Nüüd oleme siis jälle selles aastaajas, mida talvel on jube mõnus oodata, aga kui ta kohal on tahaks ainult jääkuubikutega limpsi, põõsa alla varjus lamada ja natuke lund, sest väljas on ju niiiiiii nilbelt palav!
Proovisin korra täna Harku järve ääres ennast päikesele ka näidata, aga nii kiiresti hakkas palav, et ma kannatasin napi tunnikese seal raamatut lugeda ja siis kooberdasin üleni higisena tagasi koju.
***
Aga kergelt roosa olen ma sellest hoolimata. Käisin eile rattaga Arukülas (sinna ots tervenisti rattaga, tagasi rongiga) ja hankisin selle käigus mõnusa joodikupäevituse. Vähemalt paremal käel on ilus varrukas :)
Muidu oli rattaga sõitmine ka päris põnev elamus. Kõigepealt jõudsin ennast kogu linnast läbi litsudes seaks vihastada - no kas kõik kõnniteeservad peavad olema nii kõrged ja kas igal pool peavad tõesti kalkarid täiesti irratsionaalse trajektooriga liikuma? Omaette elamus oli ka Sõjamäe suvilarajoon. Rattaga sõitmise mõttes on seal täitsa hea. Alguses pikalt rattatee ja hiljem ilusad laiad asfalteeritud servad. Aga oioi milline hais nendest daadžadest tuli. Lõhn oli selline, nagu iga põõsa all oleks laip ja igas hoovis tünn roiskuvaid kalu. Ma kaalusin tõsiselt suitsiidi hingamise lõpetamise teel... Lisaks sellele oli tee äärses kraavis mõnus tumeroosa ja vahutav vesi - umbe selline, nagu tsisternide kaupa oleks sinna mannavahtu pandud sisse. Sellist kunstliku värviga tehtud mannavahtu...
***
Ja nädala mõttetera rootsi-itaalia kirjanikult/ajakirjanikult Marcus Birrolt:
Mis puutub armastusse, siis on asi keeruline. Meid mehi süüdistatakse vahel selles, me pole kuigi tundelised. Vaid see, et me ei istu kehvasti punutud korvtoolidel vannitäie jahtunud teega, ei plaksuta ripsmeid ja ei räägi neli tundi järjest, ei tähenda, et me oleme lobotomeeritud spermapüstolid kahe erakordset idiootse ajurakuga.
Kindel vä? Kindlasti esineb ka eelpoolkirjeldatud eksemplare... Aga üldiselt meeldis mulle eelkõige sõnastus.
***
Rootsi vutiliiga lõpetas kevadise poole hooajast ja Djurgården läheb suvele vastu (ilmselt, paar mängu on veel lõppemata) eelviimasena ning hakkab muutuma üha vingemaks kandidaadiks liigast välja langemisele. Ma loodan, et juunikuu on hea aeg imede juhtumiseks ja kui liiga taas alustab, on toimunud mingid seletamatud metamorfoosid, mis päästavad mu tõelise luuserklubi toetaja seisusest.
***
Aga varsti hakkab U21 EM ja see on hea aeg lasta silmal puhkama noorte poiste peale. Soovitan kõigile soojalt selli nimega Emir Bajrami - hea vaadata ja oskab palliga ka toredaid asju teha :P
***
Päikest! Aga palun mitte lagipähe...
.
2009/05/31
2009/05/27
Streaker vol. 2
Ma ei tea, kas asi tuleb sellest, et inimestel on kevad/suvi südames või lihtsalt on naturism kohutavalt in, aga viimasel ajal kipuvad kõik täiesti suvalistes kohtades riideid seljast heitma.
Kui eelmisel laupäeval oli Lilleküla staadioni murul koledates suspedes ja poole põlveni üles tiritud sokkidega joomane noormees (mu väike õde väidab muuhulgas, et tegu pidi olema Aruküla tüübiga. Ei tea, ei tundud ei tagumiku ega trussikute järgi ära…), siis eilse Djurgården-Häckeni mängu ajal, mida ma suuremas osas kuulasin ja aeg-ajalt püüdsin ka väga viletsa streami abil vaadata, lidus samuti murule pool paljas tüüp. Tema jättis küll lisaks vuplitele ka pikad püksid jalga aga ülakeha paljastu see-eest täies hiilguses ja ilus.
Jääme ootama, kas õhtuse Champions League finaali ajal kah keegi platsile liputama kipub. Eks-kolleegid Oliver ja Kalev on Roomas mängu vaatamas – äkki peaks neile sõnumi saatma ja paluma pisut paljalt ringi silgata? Aga then again, ma vist ei taha neid paljalt silkamas näha.
***
Eile õhtuse streakeri-juhtumi parim osa olid muidugi Rootsi riigiraadio SR kommentaatorid, kes lasid ikka täiega õnnetu paljastaja kulul auru välja. Kui kogu ülejäänud mängu oli kommentaar lihtsalt vilets, siis selle noormehe põhjustatud elevus oli juba ekstraklassist. Eriti hoogu sattus streakeri peale üks mängu kommentaatoritest, umbes 50aastane daam nimega Annica.
Annica ja Richardi dialoog on nüüd küll ära toodud häguselt mälu järgi, aga enam vähem. Ja tol hetkel kõlas see ikka väga naljakalt.
Richard: Oi-oi-oi, ja meil on streaker väljakul! Või vähemalt peaaegu streaker, särki tal seljas igatahes pole…
Annica: Noh, streaker ta nüüd küll pole. Lihtsalt kole, paks, väga valge mees.
Richard: Nja, ega see nüüd kena vaatepilt küll pole.
Annica: Me olime vist nüüd pisut õelad?
Richard: Natuke nagu wipe-out kukkus see välja küll.
Annica: Aga mis seal ikka. Kui juba streaker olla, siis tuleks seda korralikult teha, nii et püksid maha! Mitte et ma nüüd tema puhul oleks olukorda eriti nautinud, kui ta oleks paljas olnud…
Richard: See oli jälle õel!
(Läheb natuke aega mööda…)
Richard: Turvamehed viisid ta küll murult ära, aga ta on ikkagi veel platsi ümbritseval jooksurajal.
