult nii palju, et mingil põhjusel hoidis üks telepoiss mind oma süles üle rõdu serva mingil hetkel mingil põhjusel. Siiani elus olemisest võib järeldada, et alla viskamine vist polnud siiski tema plaan...
Et aga kõik house'i töötluses popi ei hinda, sai edasi liigutud Kuku klubisse. Natuke generatsioonide vahelisi erinevusi rohkem hindav muusika. Ja hirmutavalt palju kultuurieliiti ja muude ajakirjandusväljaannete põhjamuda külastajate seas... Hirmutav. Oliveri kaotasime kusagil seal. Kalevi ka. Seda siiski ajutiselt, sest Oliver helistas ja andis mulle püha ülesanne Kalev linnapealt üles korjata ja mitte teda üksi jätta. Järgnes telefonikõne.
Mina: Kus sa oled?
K: Noh, see maja, millel on postid ja postide peal on bassein?
Mina: Misasja?
K: no see maja...
Mina: Inglise kolledž?
K: Jah, just see.
Mina: tule vanalinna tagasi!
K: misasja?
Mina: tule tagasi. Saame Hollywoodi juures kokku!
K: Kus see on? Ah jaa, ma vist tean! (märkuseks, et kainelt oleks ta teadnud nii kolledžit kui hollikat)
Viie minuti pärast leidsime õnnetu töökaaslase õnnetult toetamas posti, mis ilmselgelt poleks ilma temata püsti seisnud.
Kusagil ma oletan 4.30 maandusime ainsas kohas mis veel lahti oli, ehk kahtlane kõrts St Patricu kõrval. Selle koha keldris on stripikas ja turvamees on oi milline kahtlane mafioosnik... Aga see oli avatud. Selleks ajaks olin ma enam-vähem mõistliku inimesena üle läinud veele-mahlale. Seega ei valmistanud mulle probleeme märgata, et kõikidel nendel kordadel, mis ma selles kohas olnud olen, on seal viibinud ka kunagine jalgpalliametnik Kannik ja nii ka seekord. Juhtumisi mainisin seda ülejäänud seltskonnale (selleks ajaks oli kuivanud see kokku viiele liikmele - tugevamate ellujäämine). Neist suurem osa ei uskunud mu ju juttu ja Kalev oli liiga seep et mõista. Aga usaldava inimesena asus ta minu poolele ja innukalt võitlema, et muidugi on Kannik. Tulemuseks oli kihlvedu Kalevi ja teleuudistekunni vahel esialgu tuhandel eegule, hiljem kõigile jookide ostmisele. Et asja tõestada pidi muidugi Kalev minema uurima tõde - ehk siis tutvustas end viisakalt meie väljaande ajakirjanikuna ja küsis, kas ta on Kannik!!!! Tagantjärgi (kui ta pisut kainemaks sai) oli isegi temal piinlik, aga meil oli lõbus - selle tsirkuse eest tasub isegi tonna vahele panna.
Aga kunagine otsus lubada Kalevi eest hoolt kanda oli laus rumalus. Ülejoonud täiskasvanud muutub jõmpsikaks ja kolmeaastast on raske takso peale panna ja koju kupatada.
Aga kusagil 7.45 sain ka mina tudule :)
***
Tudu oli siiski vaid paar tundi, sest uni oli aga magama ei jäänud. Siis läksime tegime Kristeliga midagi mõistlikku. Paduvihmas. Elagu Eesti november,
***
Täna oli ka plaan teha mõistlikke asju. Ehk 3D kino. Aga kõik oli välja müüdud. Kes kurat ostab pileteid pühapäeva lõunaks ette? Lohutust pakkusid pitsa, kook ja tee ja poed. Ja siis tabas šokk. Ärge kunagi vaadake pesupoes asju, mis esmapilgul tunduvad veidrad. Need on veidrad ja jätavad eluaegse trauma. Lähemalt ei ole esialgu võimeline kirjasõnas selgitama, aga tõde on, et perverssused on kõikjal meie ümber!
.
***
Et asja lihtsaks teha katsun kronoloogiale pihta saada.
