Mõned siin vigisevad, et ma ei räägi. Oi, kuidas ma oleks võinud rääkida ja muljetada juba eile. Aga no vot kirjutada eile küll ei suutnud. Täna on juba parem. Lugemise ja kirjutamise oskus on uskumatul kombel tänaseks taastunud, nii et katsun hakata siis nüüd vigu parandama.
***
Et asja lihtsaks teha katsun kronoloogiale pihta saada.
Ehk siis algus meeldivale koosviibimisele kolleegidega sai pandud kusagil kella 17 paiku, kui meie töökohamaja alakorrusel asuvas söögikohas algas happy hour. Õnneliku tunni point on linna odavaim alkohol. Siider/õlu maksab poole vähem, kui normaalselt. Ehk isegi veel vähem... Aga et me kõigest hoolimata oleme suhteliselt mõistlikud inimesed, siis tarbitud kogused ei läinud ülemäära suureks (2 klaasi siidrit) ja üks mõnna wok mingite molluskitega - et ikka pärast jaksaks juua, sest tühja kõhuga ju ei kanna :P
20.15 läksime kolmandale korrusele ehk tööle tagasi! Uskumatu, või mis? Aga seal on telekad ja Rando lausa lunis, et me tema järjekordset telesaadet kommenteeriks. Mida ma hästi ei mõista, sest minu puhul kommentaarid võrduvad mõnitamisega. Aga iga üks teab ise.
20.45 algas teekond vanalinna, kus asus aktsiooni esimene asupaik - Texas. Söögid-joogid-kolleegid. Eelkõige siis joogid. Kokku miski meeldiv miks punasest veinist ja vodkast erinevat laadi mahladega. Aga ikka veel kõike kusagil mõistlikkuse piires. Erinevalt mõnest. Üks operaator kepsutas igatahes ilma särgi ja sokkideta ringi mööda laudu. Südametemurdja-Rando krabas sekretäri, Oliver kedagi, keda ta oli varem nimetanud kuuluvaks kolmikusse "üks on abielus ja kaks lesbid" ja Kiiver jõi end taaskord Öö-Kiivriks. Kohe nii Öö-Öö-Kiivriks, et ta tuli riidesse pista, ja taksosse pista. Ainult et siis saabus moment, kus keegi ei teadnud kuhu teda saata - kaasa arvatud ta ise. Aga seda juhtub ju parimategagi meist, et vahel ununeb, kus sa elad, right?
Texase sulgemise järel liikus osa seltskonnast Von Krahli (kellaaeg teadmata). Tore üritus oli, hea muusika. Minu arvates. Sissepääsutasust jäin ma kellelegi 20 eeku võlgu (polnud sularaha), aga ma ei tea päris täpselt, kes see oli. Ma pole isegi kindel, kas ma tundsin seda inimest... Veel väiksed joogid, natuke kepsutamist, mõned kurtsid, et valju muusika tõttu ei saa rääkida. Ei saa kahjuks/õnneks väita, et viimane asi oleks mind väga häirinud. Kepsutamise käigust mäletan ainult nii palju, et mingil põhjusel hoidis üks telepoiss mind oma süles üle rõdu serva mingil hetkel mingil põhjusel. Siiani elus olemisest võib järeldada, et alla viskamine vist polnud siiski tema plaan...
Et aga kõik house'i töötluses popi ei hinda, sai edasi liigutud Kuku klubisse. Natuke generatsioonide vahelisi erinevusi rohkem hindav muusika. Ja hirmutavalt palju kultuurieliiti ja muude ajakirjandusväljaannete põhjamuda külastajate seas... Hirmutav. Oliveri kaotasime kusagil seal. Kalevi ka. Seda siiski ajutiselt, sest Oliver helistas ja andis mulle püha ülesanne Kalev linnapealt üles korjata ja mitte teda üksi jätta. Järgnes telefonikõne.
Mina: Kus sa oled?
K: Noh, see maja, millel on postid ja postide peal on bassein?
Mina: Misasja?
K: no see maja...
Mina: Inglise kolledž?
K: Jah, just see.
Mina: tule vanalinna tagasi!
K: misasja?
Mina: tule tagasi. Saame Hollywoodi juures kokku!
K: Kus see on? Ah jaa, ma vist tean! (märkuseks, et kainelt oleks ta teadnud nii kolledžit kui hollikat)
Viie minuti pärast leidsime õnnetu töökaaslase õnnetult toetamas posti, mis ilmselgelt poleks ilma temata püsti seisnud.
Kusagil ma oletan 4.30 maandusime ainsas kohas mis veel lahti oli, ehk kahtlane kõrts St Patricu kõrval. Selle koha keldris on stripikas ja turvamees on oi milline kahtlane mafioosnik... Aga see oli avatud. Selleks ajaks olin ma enam-vähem mõistliku inimesena üle läinud veele-mahlale. Seega ei valmistanud mulle probleeme märgata, et kõikidel nendel kordadel, mis ma selles kohas olnud olen, on seal viibinud ka kunagine jalgpalliametnik Kannik ja nii ka seekord. Juhtumisi mainisin seda ülejäänud seltskonnale (selleks ajaks oli kuivanud see kokku viiele liikmele - tugevamate ellujäämine). Neist suurem osa ei uskunud mu ju juttu ja Kalev oli liiga seep et mõista. Aga usaldava inimesena asus ta minu poolele ja innukalt võitlema, et muidugi on Kannik. Tulemuseks oli kihlvedu Kalevi ja teleuudistekunni vahel esialgu tuhandel eegule, hiljem kõigile jookide ostmisele. Et asja tõestada pidi muidugi Kalev minema uurima tõde - ehk siis tutvustas end viisakalt meie väljaande ajakirjanikuna ja küsis, kas ta on Kannik!!!! Tagantjärgi (kui ta pisut kainemaks sai) oli isegi temal piinlik, aga meil oli lõbus - selle tsirkuse eest tasub isegi tonna vahele panna.
Aga kunagine otsus lubada Kalevi eest hoolt kanda oli laus rumalus. Ülejoonud täiskasvanud muutub jõmpsikaks ja kolmeaastast on raske takso peale panna ja koju kupatada.
Aga kusagil 7.45 sain ka mina tudule :)
***
Tudu oli siiski vaid paar tundi, sest uni oli aga magama ei jäänud. Siis läksime tegime Kristeliga midagi mõistlikku. Paduvihmas. Elagu Eesti november,
***
Täna oli ka plaan teha mõistlikke asju. Ehk 3D kino. Aga kõik oli välja müüdud. Kes kurat ostab pileteid pühapäeva lõunaks ette? Lohutust pakkusid pitsa, kook ja tee ja poed. Ja siis tabas šokk. Ärge kunagi vaadake pesupoes asju, mis esmapilgul tunduvad veidrad. Need on veidrad ja jätavad eluaegse trauma. Lähemalt ei ole esialgu võimeline kirjasõnas selgitama, aga tõde on, et perverssused on kõikjal meie ümber!
.
No comments:
Post a Comment