Annica: Tema ülakeha vormi järgi otsustades võiks tal lasta seal veel mõnda aega joosta. (Naer.) See vist oli nüüd ka õel?!
Muahhahhahahaaaaaaa!!!
***
Kuigi jah, mängu kohta ütleb see palju, kui asja kõrgpunkt on streaker!
Aga mis siis – Djurgården võitis ja tänavusel hooajal kuulub selline asu väga suurte harulduste hulka. Nii et rõõmustagem, kuni saab.
***
Veidrustest rääkides. Mingid hookuspookus teoreetikud väidavad, et teatud laadi helid pidid olema rahustavad. Eile sõitsin koju bussiga, kus juht oli vist seda teooriat kuulnud ja las täis võimsusel terve tee mingeid hispaaniakeelseid südantlõhestavaid laulukesi. Need canciones’ed mind siiski ei rahustanud väga, pigem kiskuks kogu aeg selline kahtlane muie peale, sest kaua sa ikka tõsiselt jaksad ladina-ameerika seebiseriaalide pornostseenide taustamuusikat kuulata?
Oluliselt rahustavam oli kogu bussis heljuv küüslaugulebra. Tore kui tädikesed oma tervise eest hoolitsevad, aga kas nad ikka peavad terve küüslaugu põske pistma enne, kui asuvad tipptunnil ühistransporti kasutama…
.
Kui eelmisel laupäeval oli Lilleküla staadioni murul koledates suspedes ja poole põlveni üles tiritud sokkidega joomane noormees (mu väike õde väidab muuhulgas, et tegu pidi olema Aruküla tüübiga. Ei tea, ei tundud ei tagumiku ega trussikute järgi ära…), siis eilse Djurgården-Häckeni mängu ajal, mida ma suuremas osas kuulasin ja aeg-ajalt püüdsin ka väga viletsa streami abil vaadata, lidus samuti murule pool paljas tüüp. Tema jättis küll lisaks vuplitele ka pikad püksid jalga aga ülakeha paljastu see-eest täies hiilguses ja ilus.
Jääme ootama, kas õhtuse Champions League finaali ajal kah keegi platsile liputama kipub. Eks-kolleegid Oliver ja Kalev on Roomas mängu vaatamas – äkki peaks neile sõnumi saatma ja paluma pisut paljalt ringi silgata? Aga then again, ma vist ei taha neid paljalt silkamas näha.
***
Eile õhtuse streakeri-juhtumi parim osa olid muidugi Rootsi riigiraadio SR kommentaatorid, kes lasid ikka täiega õnnetu paljastaja kulul auru välja. Kui kogu ülejäänud mängu oli kommentaar lihtsalt vilets, siis selle noormehe põhjustatud elevus oli juba ekstraklassist. Eriti hoogu sattus streakeri peale üks mängu kommentaatoritest, umbes 50aastane daam nimega Annica.
Annica ja Richardi dialoog on nüüd küll ära toodud häguselt mälu järgi, aga enam vähem. Ja tol hetkel kõlas see ikka väga naljakalt.
Richard: Oi-oi-oi, ja meil on streaker väljakul! Või vähemalt peaaegu streaker, särki tal seljas igatahes pole…
Annica: Noh, streaker ta nüüd küll pole. Lihtsalt kole, paks, väga valge mees.
Richard: Nja, ega see nüüd kena vaatepilt küll pole.
Annica: Me olime vist nüüd pisut õelad?
Richard: Natuke nagu wipe-out kukkus see välja küll.
Annica: Aga mis seal ikka. Kui juba streaker olla, siis tuleks seda korralikult teha, nii et püksid maha! Mitte et ma nüüd tema puhul oleks olukorda eriti nautinud, kui ta oleks paljas olnud…
Richard: See oli jälle õel!
(Läheb natuke aega mööda…)
Richard: Turvamehed viisid ta küll murult ära, aga ta on ikkagi veel platsi ümbritseval jooksurajal.
Annica: Tema ülakeha vormi järgi otsustades võiks tal lasta seal veel mõnda aega joosta. (Naer.) See vist oli nüüd ka õel?!
Muahhahhahahaaaaaaa!!!
***
Kuigi jah, mängu kohta ütleb see palju, kui asja kõrgpunkt on streaker!
Aga mis siis – Djurgården võitis ja tänavusel hooajal kuulub selline asu väga suurte harulduste hulka. Nii et rõõmustagem, kuni saab.
***
Veidrustest rääkides. Mingid hookuspookus teoreetikud väidavad, et teatud laadi helid pidid olema rahustavad. Eile sõitsin koju bussiga, kus juht oli vist seda teooriat kuulnud ja las täis võimsusel terve tee mingeid hispaaniakeelseid südantlõhestavaid laulukesi. Need canciones’ed mind siiski ei rahustanud väga, pigem kiskuks kogu aeg selline kahtlane muie peale, sest kaua sa ikka tõsiselt jaksad ladina-ameerika seebiseriaalide pornostseenide taustamuusikat kuulata?
Oluliselt rahustavam oli kogu bussis heljuv küüslaugulebra. Tore kui tädikesed oma tervise eest hoolitsevad, aga kas nad ikka peavad terve küüslaugu põske pistma enne, kui asuvad tipptunnil ühistransporti kasutama…
.
2009/05/24
Kõigi maade liputajad, ühinege!
Kui midagi sai taaskord tõestatud, siis eestlased pole just erilised vutilõvid. Samas 3 : 0 Hispaaniale pole kaotada väga piinlik ka - kui täiskasvanute koondisel kõlbab nii kaotada, küll siis kõlbab ka U19 jõmpsikatel. Kuigi jah, kõik väravad tulid suhteliselt lambist. Ja suurt põnevust ka kordagi ei tekkinud.
Kõige põnevam hetk oli see kui üks ihukarva vuplites mees platsile jooksis. Aga ta polnud ka väga innukas - lippas korraks murule, jäi seisma ja lehvitas semudele (ehk siis neile, kellega ta ilmselt oli kihla vedanud) ja sörkis ka suhteliselt pohhui näoga tegutsenud turvameeste saatel minema. Ei mingit äktsionit!