Ehk siis algus meeldivale koosviibimisele kolleegidega sai pandud kusagil kella 17 paiku, kui meie töökohamaja alakorrusel asuvas söögikohas algas happy hour. Õnneliku tunni point on linna odavaim alkohol. Siider/õlu maksab poole vähem, kui normaalselt. Ehk isegi veel vähem... Aga et me kõigest hoolimata oleme suhteliselt mõistlikud inimesed, siis tarbitud kogused ei läinud ülemäära suureks (2 klaasi siidrit) ja üks mõnna wok mingite molluskitega - et ikka pärast jaksaks juua, sest tühja kõhuga ju ei kanna :P
20.15 läksime kolmandale korrusele ehk tööle tagasi! Uskumatu, või mis? Aga seal on telekad ja Rando lausa lunis, et me tema järjekordset telesaadet kommenteeriks. Mida ma hästi ei mõista, sest minu puhul kommentaarid võrduvad mõnitamisega. Aga iga üks teab ise.
20.45 algas teekond vanalinna, kus asus aktsiooni esimene asupaik - Texas. Söögid-joogid-kolleegid. Eelkõige siis joogid. Kokku miski meeldiv miks punasest veinist ja vodkast erinevat laadi mahladega. Aga ikka veel kõike kusagil mõistlikkuse piires. Erinevalt mõnest. Üks operaator kepsutas igatahes ilma särgi ja sokkideta ringi mööda laudu. Südametemurdja-Rando krabas sekretäri, Oliver kedagi, keda ta oli varem nimetanud kuuluvaks kolmikusse "üks on abielus ja kaks lesbid" ja Kiiver jõi end taaskord Öö-Kiivriks. Kohe nii Öö-Öö-Kiivriks, et ta tuli riidesse pista, ja taksosse pista. Ainult et siis saabus moment, kus keegi ei teadnud kuhu teda saata - kaasa arvatud ta ise. Aga seda juhtub ju parimategagi meist, et vahel ununeb, kus sa elad, right?
Texase sulgemise järel liikus osa seltskonnast Von Krahli (kellaaeg teadmata). Tore üritus oli, hea muusika. Minu arvates. Sissepääsutasust jäin ma kellelegi 20 eeku võlgu (polnud sularaha), aga ma ei tea päris täpselt, kes see oli. Ma pole isegi kindel, kas ma tundsin seda inimest... Veel väiksed joogid, natuke kepsutamist, mõned kurtsid, et valju muusika tõttu ei saa rääkida. Ei saa kahjuks/õnneks väita, et viimane asi oleks mind väga häirinud. Kepsutamise käigust mäletan ainult nii palju, et mingil põhjusel hoidis üks telepoiss mind oma süles üle rõdu serva mingil hetkel mingil põhjusel. Siiani elus olemisest võib järeldada, et alla viskamine vist polnud siiski tema plaan...
Et aga kõik house'i töötluses popi ei hinda, sai edasi liigutud Kuku klubisse. Natuke generatsioonide vahelisi erinevusi rohkem hindav muusika. Ja hirmutavalt palju kultuurieliiti ja muude ajakirjandusväljaannete põhjamuda külastajate seas... Hirmutav. Oliveri kaotasime kusagil seal. Kalevi ka. Seda siiski ajutiselt, sest Oliver helistas ja andis mulle püha ülesanne Kalev linnapealt üles korjata ja mitte teda üksi jätta. Järgnes telefonikõne.
Mina: Kus sa oled?
K: Noh, see maja, millel on postid ja postide peal on bassein?
Mina: Misasja?
K: no see maja...
Mina: Inglise kolledž?
K: Jah, just see.
Mina: tule vanalinna tagasi!
K: misasja?
Mina: tule tagasi. Saame Hollywoodi juures kokku!
K: Kus see on? Ah jaa, ma vist tean! (märkuseks, et kainelt oleks ta teadnud nii kolledžit kui hollikat)
Viie minuti pärast leidsime õnnetu töökaaslase õnnetult toetamas posti, mis ilmselgelt poleks ilma temata püsti seisnud.
