Tšill....

Kristel läks päikest ja suve otsima. Või noh, ta kujutab seda endale ette. Sest kuidagi tuleb suguvõsa kokkutulekut pärapõrgus endale õigustada. Ja tema, naiivse, õigustus oli, et ta hakkab homme seal päikest võtma ja äkki õnnestub ujumaski käia. Palju õnne! Ehk leiab siis äikesevihma vahele ka mõne päiksekiire.

Mina kavatsen igatahes teki üle pea tõmmata, mitte sittagi teha ja lihtsalt vegeteerida. Ja olla sellega hullult rahul... Ja kui aega üle jääb, siis vaadata vihmasadu ja päikeseotsija üle irvitada :D

***

Et homme oleks hea vegeteerida, tegin endal juba täna olemise sigaheaks. Või mida arvata sellest, et ma tegin süüa? Roheline spargel ja kanafilee juustuga, ah?



Muidugi roheline spargel on Eestis selline ilmaime, et anna olla. Stockmannist otsisin, Kaubamajast otsisin, Selverist otsisin, Prismast küsisin (mind vaadati nagu ma oleks ufo ja küsiksin teise ufo kohta). Ja lõpuks ledsin ise - Kristiine keskuse sügavkülmutatud juurikate letist. Kaks kotikest oli. Ühe tõin ära. Hää on! :)

***

Nii vähe ongi vaja, et mul hea oleks!
.

Meelelahutus 24h

Minu naabrite muusikaharrastused on ju teada. Lõõtspill, klaver, erinevad suurt trampimist eeldavad tantsud – tõeline kultuur ühesõnaga. Aga tavaliselt käib see ikka nii öelda normaalsel ärkveloleku ajal.

Küll aga sain ma täna öösel peaaegu šoki. Läksin siis mina silmi isegi mitte avamata öösel kempsu. Ja järsku kuulen, et keegi laulab. Esimese hooga tundus, et asi on minus - ei ole ju võimalik, et keegi musitseerib öösiti? Aga ikka ei kujutanud ette seda, tundus liiga reaalne. Siis oletasin, et äkki keegi lihtsalt pisut purjakil olles jaurab. Ja seda viimast ei anna muidugi siiani välistada, kuigi kõlas üsna kainelt ja planeeritult kogu tegevus. Aga laul tuli raudselt ülakorruselt. Nii et kaks varianti – kas ülemise korruse 2-meetrine karvik oli tipsutanud ja kukkus selle peale lõõritama, või ta naisukesele meeldib, kui tont öösiti laulab.

Kell oli muideks 2:53… See veidrus oli väärt, et kella vaatamiseks silm lahti kangutada.

:)

Kui sakslased püüavad nalja teha...

Üha enam ja enam on mu lemmik veidra meelelahutuse otsimise veebileheks kerkimas suurepäraselt kuldkollane bild.de - totaalne ajuvabadus kombineeritud keeleõppe ja tipptasemel klatšiga saab olla ju ainult väga hea.

Aga ka viimase aja kõige nummima uudise leidsin ma sealt. Seda aluseks võttes on selle hooaja Bundeslga kõige kõvem lahing juba peetud enne hooaja algust - K1 võitlusklassi lahing HSV-Dino ja Bayerni-Berni vahel. Võitja jäi siiski ebaselgeks...











:)

Nädal aega vanad uudised

Või noh, uudised ja uudised... Aga igal juhul vähemalt nädal aega vanad. Sest umbes alates eelmisest laupäevast kavatsesin ma natuke olulisi asju kirjutada. Või siis mitte nii olulisi. Aga igatahes kirjutada. Nagu juuresolevast blogist näha, siis nii kaugele ma igatahes ei jõudnud. Ja enam ei mäletagi täpselt, mida ma kirjutada tahtsin. Aga telefoni olid alles jäänud mõned valgustkartvad ja mõned mitte nii valgustkartvad pildid. Nii et virutame aga kompra internetiavarustesse üles - parem hilja kui mitte kunagi :P

***

Sai ennast rannas päikesele ja inimestele näitamas käidud. Fototõestus on ka olemas. Kuigi Kristel lubas mu maha lüüa, kui ma seda pilti peaks eksponeerima. Nii et ei eksponeeri. Sest elada on hea.