***
Suve peatset lähenemist (või väidetavat, kalendrijärgset lähenimist) tähistasin mina palja varba premiääriga. Seda küll kõigest siin samas Blossomhillil poodi lonkides, aga ikkagi oli mõnus lasta tuulel sandaalist läbi puhuda ja varbaid ringutada.
Sandaali selle kevade esietendus oli tegelikult juba reedel aga siis olid sukkpüksid ka aktsioonis, nii et see päris õige avapauguna kirja ei lähe. Samas reedel olid sukad kohe täitsa omal kohal, sest koduteel jäin ma mõnusa paduvihma kätte. Õigesti ajastatud suvehooaja alustamine, või mis?
***
Viimased paar päeva on selline tõeline Balkani-nostalgia ründamas. Kõigepealt tõi Maxima müüki Horvaatia veed, millega kohe tuli meelde suvine Belgrad. 40 kraadi sooja, päike lagipähe, sama vesi maksis poole vähem kui Eestis ning pudel läks alla umbes 20 sekundiga. Ja sama protsess kordus iga poole tunni tagant, kui mitte tihemini.
Tahaks kangesti sinna kuhugi jälle.... Ei tea kas Eesti kaitsevägi ei vaja Kosovosse ühte innukat rahuvalvajat? Mul on käpp püsti, ma olen alati arvanud, et rohe-lapiline vorm sobib mulle hästi.
Reede õhtu puhul leevendasime siin Kristeliga Balkani-igatsust muidugi veelgi mõnusamalt. No mingil ajal tuli ju Makedooniast toodud õlled ära lahendada... Ja kärasid küll.
***
Homsest tuleb hakata tööd tegema. Kohe päriselt. Ehk siis üks jupp päris tööd - seda, millega mul on leping ja palka makstakse - ja üks jupp haltuurat. Õigupoolest pidi seda tegema ex-kolleeg Oliver, aga ta ärkas ootamatult ei ei jõua kuidagi, sest tema sõidab ju esmaspäeval juba Rooma Champions League'i finaali vaatama ja lugu on vaja juba teisipäevaks. No arvake kaks korda, kes see siis tema asemel rabelema hakkab. Aga ta jääb mulle teene võlgu. Ja ta veel ise ei aimagi millise. Mina juba natuke aiman :P Aga ma lihtsalt pean veel enda jaoks ära otsustama, kas ma ikka seda teenet tahan sisse nõuda või mitte...
.
Kõige põnevam hetk oli see kui üks ihukarva vuplites mees platsile jooksis. Aga ta polnud ka väga innukas - lippas korraks murule, jäi seisma ja lehvitas semudele (ehk siis neile, kellega ta ilmselt oli kihla vedanud) ja sörkis ka suhteliselt pohhui näoga tegutsenud turvameeste saatel minema. Ei mingit äktsionit!
***
Suve peatset lähenemist (või väidetavat, kalendrijärgset lähenimist) tähistasin mina palja varba premiääriga. Seda küll kõigest siin samas Blossomhillil poodi lonkides, aga ikkagi oli mõnus lasta tuulel sandaalist läbi puhuda ja varbaid ringutada.
Sandaali selle kevade esietendus oli tegelikult juba reedel aga siis olid sukkpüksid ka aktsioonis, nii et see päris õige avapauguna kirja ei lähe. Samas reedel olid sukad kohe täitsa omal kohal, sest koduteel jäin ma mõnusa paduvihma kätte. Õigesti ajastatud suvehooaja alustamine, või mis?
***
Viimased paar päeva on selline tõeline Balkani-nostalgia ründamas. Kõigepealt tõi Maxima müüki Horvaatia veed, millega kohe tuli meelde suvine Belgrad. 40 kraadi sooja, päike lagipähe, sama vesi maksis poole vähem kui Eestis ning pudel läks alla umbes 20 sekundiga. Ja sama protsess kordus iga poole tunni tagant, kui mitte tihemini.
Tahaks kangesti sinna kuhugi jälle.... Ei tea kas Eesti kaitsevägi ei vaja Kosovosse ühte innukat rahuvalvajat? Mul on käpp püsti, ma olen alati arvanud, et rohe-lapiline vorm sobib mulle hästi.
Reede õhtu puhul leevendasime siin Kristeliga Balkani-igatsust muidugi veelgi mõnusamalt. No mingil ajal tuli ju Makedooniast toodud õlled ära lahendada... Ja kärasid küll.
***
Homsest tuleb hakata tööd tegema. Kohe päriselt. Ehk siis üks jupp päris tööd - seda, millega mul on leping ja palka makstakse - ja üks jupp haltuurat. Õigupoolest pidi seda tegema ex-kolleeg Oliver, aga ta ärkas ootamatult ei ei jõua kuidagi, sest tema sõidab ju esmaspäeval juba Rooma Champions League'i finaali vaatama ja lugu on vaja juba teisipäevaks. No arvake kaks korda, kes see siis tema asemel rabelema hakkab. Aga ta jääb mulle teene võlgu. Ja ta veel ise ei aimagi millise. Mina juba natuke aiman :P Aga ma lihtsalt pean veel enda jaoks ära otsustama, kas ma ikka seda teenet tahan sisse nõuda või mitte...
.
2009/05/21
Check - IT-poiss üle vaadatud!
Millega ma oma päevi sisustan? Ikka tehnikaga kaklemisega...
Kui eile peksin oma tööarvutiloomakesele ise elu sisse, siis täna enam nii kergelt ei läinud. Või siis õigupoolest läks küll, aga kui ma seda elu sisse peksmist pidin tegema juba 5 mintsa peale arvuti sisse lülitamist ning hiljem veel 4 korda, tekkis tunne, et äkki ikka oleks aeg sinna Microlinki nüüd helistada.
Iseenesest võin ma ju oma päeva sisustada elektrikaabli arvuti küljest lahti tirimise ja tagasi toppimisega, aga keskmisest tropim on, kui arvuti otsustab pildi nii tasku visata, et mul pool trükitud tekstis kaduma läheb. Ja siis veel teist korda kaduma läheb. Ja iga kõngemise vahele jääb umbes 15 minutit.