Kusagil ma oletan 4.30 maandusime ainsas kohas mis veel lahti oli, ehk kahtlane kõrts St Patricu kõrval. Selle koha keldris on stripikas ja turvamees on oi milline kahtlane mafioosnik... Aga see oli avatud. Selleks ajaks olin ma enam-vähem mõistliku inimesena üle läinud veele-mahlale. Seega ei valmistanud mulle probleeme märgata, et kõikidel nendel kordadel, mis ma selles kohas olnud olen, on seal viibinud ka kunagine jalgpalliametnik Kannik ja nii ka seekord. Juhtumisi mainisin seda ülejäänud seltskonnale (selleks ajaks oli kuivanud see kokku viiele liikmele - tugevamate ellujäämine). Neist suurem osa ei uskunud mu ju juttu ja Kalev oli liiga seep et mõista. Aga usaldava inimesena asus ta minu poolele ja innukalt võitlema, et muidugi on Kannik. Tulemuseks oli kihlvedu Kalevi ja teleuudistekunni vahel esialgu tuhandel eegule, hiljem kõigile jookide ostmisele. Et asja tõestada pidi muidugi Kalev minema uurima tõde - ehk siis tutvustas end viisakalt meie väljaande ajakirjanikuna ja küsis, kas ta on Kannik!!!! Tagantjärgi (kui ta pisut kainemaks sai) oli isegi temal piinlik, aga meil oli lõbus - selle tsirkuse eest tasub isegi tonna vahele panna.
Aga kunagine otsus lubada Kalevi eest hoolt kanda oli laus rumalus. Ülejoonud täiskasvanud muutub jõmpsikaks ja kolmeaastast on raske takso peale panna ja koju kupatada.
Aga kusagil 7.45 sain ka mina tudule :)
***
Tudu oli siiski vaid paar tundi, sest uni oli aga magama ei jäänud. Siis läksime tegime Kristeliga midagi mõistlikku. Paduvihmas. Elagu Eesti november,
***
Täna oli ka plaan teha mõistlikke asju. Ehk 3D kino. Aga kõik oli välja müüdud. Kes kurat ostab pileteid pühapäeva lõunaks ette? Lohutust pakkusid pitsa, kook ja tee ja poed. Ja siis tabas šokk. Ärge kunagi vaadake pesupoes asju, mis esmapilgul tunduvad veidrad. Need on veidrad ja jätavad eluaegse trauma. Lähemalt ei ole esialgu võimeline kirjasõnas selgitama, aga tõde on, et perverssused on kõikjal meie ümber!
.
2008/11/14
Häppi tund
Nii - tänaseks on pintslid sahtlisse pandud ja töö läbi. Nüüd alla häppi-häppi hour'ile. odav õlts ja siider.
Kui homme elus olen, siis äkki räägi tööalaste läbude muljeid! Kui räägin :P
.
Kui homme elus olen, siis äkki räägi tööalaste läbude muljeid! Kui räägin :P
.
2008/11/13
Tagumikutöötunnid põiepõletiku nimel
Jalgpalliajakirjanik (jajaa, naerge kõik, ma naeran ise ka) nagu ma olen, veetsin loomulikult eile kaks jahedat tunnikest taaskord Lilleküla staadioni meeldivalt sügisesel tribüünil. Resultaat oli müstiline - Eesti lõi värava ja Eesti ei kaotanudki!
Küll aga sai paari asja võrra targemaks.
Esiteks, kui varem tundus, et vasak jalg on Tarmo Kingil vaid kõndimiseks, siis nüüd on ilmne, et ka parem jalg on tal vaid kõndimiseks. Ta on inimene, nagu me kõik ülejäänud. See, et ta ühe värava kobistas sisse, on pigem ime. Esimene pealelöök tabas hoopiski küljejoont. Jaaaa.... lähedale.
Lisaks selle oli Tihhon Šišovil tihe päev - rabas kohe mitme mehe eest. Lausa lätlaste eest ka. Naabrite värav küll protokollis tema nimele ei läinud, aga see vist oli pigem kohtuniku heatahtlikus.