***

Edukat ranna päeva tuli tähistada tervisliku snäkiga. Nii umbes poole arbuusi suuruse snäkiga.



Samas tuleb tunnistada, et Kristel oli minust tugevam - tema lahendas oma pooliku ühe korraga ära, aga mina näksisin veel järgmiselgi päeval.

***

Kui mind üksi koju jäetakse, hakkan mina lõbusaid asju tegema. Ehk siis koristama. Või midagi sellist. Igatahes Selma vara ümberpaigutamine osutus põnevaks. Seda, et tema vana diivani kastis oli üks paar täiesti jumalikke saapaid, avastasin ma juba varem, aga tuli välja, et tal oli tagavarade hulgas ka veel teine paar. Mõlemad on täpselt minu number ja istuvad ideaalselt. Ta ju ei mäleta, et tal on olemas ühed väga coolid veinipunased tibikad ja tigedad helehallid westernid? Right? Ei mäleta ju?





Või vähemalt ei mäleta ta loodetavasti nende saabaste olemasolu kusagil septembri teises pooles, kui saabuvad saapailmad ja mul tekib vastupandamatu soov lahedate valgete buutsidega ringi uhkeldada...

***

Ja ka koristamist tuli tähistada. Tapja-rohelist värvi vanniga :)
Lõhnas niimoodi ürtide järgi, et pärast tuli läbiligunenud murueidetütre tunne peale.



***

Nii et kõigest sellest võib nüüd järelduse teha, et mu elu on ikka masendavalt igava - nädala kõrghetked on roheline vann ja arbuus ning lisaks kõigele meenutan ma neid veel nädal hiljemgi helge sõnaga :D

:)

Seagripp?

Mis need seagripi tunnused nüüd olidki? Palavik ja igasugused valud… Aga nohu ja köha? Nohu hakkas nagu vaikselt eile tulema, aga õhtuks läks üle. Nüüd on nina kinni ja köhima ajab. Ja pea on selline udune. Äkki ikka on uus trendihaigus?

Kuigi ma pigem teeks panuseid lihtsalt väsimusele ja „kopp-on-sitaks-ees” tõvele. Või külmetus… Aga kui ma homseks ruigama hakkan ja pisike saba ka külge kasvab, siis on raudselt seagripp!



***

Kui ma nüüd peaks seagripi saama, siis enne surma tahan ma igatahes sellises pudelis cocat juua. See on disaini kõrgsaavutus. Etem kui Alvar Aalto ja mis need kõik superstaarid maailma disainis nüüd olidki. Bring it on!



:)

Imbecilus gravis…

…või kuidas iganes neid ladinakeelseid meditsiinidiagnoose igatahes pannakse. Aga mäluga on olukord tõsine. Ja seejuures ei vihja ma isegi mitte sellele, et ma olen sel nädalal juba kaks korda hommikul tööle sõites Kristelile helistanud ja käskinud tal üle kontrollida, kas ma ikka oma toas akna panin kinni enne kodust ära minemist. Asi saab veel hullemaks minna…

Üldiselt ei ole selles midagi üllatavat, et mul on numbrite meelespidamisega muresid. Kõikvõimalike numbritega – sünnipäevad, kellegi reisile mineku kuupäevad, telefoninumbrid, misiganes. Aga mõned elementaarsed numbrid ikka tavaliselt on peas olnud. Oma telefoninumbrit mäletan, vahel isegi vanemate oma, kui kõvasti pingutan võlun isegi koduse postiindeksi ajusopist välja.