Nii et tellisin aga IT-poisi kohale. See nikerdas natuke, vahetas toitebloki välja ja läks. Seni käitub arvuti viisakalt - pilt on ees ja uriseb ka natuke vähem tigedalt kui enne. Mis ei tähenda, et ta ei uriseks, aga kuidagi natuke sõbralikumalt ja vähem kõrvu ahistavalt...
***
Et kõik mõistlikud asjad said IT-kakluste vahepeal tehtud, siis sobrasin natuke netis ringi ja leidsin põnevat lugemist. Kes tunneb, et vahel igav hakkab, katsetage seda linki. Lõbusat lugemist vutimaailma põhjatutest veidrustest ehk jalgpalli seitse surmapattu a la Guardian.
.
Kui eile peksin oma tööarvutiloomakesele ise elu sisse, siis täna enam nii kergelt ei läinud. Või siis õigupoolest läks küll, aga kui ma seda elu sisse peksmist pidin tegema juba 5 mintsa peale arvuti sisse lülitamist ning hiljem veel 4 korda, tekkis tunne, et äkki ikka oleks aeg sinna Microlinki nüüd helistada.
Iseenesest võin ma ju oma päeva sisustada elektrikaabli arvuti küljest lahti tirimise ja tagasi toppimisega, aga keskmisest tropim on, kui arvuti otsustab pildi nii tasku visata, et mul pool trükitud tekstis kaduma läheb. Ja siis veel teist korda kaduma läheb. Ja iga kõngemise vahele jääb umbes 15 minutit.
Nii et tellisin aga IT-poisi kohale. See nikerdas natuke, vahetas toitebloki välja ja läks. Seni käitub arvuti viisakalt - pilt on ees ja uriseb ka natuke vähem tigedalt kui enne. Mis ei tähenda, et ta ei uriseks, aga kuidagi natuke sõbralikumalt ja vähem kõrvu ahistavalt...
***
Et kõik mõistlikud asjad said IT-kakluste vahepeal tehtud, siis sobrasin natuke netis ringi ja leidsin põnevat lugemist. Kes tunneb, et vahel igav hakkab, katsetage seda linki. Lõbusat lugemist vutimaailma põhjatutest veidrustest ehk jalgpalli seitse surmapattu a la Guardian.
.
2009/05/20
I’m too old for this!
Oi-oi-oi, mihukene uni peal on. Kui ikka veerandsada aastat vana olla, siis ei piisa 3,5 tunnist unest enam kuidagi, et järgmisele päeval edukalt funktsioneerida. Aga õigupoolest polnud selline enesepiinamine üldse planeeritud. Juhtus lihtsalt nii…
Esialgne kava oli tegelikult lihtsalt peale tööd väike mõnus kino teha ja siis koju kebida. Kino oligi mõnus (soovitan soojalt filmi Genova – ei midagi tapvalt originaalset, aga vahva vaadata), aga siis tekkis kusagilt planeerimatu sünnipäev. Mõte oli minu poolt esilagu küll, et teen ühe ilmutuse ja siis lasen jalga ja vähemalt 23ks olen tudus. Erinevate vaheetappide kaudu sai asi nii kaugele, et kusagil 2 paiku öösel Nõmme suusahüppemäel (selle väiksema peal, millele pole aeda ümber ja valvurit küljes) istudes sai lõplikult selgeks, et kella 23ks kindlasti tudule ei saa :P Ja kindlasti oli seejärel veel hea mõte kontsakingadega öiseis Glehni lossi varemeis turnida. Resultaati võiksid kõik, kes tahavad näha, praegu jälgida – silm vajub ikka järjekindlalt kinni ja üleüldse vedeleb kontoritoolil selline vedel ja laialivalguv inimeselaadne mass.
Õigupoolest ärgates oli täitsa hea, siis troll loksutas ilusti unele, hommiku vegeteerisin kuidagi tööl maha, siis käisin lõunat söömas, mis ajutiselt äratas taas ellu, aga nüüd on lõplik surm. No lihtsalt ei jaksa olla. Tuleb ainult kuidagi päeva lõpuni vastu pidada.
***
Hommikusse lisas loomulikult särtsu ka see, et minu kallis surmaeelses seisundis tööarvuti tegi esimese katse lõplikult elust lahkuda. Lihtsalt viskas lambist pildi tasku ja enam sisse ei lülitunud. Helistasin siis IT-meestele, kes arvasid, et helistagu ma ikkagi Microlinki, sest nemad küll asjaga jantida ei viitsi. Ma siis igaks juhuks enne kuhugi helistamist otsustasin natuke ise jantida – ja tõestasin, et pole probleemi, mida ei saaks lahendada vägivallaga.
Kiskusin, aga arvutil kõik juhtmed küljest, pookisin uuesti tagasi ja võttis loomake taaskord eluvaimu sisse. Eks paistab, kauaks seda jätkub, sest ta teeb nii koledat häält, et lausa hirmus…
***
Mis puutub nädalavahetuse Riiasse, siis tore oli :) Sai näha kohalikku poliitilist agitatsiooni, peaaegu majanduskriisi raskete haigusnähtude tõttu inimtühjaks muutunud vanalinna, märulipolitseid ja terve tänava pikkust rodu trellitatud politseibusse ning sebrat, kes loomaaias kõigilt pai lunis. Hoolimata sellest, et saime trammijuhilt läti keeles sõimata ja õhtuks oli põlv ringi trampimisest nii valus, et kohe paha, oli üldiselt käigu resultaat positiivne.
Lisaks sai täiendada garderoobi paarist toredast poest, mida Eestis loomulikult ei leidu, ning lisaks varustada end odavate, aga heade Dzintarsi parfüümidega.
***
Lisaks kõigele leidub inimesi, kes peavad mind elavaks wikipediaks. Või kuidas muidu selgitada seda, et kell 23 laupäeva õhtul on vaja mulle helistada selleks, et küsida, kui vana on Franck Ribery?!? Mul on küll palju andeid, aga ka minul on omad piirangud, onju!
.