***
Positiivse poole peale läheb igatahes see, et nohu ja külmetus ei läinudki hullemaks. Coldrexi peal küttes on täitsa hea olla. Tegelikult oli ju novembri kohta ja väga kena ilm. Erinevalt näiteks esmaspäevast, kui katustelt viskas tuul vett alla nii, nagu oleks pangega keegi sahmanud kaela.
***
Päeva parima rõivaese oli meie teleuudiste režissööri seljas. T-särk kirjaga: "Söö sitta! Kaalujälgijad soovitavad, sest sitt on naturaalne ja konservandivaba!"
.
Küll aga sai paari asja võrra targemaks.
Esiteks, kui varem tundus, et vasak jalg on Tarmo Kingil vaid kõndimiseks, siis nüüd on ilmne, et ka parem jalg on tal vaid kõndimiseks. Ta on inimene, nagu me kõik ülejäänud. See, et ta ühe värava kobistas sisse, on pigem ime. Esimene pealelöök tabas hoopiski küljejoont. Jaaaa.... lähedale.
Lisaks selle oli Tihhon Šišovil tihe päev - rabas kohe mitme mehe eest. Lausa lätlaste eest ka. Naabrite värav küll protokollis tema nimele ei läinud, aga see vist oli pigem kohtuniku heatahtlikus.
***
Positiivse poole peale läheb igatahes see, et nohu ja külmetus ei läinudki hullemaks. Coldrexi peal küttes on täitsa hea olla. Tegelikult oli ju novembri kohta ja väga kena ilm. Erinevalt näiteks esmaspäevast, kui katustelt viskas tuul vett alla nii, nagu oleks pangega keegi sahmanud kaela.
***
Päeva parima rõivaese oli meie teleuudiste režissööri seljas. T-särk kirjaga: "Söö sitta! Kaalujälgijad soovitavad, sest sitt on naturaalne ja konservandivaba!"
.
2008/11/10
Keskealine ja kiilanev
See, et ajakirjanike üritatakse vahel kinkidega moosida, on teada asi. ETV-sse tuli näiteks peaaegu iga nädal Saku õlletehasest pisike pakk, mis tingis töö sisekorraeeskirjade rikkumist :D
Nüüd on jõudnud moosimine siia ka, ainult et kuskil on miski väga valesti läinud. Nimelt saabus mulle nimeline pakk - keskealistele meestele suunatud juuste väljalangemist takistavate vahendite komplektiga!!!!!!!
Ma nüüd ei teagi, kuidas reageerida. Lihtsalt suu ammuli selle koti passimine oli ainus, mis ma suutsin välja mõelda. Polnud igatahes eriti originaalne reaktsioon. Kalevil ja Randol oli lõbu oi-oi kui palju. Rando siis enam ei naernud, kui ma andsin kingi talle, kui sihtgrupile kõige lähemal olevale isikule, üle. Aga vastu võttis ja ilmselt hakkab varsti kiharaid kohevaks töötlema :D
Mina olen ikka veel hämmastuses - nad panid vanuseskaalal Henkel Eesti esinduses umbes kümne aastaga mööda ja sooga ka. Kui nad tahtsid meie toimetust moosida, siis kuidas kurat neil õnnestus seltskonna ainus naisliige üles leida????
***
Kui poleks seda pisikest veidrust olnud, siis oleks ma esmaspäeva tavapäraselt siniseks kvalifitseerinu. Nüüd on vähemalt selline sinakas kerge vikerkaarevarjundiga.
***
Nädalavahetus oli ka sihuke helesinine paari roosa triibuga.
Positiivsele poolele võib kanda selle, et Arsenal üle paari inimpõlve jälle võitis ja mängis enam-vähem jalgpallimeeskonna moodi. Lisaks sellele olen ma nüüd talveks valmis oma multifunktsionaalse jope/mantliga. Esikukapp sai ka talveks valmis pandud - ehk siis suvised jakid välja ja paksud joped sisse.
