Eile olin mina tubli ja andsin endast parima, et olla valmis saabuvaks imeilusaks suveks. Igatahes kolis esikukapist talvevarustus kilekottidesse ja kaugele ära ning riidepuudele istusid taas pärast mitme kuu pikkust pausi kevadised-suvised jakid ja mantlid. Esiku jalanõuvalik elas ka üle uuenduskuuri – saapad puhtaks, möginatega sissemäärituks ja kappi ning kingad-tennised pingi alla. Kümnekas selle peale loomulikult, et lõpuks tähendab see seda, et kusagil 10. mai paiku tuleb lumi maha ja kui just talvesaapaid uuesti välja tooma ei pea, siis kummikud vähemalt.
***
Lisaks isiklikule õnnele tekitasin natuke üldrahvalikku õnne ja koristasin natuke. Sellisel minu viisil… Ehk siis tolmu imeme ja lapiga pühime ikka asjade ümbert ja mitte nende alt. No palun, kes see ikka viitsib tooli liigutada :D
***
Suve ettevalmistusse mahtus ka garderoobi täiendamine. Minu kohta viisakalt ja mõistlikult ja täiesti plaanipäraselt. Sellest, et ma tahan pikka seelikut, olen ma juba soninud juba paar aastat, aga seni on ostmine jäänud vale lõike ja/või rõvedalt suure hinna taha. Nüüd sai käpad taha sobivale eksemplarile – tavapärasest 600+ hinnast enam kui poole odavam ja väga nummilt lehviv. Natuke küll närib hinge, et äkki oleks ikka pidanud beeži asemel tibukollase võtma, aga kaine mõistus jäi sel puhul peale. Sellist neutraalset värvi hõlsti ei vaata keegi ka talvehooajal väga pahakspanevalt, aga kui ma novembriporis helekollases satsis ringi hõljun, siis heidetakse taas pilke seeriast „see on ikka täitsa napakas”. Nii et oli mõistlik…
Eriti mõistlik olin siis, kui tegin südame kõvaks ja ei ostnud seda jumalikku ruudulist pluusi/kleiti, mis istus selga uskumatult hästi, arvestades, et tegu oli Zara produktiga. Aga ma pole veel pääsenud. Pood eksisteerib endiselt ja võimalik, et sunnib mind teisele katsele.
***
Saabuva välihooaja puhul alustasin ikka loomulikult ka oma jalgratta lõhkumisega. Või noh, ega ma siis paha pärast. Ikka kogemata. Toetasin mina tema ju heas usus seina najale. Kes kurat käskis tal kohe, kui ma selja pöörasin, et ust kinni panna, asfalti peale korraliku kärakaga pikali visata? Nii et on ise süüdi, et tal enam esimest helkurit pole ja üks käiguvahetaja ka ei tööta päris korralikult. Aga samas, veda pole hullud. Helkuri saab tagasi kohe, kui ma murdunud kruvi asemele viitsin rattapoest uue tuua ja selle käiguvahetaja puhul sõidan ma enivei enamuse asjast 1. käiguga ja häda pärast (suure krigina ja kolina saatel) õnnestub ju ikka veel ka 2. käiku sisse lülitada. Ja kui ma end kunagi kätte otsustan võtta, siis viina ratta hooldusesse ja lasen teda pisut tohterdada.
***
Kui jätta ratta lõhkumine välja, siis oli kaherattalise sõbraga ringi tiirutada päris tore. Ja seda lühikeste varrukatega pluusis ja põlvpükstes. Okei, soe vest oli peal, aga ikkagi. Sõites oli sellega isegi lausa palav. Kui ma aga Kakumäe biitšil tšillisin, siis kiskus pisut jahedaks. Aga ikkagi – ei mäletagi, et oleks aprillis saanud rannas päikest võtta :)
.
No comments:
Post a Comment