Esialgne kava oli tegelikult lihtsalt peale tööd väike mõnus kino teha ja siis koju kebida. Kino oligi mõnus (soovitan soojalt filmi Genova – ei midagi tapvalt originaalset, aga vahva vaadata), aga siis tekkis kusagilt planeerimatu sünnipäev. Mõte oli minu poolt esilagu küll, et teen ühe ilmutuse ja siis lasen jalga ja vähemalt 23ks olen tudus. Erinevate vaheetappide kaudu sai asi nii kaugele, et kusagil 2 paiku öösel Nõmme suusahüppemäel (selle väiksema peal, millele pole aeda ümber ja valvurit küljes) istudes sai lõplikult selgeks, et kella 23ks kindlasti tudule ei saa :P Ja kindlasti oli seejärel veel hea mõte kontsakingadega öiseis Glehni lossi varemeis turnida. Resultaati võiksid kõik, kes tahavad näha, praegu jälgida – silm vajub ikka järjekindlalt kinni ja üleüldse vedeleb kontoritoolil selline vedel ja laialivalguv inimeselaadne mass.
Õigupoolest ärgates oli täitsa hea, siis troll loksutas ilusti unele, hommiku vegeteerisin kuidagi tööl maha, siis käisin lõunat söömas, mis ajutiselt äratas taas ellu, aga nüüd on lõplik surm. No lihtsalt ei jaksa olla. Tuleb ainult kuidagi päeva lõpuni vastu pidada.
***
Hommikusse lisas loomulikult särtsu ka see, et minu kallis surmaeelses seisundis tööarvuti tegi esimese katse lõplikult elust lahkuda. Lihtsalt viskas lambist pildi tasku ja enam sisse ei lülitunud. Helistasin siis IT-meestele, kes arvasid, et helistagu ma ikkagi Microlinki, sest nemad küll asjaga jantida ei viitsi. Ma siis igaks juhuks enne kuhugi helistamist otsustasin natuke ise jantida – ja tõestasin, et pole probleemi, mida ei saaks lahendada vägivallaga.
Kiskusin, aga arvutil kõik juhtmed küljest, pookisin uuesti tagasi ja võttis loomake taaskord eluvaimu sisse. Eks paistab, kauaks seda jätkub, sest ta teeb nii koledat häält, et lausa hirmus…
***
Mis puutub nädalavahetuse Riiasse, siis tore oli :) Sai näha kohalikku poliitilist agitatsiooni, peaaegu majanduskriisi raskete haigusnähtude tõttu inimtühjaks muutunud vanalinna, märulipolitseid ja terve tänava pikkust rodu trellitatud politseibusse ning sebrat, kes loomaaias kõigilt pai lunis. Hoolimata sellest, et saime trammijuhilt läti keeles sõimata ja õhtuks oli põlv ringi trampimisest nii valus, et kohe paha, oli üldiselt käigu resultaat positiivne.
Lisaks sai täiendada garderoobi paarist toredast poest, mida Eestis loomulikult ei leidu, ning lisaks varustada end odavate, aga heade Dzintarsi parfüümidega.
***
Lisaks kõigele leidub inimesi, kes peavad mind elavaks wikipediaks. Või kuidas muidu selgitada seda, et kell 23 laupäeva õhtul on vaja mulle helistada selleks, et küsida, kui vana on Franck Ribery?!? Mul on küll palju andeid, aga ka minul on omad piirangud, onju!
.
2009/05/18
Nänn
Ootasin oma nädala taguse mööda linna sebimise eest ikka vähemalt 5000 kroonist reisitšekki, kuid seda ei saabunud. Või vähemalt pole seni saabunud, millest võib välja lugeda, et ootamise võib vist lõpetada.
Päris nännita ma siiski ei jäänud. Mingi jauramise eest võitsin meenekomplekti innovatsioonikeskuselt. Oi, millise komplekti - T-särgi, mis sobib oma parematel päevadel ööpesuks, pastaka, seebi (mingi uuenduslik junn, mis lõhnab nagu roiskuv loodus ja on sama värvi, mis koera väljaheide), paki innovatsiooniteed (mingi segu piparmündist, kibuvitsast ja veel muudest tavalistest teetaimedest) ja siis kaks tõelist maiuspala.
Kõigepealt puuklotsidest mängukese, mis väidetavalt pidi olema populaarne mõttemäng, umbes nagu Rubiku kuubik. Ei tea, mina nägin sellist veidrust esimest korda. Lisaks sellele oli see pakitud tõelisesse maakiust kotikese, mis terve toa ja kõik mu riided pudi täis ajas. See kotike rända kiiresti ilma pikema jututa prügi hulka.
Prügi hulgas maandus ka paberist motivatsiooni/innovatsiooni-ketas. Ehk siis selline paberijunn, kuhu saab oma eesmärgi kirjutada ja siis noolega mängides oma innustust otsida. Tõeline USA hookus-pookus. Täiesti kasutu...
Aga midagi võita on ikkagi alati tore! :)
.
Päris nännita ma siiski ei jäänud. Mingi jauramise eest võitsin meenekomplekti innovatsioonikeskuselt. Oi, millise komplekti - T-särgi, mis sobib oma parematel päevadel ööpesuks, pastaka, seebi (mingi uuenduslik junn, mis lõhnab nagu roiskuv loodus ja on sama värvi, mis koera väljaheide), paki innovatsiooniteed (mingi segu piparmündist, kibuvitsast ja veel muudest tavalistest teetaimedest) ja siis kaks tõelist maiuspala.
Kõigepealt puuklotsidest mängukese, mis väidetavalt pidi olema populaarne mõttemäng, umbes nagu Rubiku kuubik. Ei tea, mina nägin sellist veidrust esimest korda. Lisaks sellele oli see pakitud tõelisesse maakiust kotikese, mis terve toa ja kõik mu riided pudi täis ajas. See kotike rända kiiresti ilma pikema jututa prügi hulka.
Prügi hulgas maandus ka paberist motivatsiooni/innovatsiooni-ketas. Ehk siis selline paberijunn, kuhu saab oma eesmärgi kirjutada ja siis noolega mängides oma innustust otsida. Tõeline USA hookus-pookus. Täiesti kasutu...