Negatiivne on kogu ülejäänud jalgpall. Ehk siis Djurgården kaotas Rootsi meistriliiga viimses voorus, juba viies kaotus järjest. Lõpetati mitte-auväärsel 12. kohal. Klubi juhtkonnas kõik närivad üksteisel kõri läbi, treenerid vist lastakse lahti aga võib-olla ka mitte (keegi ei tea midagi), mängijad närivad treeneritel kõri läbi (aga räägivad, et tegelikult on kõik hästi), fännid on valmis nii treenerid, juhtkonna kui pooled mängijad kasti lööma. Meeldivat talvepuhkust!
***
Lisaks niisama sinisele esmaspäevale olen varsti ise ka sinine. Tööl on nii külm, et arvuti taga näpud külmetavad!
.
Nüüd on jõudnud moosimine siia ka, ainult et kuskil on miski väga valesti läinud. Nimelt saabus mulle nimeline pakk - keskealistele meestele suunatud juuste väljalangemist takistavate vahendite komplektiga!!!!!!!
Ma nüüd ei teagi, kuidas reageerida. Lihtsalt suu ammuli selle koti passimine oli ainus, mis ma suutsin välja mõelda. Polnud igatahes eriti originaalne reaktsioon. Kalevil ja Randol oli lõbu oi-oi kui palju. Rando siis enam ei naernud, kui ma andsin kingi talle, kui sihtgrupile kõige lähemal olevale isikule, üle. Aga vastu võttis ja ilmselt hakkab varsti kiharaid kohevaks töötlema :D
Mina olen ikka veel hämmastuses - nad panid vanuseskaalal Henkel Eesti esinduses umbes kümne aastaga mööda ja sooga ka. Kui nad tahtsid meie toimetust moosida, siis kuidas kurat neil õnnestus seltskonna ainus naisliige üles leida????
***
Kui poleks seda pisikest veidrust olnud, siis oleks ma esmaspäeva tavapäraselt siniseks kvalifitseerinu. Nüüd on vähemalt selline sinakas kerge vikerkaarevarjundiga.
***
Nädalavahetus oli ka sihuke helesinine paari roosa triibuga.
Positiivsele poolele võib kanda selle, et Arsenal üle paari inimpõlve jälle võitis ja mängis enam-vähem jalgpallimeeskonna moodi. Lisaks sellele olen ma nüüd talveks valmis oma multifunktsionaalse jope/mantliga. Esikukapp sai ka talveks valmis pandud - ehk siis suvised jakid välja ja paksud joped sisse.
Negatiivne on kogu ülejäänud jalgpall. Ehk siis Djurgården kaotas Rootsi meistriliiga viimses voorus, juba viies kaotus järjest. Lõpetati mitte-auväärsel 12. kohal. Klubi juhtkonnas kõik närivad üksteisel kõri läbi, treenerid vist lastakse lahti aga võib-olla ka mitte (keegi ei tea midagi), mängijad närivad treeneritel kõri läbi (aga räägivad, et tegelikult on kõik hästi), fännid on valmis nii treenerid, juhtkonna kui pooled mängijad kasti lööma. Meeldivat talvepuhkust!
***
Lisaks niisama sinisele esmaspäevale olen varsti ise ka sinine. Tööl on nii külm, et arvuti taga näpud külmetavad!
.
2008/11/07
2008/11/06
Olen sõltlane!
Tere, minu nimi on Berit! Ma olen sõltlane!
Nii vist võiks alustada kirjeldust minu suhtest roosa virtuaallemmikuga suhtlusportaalis. Kui laiskus närib käin hüppan natuke hüppenööriga ja musitan kaaslinlasi, kui midagi teha ei ole, jooksen tõkkejooksu ja kui lihtsalt tööd teha ei taha, siis käin virtuaalkurki ostmas. Haige värk!
Kui täna tööl otsustasime Kaleviga taaskordsel laiskusehetkel, et enne tööle asumist tuleks üks mäng teha, siis tema haaras mingi mõttevärgi veebist ja mina taas Junaito. Kalevile seletades, mis mängu mina mängin, sain pisut üllatunud pilgu osaliseks. Ei imesta... Aga mis teha.