Aga hakkasin siin siis mõni päev tagasi ostma laevapileteid (Helsingisse shoppama – jeeejeeeee!). Enda andmetega sain hakkama, õenässaka omadega ka ja siis jõudsin emani. Tühjus! Okei, sünnipäev on tal septembris. Sinna lahtrisse 09. Sünniaasta sain ka välja arvutatud, sest meenus, et eelmise aasta sügisel oli poole sajandi juubel. Aga küüpäev… Tubli 10 minutit punnitasin, ei punnitanud välja. Ei jäänudki lõpuks muud üle, kui vajutada broneerimissüsteemis nupule „Tühista”.

Eile sain lõpuks siiski piletid ostetud. Aga enne oli vaja ikka õele helistada ja see kuupäev üle küsida. No ei meenunudki – või vähemalt polnud ma kindel, kas see, mida ma oleks pakkunud, oleks ikka õige olnud…

Peab vist hakkama jälle pidama sellist vana kooli sünnipäevade kalendrit.

***

Raporteerimise mõttes – uus diivan kärab küll, nii enam vähem. Üldiselt ei suuda ma kuidagi ära otsustada, mis tal viga on, aga miski nagu käiks närvidele. Just kuju mõttes, lainetab ja on kumer kuidagi kahtlaste kohtade pealt. Ja katteriide pinnamuster on läbi lina tunda. Aga parem kui Selma vana ikka!

Eile kadus see vana ka ootamatult mul toast ära. Esialgu sai lükatud see ilusti keset platsi, et kunagi lasta ära viia/lohistada prügikasti juurde. Aga siis olla Selma mingi päev käinud ja hakanud seletama, et ei tea, kas ikka tasub ära visata, sest siis, kui mina peaks ära kolima, jääb tuba muidu täitsa tühjaks. Nii ma juba jõudsin ühel õhtul veeta tubli veerandtunni, et planeerida, kuidas mööblit paigutada nii, et vana diivanirisu ei oleks keset tuba. Tundus, et ma isegi jõudsin peaaegu rakendatava lahenduseni, mida oleks hakanud ellu viima esimesel võimalusel – ehk siis kunagi kauges tulevikus. Aga läksin mina eile koju ja diivan oli läinud.

Kuni tänase hommikuni oletasin ma seejuures, et Selma oli selle ära viinud kuhugi. Nunnuke lebab aga hoopis prügikastide taga. Kes tahab, võib ära viia!

***

Diivani alust kasti tühjendades avastasin sealt ülikuulid saapad. Sellised veinipunased ja kõrge kontsaga. Peaks Selmalt ära ärima…

***

Nüüd nädalavahetus ja Vormsi. Käisin just lõunapausi ajal poes nänni toomas ja näpp juba haaras kutsukrõbinate järgi ka – siis tuli meelde, et kutsut pole ju enam :( Oi, kui niru see olema saab täna hoovi astuda, kui keegi ei püherda oma mullakaevikus…

.

Tsauka, kuts!

Alati, kui ma Vormsist ära läksin, hõikasin ma trepi pealt sireli põõsa alla: „Tasuka, kuts!” Tavaliselt sain ma seal põõnavalt karvatuustilt vastuseks tigeda lõugamise. No mis tähendab, et sa ära lähed…

Praegu ma ei mäletagi, kas ma viimati Vormsist ära tulles üldse kutsule head aega ütlesin. Nii palju muud jauramist oli. Äkki ununes see kõige olulisem ära? Loodetavasti mitte, sest uut võimalust enam ei saa…

Aga igatahes, tsauka, kuts! Ma hakkan igatsema üles kaevatud lillepeenraid, poriseid käpajälgi dressipluusi selja, ilaseid tikreid põõsa küljes, õhtuhämaruses läbi porilompide randa galopeerimist, kangekaelset keeldumist igasugusest kammimisest, krõbuskite noolimist taskust ja veel sadat muud väikest, tüütut asja. Aga eriti seda, kuidas sa hommikutervituseks oma mullakaevikust muhedalt peaga viipasid…

Nii et tsauka, vanamees!

.