Aga midagi võita on ikkagi alati tore! :)
.
2009/05/11
Nitševo nje panimaju!
Pühapäeval sai ära tehtud see, mis laupäeval viham tõttu tegemata jäi. Ehk siis Paldiski. Või kuidas iganes seda peaks vene tähtedega kirjutama, sest pigem oli ikka selles võtmes asula. Poes igatahes Katri ajas asju vene keeles. Minu käest pärast pikka pingutamist suudeti ikka küsida "kjaks kroni onn?". No oli, oli... isegi aru sain, mis värk oli.
Aga samas, funktsionaalne keeleoskus on olemas. Ropendada oskan ja siis veel ehk mõned sõnad pealekauba.
***
Muidu oli väga mõnna. Või noh, esialgu vähemalt ja pärast ka. Vahepeal läks raskeks, aga see oli puhta enda süü. Aga seni, kuni jalad veel trampimisest väsinud polnud, tuul ka kõrvu küljest polnud puhunud ja - mis peamine - piinav nälg ei väljendunud kõrvulukustavas kõhukorinas, oli täitsa tore nautida merd ja panka. Ja lilli ja liblikaid. Ja seda lugematut hulka autosid, mis Paldiski sadamas seisab, oodates edasisist transporti. Erinevat karva ja tüüpi Suzukid, Opelid, Mazdad, Toyotod nii kaugele kui silm ulatab platsil ilusti kõrvuti - tõeline autopede unistus!
Kui aga umbes nelja tunni pikkuselt loodusretkelt uuesti linna tagasi jõudsime, sattus esimene ette jäänud pood räige rünnaku alla. Suure näljaga tundusid isegi kuivanud juustusaiakesed päris söödavad ja pool liitrit jäätist läks ka nagu niuhti. Aga olgem ausad, lõpuks rongijaama pingil (koos kohalike õllesõpradega romantikat tehes) näkku topitud juustusnäkid olid juba tiba liiast. Kohe päris täis oli kõht aktsiooni lõpuks.
Ja siis sai sõita meeldivalt sokijuustu-okse-higihaisuses rongis poolteist tundi tagasi Tallinna :) Perfecto!
***
Nitševo nje panimaju, a mnje pohhui, ja pingvin i zaftra morje paidu!
.
Aga samas, funktsionaalne keeleoskus on olemas. Ropendada oskan ja siis veel ehk mõned sõnad pealekauba.
***
Muidu oli väga mõnna. Või noh, esialgu vähemalt ja pärast ka. Vahepeal läks raskeks, aga see oli puhta enda süü. Aga seni, kuni jalad veel trampimisest väsinud polnud, tuul ka kõrvu küljest polnud puhunud ja - mis peamine - piinav nälg ei väljendunud kõrvulukustavas kõhukorinas, oli täitsa tore nautida merd ja panka. Ja lilli ja liblikaid. Ja seda lugematut hulka autosid, mis Paldiski sadamas seisab, oodates edasisist transporti. Erinevat karva ja tüüpi Suzukid, Opelid, Mazdad, Toyotod nii kaugele kui silm ulatab platsil ilusti kõrvuti - tõeline autopede unistus!
Kui aga umbes nelja tunni pikkuselt loodusretkelt uuesti linna tagasi jõudsime, sattus esimene ette jäänud pood räige rünnaku alla. Suure näljaga tundusid isegi kuivanud juustusaiakesed päris söödavad ja pool liitrit jäätist läks ka nagu niuhti. Aga olgem ausad, lõpuks rongijaama pingil (koos kohalike õllesõpradega romantikat tehes) näkku topitud juustusnäkid olid juba tiba liiast. Kohe päris täis oli kõht aktsiooni lõpuks.
Ja siis sai sõita meeldivalt sokijuustu-okse-higihaisuses rongis poolteist tundi tagasi Tallinna :) Perfecto!
***
Nitševo nje panimaju, a mnje pohhui, ja pingvin i zaftra morje paidu!
.
2009/05/09
Päevaga läbi Euroopa
Oli täna plaan minna Paldiskisse kevadet nautima, aga nagu hommikul silmi lahti tehes segus, siis ilus kevadilm oli unustanud minu kavandatud nautimisi endale kalendrisse märkida. Igatahes vaheldus öine pimedus paduvihmahoogudega, mistõttu sai Paldiskis seiklemine asendatud Tallinnas seiklemisega.
Ehk siis tähistasime Katriga suurejooneliselt Euroopa Päeva. Käisime kõigis avatud saatkondades ja noppisime oma "Euroopa passi" templeid, et ikka võita seda lubatud 15 000 kroonist reisi. Bring it on! Ma sebisin läbi 11 asupaika ja sain korralikult märjaks, nii et pisikese reisi olen ma küll ära teeninud.
Igatahes oli tore. Sai suure kotitäie kõikvõimalikku kraami - buklette, kaarte, CD-isid, rinnamärke, terve portsu pastakaid, magnetiga järjehoidja, kalendreid... you name it!
Ja süüa sai ka loomulikult :) Parima menüü auhinna võitis Rootsi saatkond (lihapallid, heeringas ja kartul, kaneelikuklid, mustikasupp!), kuid sellele järgnes tihedalt Tšehhi (lihapirukad, singipirukad, mahl - Pilsner oli ka laual, aga kuidagi ebaväärikas tundus pudelit lahti korkima hakata). Lätlased jagasid sladejumsi, aga sellest vahvam oli mustsõstra smuuti (näpp püsti - väga mõnna oli) ning ega Portugali mahlal ka miskit viga polnud. Kommi sai ka veel mõnest kohast ja sakslased jagasid ka soolaseid kringleid, aga need olid kohe nii soolased, et sundisid agaralt Portugali saatkonnas mahla peale limpsima. Juua ju sakslased ei pakkunud - või siis vähemalt mitte tasuta; õlle ja veini eest oleks pidanud maksma...
Nüüd tuleb jääda ootama oma erinevate viktoriinide eest võidetud auhindu :P Või noh, midagi võiks ju saada, sest neid ankeete sai täidetud ikka kõikvõimalikke.