Igatahes kui keegi tööl jälgib minu arvutikasutust, siis sel tüübil on igatahes põnev. Pool tööaega kulub mingi värdja pesemisele ja silitamisele arvutikuvaril. Igatahes saaks ma mingisse veidrus-uudiste saatesse, kui mind lastaks lahti virtuaalloomaga mängimise pärast tööajal :D
***
Küll aga pole ma ainus sõltlane. Sarnase anonüümsete alkohoolikute lausega alustasid oma pressikat ka eesti tulevikulootused. Samas, ma olin vist ainus, kes naeris pikalt pihku, kui esimene etteaste algas sõnadega: "Tere, minu nimi on XXXX YYYY ja ma olen kahevõistleja!" Paar järgmist lauset läksid mul igatahes kaotsi. Aga samas, kui sa oled juba Eestis kahevõistleja, siis ehk olekski tarvis võõrutusravi...
***
Kõigest hoolimata on mul selgroog... Ostsin täna kolm jäätist ja ära sõin neist ainult ühe! Kiusatus oli ülejäänud ka pintsli pista, aga ma sain endast võitu ja kaks nunnut lebavad endiselt külmakas.
.
Nii vist võiks alustada kirjeldust minu suhtest roosa virtuaallemmikuga suhtlusportaalis. Kui laiskus närib käin hüppan natuke hüppenööriga ja musitan kaaslinlasi, kui midagi teha ei ole, jooksen tõkkejooksu ja kui lihtsalt tööd teha ei taha, siis käin virtuaalkurki ostmas. Haige värk!
Kui täna tööl otsustasime Kaleviga taaskordsel laiskusehetkel, et enne tööle asumist tuleks üks mäng teha, siis tema haaras mingi mõttevärgi veebist ja mina taas Junaito. Kalevile seletades, mis mängu mina mängin, sain pisut üllatunud pilgu osaliseks. Ei imesta... Aga mis teha.
Igatahes kui keegi tööl jälgib minu arvutikasutust, siis sel tüübil on igatahes põnev. Pool tööaega kulub mingi värdja pesemisele ja silitamisele arvutikuvaril. Igatahes saaks ma mingisse veidrus-uudiste saatesse, kui mind lastaks lahti virtuaalloomaga mängimise pärast tööajal :D
***
Küll aga pole ma ainus sõltlane. Sarnase anonüümsete alkohoolikute lausega alustasid oma pressikat ka eesti tulevikulootused. Samas, ma olin vist ainus, kes naeris pikalt pihku, kui esimene etteaste algas sõnadega: "Tere, minu nimi on XXXX YYYY ja ma olen kahevõistleja!" Paar järgmist lauset läksid mul igatahes kaotsi. Aga samas, kui sa oled juba Eestis kahevõistleja, siis ehk olekski tarvis võõrutusravi...
***
Kõigest hoolimata on mul selgroog... Ostsin täna kolm jäätist ja ära sõin neist ainult ühe! Kiusatus oli ülejäänud ka pintsli pista, aga ma sain endast võitu ja kaks nunnut lebavad endiselt külmakas.
.
2008/11/05
Blogi on puhkuselt tagasi, mina ka (kahjuks)
Nädal puhkust tööga sai läbi nii, et ei jõudnud õieti veel arugi saada, et see algas. Esimene puhkusepäev tähendas hommikust töötegemist ja pealelõunast reisimist. Järgnevad kolm päeva kulus parimale ajaviitele sel planeedil - vegetatsioonile. Ehk siis raamat, diivaninurk, mamma/emme hoolitsesid ninaesise eest, vahele pisike promenaad sügisvihmas ja -poris. Mõnna. Siis tagasi Tallinna seiklus (sinna juurde loomulikult klassikalised 7 kiltsa kodust sadamasse), siis taidlus Arukülla (paari tunni sisse sokutasime Aneti täisealiseks saamise ja kardinate õmblemise) ja pühapäeva õhtuseks maiuspalaks loomulikult veel natuke (ootusärev trummipõrin) - TÖÖD!!!!!! Esmaspäev kulus taastumiseks. Ja teisipäeval jälle tööle....
