Esialgne kava oli tegelikult lihtsalt peale tööd väike mõnus kino teha ja siis koju kebida. Kino oligi mõnus (soovitan soojalt filmi Genova – ei midagi tapvalt originaalset, aga vahva vaadata), aga siis tekkis kusagilt planeerimatu sünnipäev. Mõte oli minu poolt esilagu küll, et teen ühe ilmutuse ja siis lasen jalga ja vähemalt 23ks olen tudus. Erinevate vaheetappide kaudu sai asi nii kaugele, et kusagil 2 paiku öösel Nõmme suusahüppemäel (selle väiksema peal, millele pole aeda ümber ja valvurit küljes) istudes sai lõplikult selgeks, et kella 23ks kindlasti tudule ei saa :P Ja kindlasti oli seejärel veel hea mõte kontsakingadega öiseis Glehni lossi varemeis turnida. Resultaati võiksid kõik, kes tahavad näha, praegu jälgida – silm vajub ikka järjekindlalt kinni ja üleüldse vedeleb kontoritoolil selline vedel ja laialivalguv inimeselaadne mass.
Õigupoolest ärgates oli täitsa hea, siis troll loksutas ilusti unele, hommiku vegeteerisin kuidagi tööl maha, siis käisin lõunat söömas, mis ajutiselt äratas taas ellu, aga nüüd on lõplik surm. No lihtsalt ei jaksa olla. Tuleb ainult kuidagi päeva lõpuni vastu pidada.
***
Hommikusse lisas loomulikult särtsu ka see, et minu kallis surmaeelses seisundis tööarvuti tegi esimese katse lõplikult elust lahkuda. Lihtsalt viskas lambist pildi tasku ja enam sisse ei lülitunud. Helistasin siis IT-meestele, kes arvasid, et helistagu ma ikkagi Microlinki, sest nemad küll asjaga jantida ei viitsi. Ma siis igaks juhuks enne kuhugi helistamist otsustasin natuke ise jantida – ja tõestasin, et pole probleemi, mida ei saaks lahendada vägivallaga.
Kiskusin, aga arvutil kõik juhtmed küljest, pookisin uuesti tagasi ja võttis loomake taaskord eluvaimu sisse. Eks paistab, kauaks seda jätkub, sest ta teeb nii koledat häält, et lausa hirmus…
***
Mis puutub nädalavahetuse Riiasse, siis tore oli :) Sai näha kohalikku poliitilist agitatsiooni, peaaegu majanduskriisi raskete haigusnähtude tõttu inimtühjaks muutunud vanalinna, märulipolitseid ja terve tänava pikkust rodu trellitatud politseibusse ning sebrat, kes loomaaias kõigilt pai lunis. Hoolimata sellest, et saime trammijuhilt läti keeles sõimata ja õhtuks oli põlv ringi trampimisest nii valus, et kohe paha, oli üldiselt käigu resultaat positiivne.
Lisaks sai täiendada garderoobi paarist toredast poest, mida Eestis loomulikult ei leidu, ning lisaks varustada end odavate, aga heade Dzintarsi parfüümidega.
***
Lisaks kõigele leidub inimesi, kes peavad mind elavaks wikipediaks. Või kuidas muidu selgitada seda, et kell 23 laupäeva õhtul on vaja mulle helistada selleks, et küsida, kui vana on Franck Ribery?!? Mul on küll palju andeid, aga ka minul on omad piirangud, onju!
.
No comments:
Post a Comment