***
Loomulikult oleks võinud 9. maid tähistada ka teisiti. Kui me umbes 12 paiku Tõnismäelt mööda läksime, siis torkisid vaid üksikud inimesed nelke haljasalasse, aga kui uskuda lehti, siis olevat hiljem saanu ikka tsirkust ka. Ja Punaarmee vormis inimesi nägime lehvimas linnas hiljem ringi. Kusjuures mitte veterane ega penskareid, vaid noori mehi ja kohati lapsi. Keegi peaks neile vist meelde tuletama, et II maailmasõda lõppes 64 aastat tagasi...
Küll aga vahtis üks mees bussipeatuses mind nagu kõige vingemat vana natsi. Muidugi, mul oli muuhulgas ka jope küljes Saksa saatkonnast saadud märk, kus peal olid koos Eesti ja Saksa lipp. Eks selline asi äratab ikka kahtlusi tõsisemas skinhead'luses ja vihas kõigi vastu.
***
Nüüd on aga paras kutupiilu peal. Jalad on väsinud, tunne on kergelt läbilirtsunud ja uni on ka. Nii et planeeritud on varajane õhtu.
Tere, padi! Siit saabub minu pea!
.
Ehk siis tähistasime Katriga suurejooneliselt Euroopa Päeva. Käisime kõigis avatud saatkondades ja noppisime oma "Euroopa passi" templeid, et ikka võita seda lubatud 15 000 kroonist reisi. Bring it on! Ma sebisin läbi 11 asupaika ja sain korralikult märjaks, nii et pisikese reisi olen ma küll ära teeninud.
Igatahes oli tore. Sai suure kotitäie kõikvõimalikku kraami - buklette, kaarte, CD-isid, rinnamärke, terve portsu pastakaid, magnetiga järjehoidja, kalendreid... you name it!
Ja süüa sai ka loomulikult :) Parima menüü auhinna võitis Rootsi saatkond (lihapallid, heeringas ja kartul, kaneelikuklid, mustikasupp!), kuid sellele järgnes tihedalt Tšehhi (lihapirukad, singipirukad, mahl - Pilsner oli ka laual, aga kuidagi ebaväärikas tundus pudelit lahti korkima hakata). Lätlased jagasid sladejumsi, aga sellest vahvam oli mustsõstra smuuti (näpp püsti - väga mõnna oli) ning ega Portugali mahlal ka miskit viga polnud. Kommi sai ka veel mõnest kohast ja sakslased jagasid ka soolaseid kringleid, aga need olid kohe nii soolased, et sundisid agaralt Portugali saatkonnas mahla peale limpsima. Juua ju sakslased ei pakkunud - või siis vähemalt mitte tasuta; õlle ja veini eest oleks pidanud maksma...
Nüüd tuleb jääda ootama oma erinevate viktoriinide eest võidetud auhindu :P Või noh, midagi võiks ju saada, sest neid ankeete sai täidetud ikka kõikvõimalikke.
***
Loomulikult oleks võinud 9. maid tähistada ka teisiti. Kui me umbes 12 paiku Tõnismäelt mööda läksime, siis torkisid vaid üksikud inimesed nelke haljasalasse, aga kui uskuda lehti, siis olevat hiljem saanu ikka tsirkust ka. Ja Punaarmee vormis inimesi nägime lehvimas linnas hiljem ringi. Kusjuures mitte veterane ega penskareid, vaid noori mehi ja kohati lapsi. Keegi peaks neile vist meelde tuletama, et II maailmasõda lõppes 64 aastat tagasi...
Küll aga vahtis üks mees bussipeatuses mind nagu kõige vingemat vana natsi. Muidugi, mul oli muuhulgas ka jope küljes Saksa saatkonnast saadud märk, kus peal olid koos Eesti ja Saksa lipp. Eks selline asi äratab ikka kahtlusi tõsisemas skinhead'luses ja vihas kõigi vastu.
***
Nüüd on aga paras kutupiilu peal. Jalad on väsinud, tunne on kergelt läbilirtsunud ja uni on ka. Nii et planeeritud on varajane õhtu.
Tere, padi! Siit saabub minu pea!
.
2009/05/07
Kõige hullem diskrimineerimine
Kõigepealt linnugripp, nüüd seagripp…. Aga tühja neist inimestest või mehhiklastest, keda igal pool ahistatakse ja üleliia palju kontrollitakse. Kõige hullemat diskrimineerimist rakendavad ikkagi afgaanid oma riigi esisea vastu. Või siis õigupoolest kogu Afganistani ainsa sea vastu.
Et moslemid teadupärast notsut ei söö, siis ei peeta ka seda looma riigis. Afganistani ainuke siga, kelle nimi on Siga, elab Kabuli loomaaias. Aga et kõik kardavad nüüd seagripp on õnnetu notsu isoleeritud ja ta ei saa isegi enam õue oma sõbra kitsega suhtlema.
Vot see on ahistamine! Kus on loomakaitsjad? Kes tuleb minuga piketile siga Sea pärast võitlema?
Vabastage siga Siga!
.
Et moslemid teadupärast notsut ei söö, siis ei peeta ka seda looma riigis. Afganistani ainuke siga, kelle nimi on Siga, elab Kabuli loomaaias. Aga et kõik kardavad nüüd seagripp on õnnetu notsu isoleeritud ja ta ei saa isegi enam õue oma sõbra kitsega suhtlema.
Vot see on ahistamine! Kus on loomakaitsjad? Kes tuleb minuga piketile siga Sea pärast võitlema?
Vabastage siga Siga!
.
2009/05/06
ManU mängis Arsenalil püksid jalast... sõna otseses mõttes
Ilmselgelt jäid Arsenali mängijad CLi poolfinaali järel platsile piltlikult öeldes püksata, aga kas seda oli ka vaja puust ja punaseks teha? Nicklas Bendtner ilmselt arvas, et seda on vaja. Või kuidas muidu seletada neid pilte?
Ilmselt oli vaja pärast mängu oma kaotusvalu alkosse uputada ja enne ööklubist välja viskamist, jõudis ta suhteliselt kaugele, võib oletada.
Lisaks sellele, et Bendtnerile meeldivad roosad putsad, teame nüüd ka, et ta armastab Armani vupleid...