Umbes 15 minutiga sai kopa ette. Mulle ikka ei sobi see, kui keegi arvab, et teab kõike paremini. Ja isegi kui teab mõnda asja paremini, ei tähenda see, et mina pean ka nii arvama hakkama. Ei, sumo pole endiselt veel minu arvates põnev ala! Ja ei, selleks, et miski huvitav oleks, ei pea see tingimata Eestiga seotud olema. Maailmas on nii palju vahvaid asju, ka spordis, mil pole mitte muffigi Eestiga tegemist ja ikka on huvitavad. Tennist ei tee põnevaks vaid Kaia Kanepi või jalgpalli Raio Piiroja nina. Aga selles osas olen ma vist üksi. Resultaat - mina pean tegelema asjadega, millega ei taha ja kõik minu head ideed väänatakse millekski preverseks.
Aga mis seal ikka. Vaikida ja edasi teenida. Või leida mõni muu asi, millega teenida... Majandussurutises Euroopa vist ei oota praegu väga ka minu teeneid mandariinikorjajana Hispaanias või hotellikasijana Küprosel, nii et esilagu jätkan sõnakuuleliku trükimasinana.
***
Nüüd järgneb rubriik minu aktiivseimale lugejale: ütlesid, et jõulude osas on kingisoovilist juba olemas. Äkki avaldaks selle juba kohe, et saaks märkida ka muidu põnevaid asju selle nimekirja saatel. Sealhulgas näiteks sinu vananemist? :D
***
Töörõõmud on siiski olemas. Näiteks luulehingega kolleegid.
Kes on päev otsa virk nagu mesilane ja tugev kui härg,
lõhub tööd nagu hobune ja õhtuks on väsinud kui koer -
see peaks loomaarsti juurde minema - võib-olla on ta eesel
Autor: keegi oliver
***
Hakkab tekkima tunne, et äkki olengi eesel...
***
Mõned ootavad uut Bondi, mina ootan uut Alexit, Martyt, Melmani, Gloriat ja pingviine. Ehk siis Madagaskar 2.
"The good news is - we are landing now. The bad news is - we are crash landing!"
Autor: pingviin
.
Umbes 15 minutiga sai kopa ette. Mulle ikka ei sobi see, kui keegi arvab, et teab kõike paremini. Ja isegi kui teab mõnda asja paremini, ei tähenda see, et mina pean ka nii arvama hakkama. Ei, sumo pole endiselt veel minu arvates põnev ala! Ja ei, selleks, et miski huvitav oleks, ei pea see tingimata Eestiga seotud olema. Maailmas on nii palju vahvaid asju, ka spordis, mil pole mitte muffigi Eestiga tegemist ja ikka on huvitavad. Tennist ei tee põnevaks vaid Kaia Kanepi või jalgpalli Raio Piiroja nina. Aga selles osas olen ma vist üksi. Resultaat - mina pean tegelema asjadega, millega ei taha ja kõik minu head ideed väänatakse millekski preverseks.
Aga mis seal ikka. Vaikida ja edasi teenida. Või leida mõni muu asi, millega teenida... Majandussurutises Euroopa vist ei oota praegu väga ka minu teeneid mandariinikorjajana Hispaanias või hotellikasijana Küprosel, nii et esilagu jätkan sõnakuuleliku trükimasinana.
***
Nüüd järgneb rubriik minu aktiivseimale lugejale: ütlesid, et jõulude osas on kingisoovilist juba olemas. Äkki avaldaks selle juba kohe, et saaks märkida ka muidu põnevaid asju selle nimekirja saatel. Sealhulgas näiteks sinu vananemist? :D
***
Töörõõmud on siiski olemas. Näiteks luulehingega kolleegid.
Kes on päev otsa virk nagu mesilane ja tugev kui härg,
lõhub tööd nagu hobune ja õhtuks on väsinud kui koer -
see peaks loomaarsti juurde minema - võib-olla on ta eesel
Autor: keegi oliver
***
Hakkab tekkima tunne, et äkki olengi eesel...
***
Mõned ootavad uut Bondi, mina ootan uut Alexit, Martyt, Melmani, Gloriat ja pingviine. Ehk siis Madagaskar 2.
"The good news is - we are landing now. The bad news is - we are crash landing!"
Autor: pingviin
.
Subscribe to:
Posts (Atom)