Kuidas terve tööpäev keeleõppele kulutada…

See ei mõju üldse hästi, kui kogemata koperdada põnevate asjade peale. Okei, põnev see just nüüd polnud, aga aega võttis küll. Eriti arvestades, kui roostes mu saksa keele oskus on. Aga kui oma ajust ei aita, siis on meil alati Google Translate :P

Igatahes tutvusin ma Saksa kvaliteetajakirjandusega suurema osa tööpäevast. Zait peaks ju olema kvaliteet? Igatahes rohkem kvaliteet, kui Bild…

Anyway, minu loetud materjali nüüd kvaliteediks sõimata on palju, aga vahelduse mõttes siiski pärsi tore. Ma loodan vähemalt, et seda blogi siin lugevad „sakslased” on märganud sellist muhedat rubriiki nagu Alles außer Fußball. Ehk siis Philipp Lahm, Andi Beck ja Thomas Hitzlsperger räägivad maailma asjadest – vanast Saabist, Angela Merkelist, lihavõttemunade värvimises, you name it.

Väga kihvtid tekstid. Respect! Rohkem sellist kraami…

***

Mis puutub Thomas Hitzlspergerisse, siis Kristel ähvardas alles hiljuti selle mehe ära krabada. Mitte et tal oleks kõige udusematki aimu, kes ta on, aga kui ta bussiga Haapsalusse sõites kõrvalistmelt mu Rootsi jalkaajakirja kiibitses ja seal Hitzelspergeri pilti nägi, siis arvas ta, et „temaga oskaks ma küll üht-teist peale hakata”.

Küll aga minu soovitus alustuseks üritada mehe perekonnanime hääldada ei leidnud eriti sooja vastuvõttu. See lihtsalt ei õnnestunud kuidagi moodi :D

***

Täna saabub mu helesinine unistus. Ehk siis uus diivan. Et ta siis ka oleks mõnus külje alla… Parem oleks, või muidu muutun ma vägivaldseks. Küsimus, kelle suhtes vägivaldseks, vajab veel otsustamist.

***

See artikkel, mille ma pidin pühapäevaks kirjutama, ei edene kuidagi. Ei tea, kas peaks peatoimetajale teatama täna, et kohe kuidagi ei jõua või pühapäeval? Keeruline…

.

Inglased vedasid mind alt

Nüüd olen ma juba paar päeva oma valusat kaotust taluma õppinud ja haavu lakkunud. Okei, nii hull asi pole. See on ju kõigest U21 fantasy football.. Küll aga oli ebameeldiv kaotada esikoht Eestis ja mitte ainult seda – ka pisikeses näkases liigas, kus tuli konkureerida ühe tattnina, ühe sakslase ja ühe wannabe-sakslasega.

Üldiselt kavatsen ma kõiges süüdistada Psyhot. Kui sa oma mehi juba vihaga klohmid, siis pole ime, et nad Saksamaale kaotavad. Aga 4-0 oli minu võiduvõimaluste häving. Ma olin küll arvestanud sakslaste võiduga, aga oletasin, et mäng tuleb tasavägine ja punkte toovad mulle nii ühed kui teised. Nii palju siis sellest, ühed tõidki aga teised mitte.

Lohutame ennast sellega, et „näkases liigas” võit pole mingi võit ja 3. koht Eestis pole ka paha. Poodium ikkagi…

***

Kuna mul on igav, siis ma kavatsen ühtlasi valmis nikerdada oma U21 dream team’i. Aga sugugi mitte üldrahvalikult mõistetavatel alustel. See poleks ju üldse põnev ja kohe üldse mitte minu moodi. Mina kavatsen teha nunnu-tiimi (väikeste reservatsioonidega luban pingile äkki ka mõned, kes pole nunnud, aga muidu lahedad). (Jah, jah, olen küll napakas, et selliste asjadega tegelen. Aga see on hoopis teine teema….)

ALGKOOSSEIS

Andrea Consigli (ITA)
Okei, on küll klassikaline porno, aga valik on kesine. Joe Hart on tropp, Manu Neuer on natuke vildakas, rootslaste Pär Hansson on küll nummi, aga ei pääsenud üldse platsile. Nii et Porno-Andrea on kompromiss.