Oi, kuidas ma tahaks teada, mida Arsene nende piltide peale ütleb.
.
Ilmselt oli vaja pärast mängu oma kaotusvalu alkosse uputada ja enne ööklubist välja viskamist, jõudis ta suhteliselt kaugele, võib oletada.
Lisaks sellele, et Bendtnerile meeldivad roosad putsad, teame nüüd ka, et ta armastab Armani vupleid...
Oi, kuidas ma tahaks teada, mida Arsene nende piltide peale ütleb.
.
Häving, totaalne häving!
Nii, Monika, võid nüüd selle istutatud Arsenali-roosi välja juurida. Või jätta oma suurepärasele peenralapile põõsaks kasvama. Sest õisi niipea vaja ei lähe...
Ja mul on siiralt hea meel, et ma loobusin oma ideest ennast kuhugi pubisse mängu vaatama lohistada. Sest kui ma oleks läinud, oleks ma ilmset pärast 11. mänguminutit oma õlle kiiresti lõpuni libistanud ja koju tulnud. Ai, siiani on valus. Kui juba Sir Alex teatab pärast mängu Wengerile "Poor man!", siis on selge, et Arsenalist sõideti üle teerulliga.
Mina rumaluke veel olin niiiiiiiii optimistlik. Kõigepealt andis Manu Almunia eelmisel nädalal kaotusest hoolimata lootust, et kõik on võimalik, kui väravas seisab ees inimmüür ja esmaspäevaõhtusest Djurgårdeni võidust (umbes esimesest sel hooajal) lugesin ma ka välja positiivseid endeid. My ass! Duhh, see nüüd oli ikka kole. Teeme nüüd siis veel nii ka, et ManU ja Chelsea on jälle finaalis ja siis on kohe kõik perses...
***
Go Barca, Go Barca, Go Barca!
***
Üleüldse peaks täna õhtul jalgpalli tulemuse ootamisest loobuma ja vara magama kerima. Selline surmaväsimus on ligi. Hommikuti ei käi silmad enam üldse lahti ja päeva jooksul ei teki kordagi tunnet, et vot nüüd on energiat ja kohe tahaks midagi kasulikku teha. Varem ikka käis selliseid segaseid hooge peal.
***
Mõtlesime Anetiga, et viime emme emadepäeva puhul Riiga. Lõpuks sai kuupäevana kokku lepitud 16. mai ja siis loen mina täna lehte ja avastan, et 16. mail toimub Riias tänavune kolme Balti riiki ühendav vikerkaarekarvaliste aktsioon, ehk siis lihtsalt "pedeparaad" - kasutame selguse huvides seda sõna, et kõik ikka mõistaks. Ma loodan, et bussid siis vähemalt välja müüdud pole... Kui piletid saab, äkki peaks ise ka rongkäiku astuma? Aga noh, ehk on siis reisiseltskond vähemalt kirju ja põnev :P
***
Esimesed suvemärgi on ka kohal. Nädalavahetuse välitööd Vormsis (panin kartuleid!!!!! võimas, kas pole?) jätsid oma jälje mu näole. Nina oli eelnevad päevad päikesepõletusest sama punane, nagu igapäevaselt poe taga tinutaval alkassil ja täna hakkab juba natuke nahka maha ajama. Mõnna... vähemalt kael ei kipita enam. Samas on sellele viimaste päevade jooksul pidevalt ka aaloegeeli peale plätserdatud.
.
Ja mul on siiralt hea meel, et ma loobusin oma ideest ennast kuhugi pubisse mängu vaatama lohistada. Sest kui ma oleks läinud, oleks ma ilmset pärast 11. mänguminutit oma õlle kiiresti lõpuni libistanud ja koju tulnud. Ai, siiani on valus. Kui juba Sir Alex teatab pärast mängu Wengerile "Poor man!", siis on selge, et Arsenalist sõideti üle teerulliga.
Mina rumaluke veel olin niiiiiiiii optimistlik. Kõigepealt andis Manu Almunia eelmisel nädalal kaotusest hoolimata lootust, et kõik on võimalik, kui väravas seisab ees inimmüür ja esmaspäevaõhtusest Djurgårdeni võidust (umbes esimesest sel hooajal) lugesin ma ka välja positiivseid endeid. My ass! Duhh, see nüüd oli ikka kole. Teeme nüüd siis veel nii ka, et ManU ja Chelsea on jälle finaalis ja siis on kohe kõik perses...
***
Go Barca, Go Barca, Go Barca!
***
Üleüldse peaks täna õhtul jalgpalli tulemuse ootamisest loobuma ja vara magama kerima. Selline surmaväsimus on ligi. Hommikuti ei käi silmad enam üldse lahti ja päeva jooksul ei teki kordagi tunnet, et vot nüüd on energiat ja kohe tahaks midagi kasulikku teha. Varem ikka käis selliseid segaseid hooge peal.
***
Mõtlesime Anetiga, et viime emme emadepäeva puhul Riiga. Lõpuks sai kuupäevana kokku lepitud 16. mai ja siis loen mina täna lehte ja avastan, et 16. mail toimub Riias tänavune kolme Balti riiki ühendav vikerkaarekarvaliste aktsioon, ehk siis lihtsalt "pedeparaad" - kasutame selguse huvides seda sõna, et kõik ikka mõistaks. Ma loodan, et bussid siis vähemalt välja müüdud pole... Kui piletid saab, äkki peaks ise ka rongkäiku astuma? Aga noh, ehk on siis reisiseltskond vähemalt kirju ja põnev :P
***
Esimesed suvemärgi on ka kohal. Nädalavahetuse välitööd Vormsis (panin kartuleid!!!!! võimas, kas pole?) jätsid oma jälje mu näole. Nina oli eelnevad päevad päikesepõletusest sama punane, nagu igapäevaselt poe taga tinutaval alkassil ja täna hakkab juba natuke nahka maha ajama. Mõnna... vähemalt kael ei kipita enam. Samas on sellele viimaste päevade jooksul pidevalt ka aaloegeeli peale plätserdatud.
.
Subscribe to:
Posts (Atom)