Domenico Criscito (ITA)
Njaaa, itaallane, kes ei näe välja nagu itaallane. Me likes!

César Azpilicueta (SPA)
Oli platsil umbes sama märkamatu, nagu kogu Hispaania meeskond. Aga taaskord, võrdõiguslikkus. Keegi nende omadest võiks ju nummi-meeskonda mahtunud ja et Bojan on oli vilets ning kenamaid ründajaid on palju, võtame hispaanlaste kõige nummima kaitsja.

Dennis Aogo (GER)Šokolaadipoissi on ju ka vaja. Võrdõiguslikkus, ju nõu. Lisaks sellele on kaitseliinid üldjoontes ikka keskmisest koledamad. Mingi kutsehaigus?

Emil Johansson (SWE)
No blondid poisid, kes jooksevad kiiresti, leiavad alati platsil koha :) Lisaks kardab ta paaniliselt ämblikke, see on ju natuke nummi?




Mehmet Hetemaj (FIN)
See soeng peaks ütlema kõik. Muu polegi enam oluline. Need lokid, need lokid, need lokid. Palju lokke…

Sebastian Giovinco (ITA)
Pisike aga tubli. Ja nummi.

Gonzalo Castro (GER)
Tõestus, et sisseränne teeb saksa rahvale head…

Emir Bajrami (SWE) – kapten (ehk siis kõige nummim)
Tuleb tunnistada, et selle selli suhtes on mul nõrkus. Lisaks sellele, et ta on nummi, on ta ka hullult cool! Üks jalgpallur, kes pole vähemalt suu peale kukkunud. Selline mõnusalt ülbe tola.




Miralem Sulejmani (SRB)
Balkan oma parimas vormis. Nothing more to say!

Ola Toivonen (SWE)
Blondin kiharad, sinised silmad. On vaja veel selgitada?




VARUMEHED
Andreas Beck (GER)
Kole kui öö, aga tüüp, kes loeb Nietzschet, peab lihtsalt vähemalt pingile mahtuma.

Mattias Bjärsmyr (SWE)
Kole kui öö ja loll kui lauajalg. Mis muudabki ta eriliselt võluvaks. Klassikaline jalgpalli-tobu. Lugusid tema rumalusest jätkub… Näiteks kunagi küsiti Bjärsmyrilt, kes avastas Ameerikas. Vastus, ilma igasuguse kõhkluseta: “See oli ju Robinson Kruse!” :D

Nedum Onuoha (ENG)
Loe ja imesta. Ta on jalgpallur, inglane, mustanahaline – ja lõpetas kooli nii, et sai kõigis ainetes parimad hinded. See ei ole ju normaalne?

Mario Balotelli (ITA)
Napakas, kohe täiesti napakas tüüp. Bring him into my team!


TREENERID
Psyho (ENG) ja Lennartsson/Söderberg (SWE)
See oleks huvitav kombinatsioon. Üks on täiesti napakas, valmis võidu nimel tapma ja leiab, et parim viis edu saavutada on mängijate peale lõuata. Teised on nagu muhedad vanaisad – patsutus õlale, julgustavad sõnad ja kui mängijal on vaja, siis ka karukallistus keset mängu.

Ja kui nüüd kellelgi tekkis küsimusi, miks esindatud on kõik riigi peale Valgevene, siis on mul sellele hea selgitus olemas ja mõlema argumendi nimi on mittedemokraatlik riigikord:
a) nende tüüpide kohat pole ühtegi vahvat lugu teada, sest nende kohta pole midagi teada, sest Valgevenest ei liigu info välja;
b) vatavalt suurele juhile Lukašenkole on kõigil sellidel nii jõledada sovieetlikud soengud nangu nende riigipeal ja midagi ilusat sealt lihtsalt leida ei anna.


***

Kui ma vaba aega leian, siis pöördun päris elu juurde ka tagasi ja lõpetan dream team’ide tegemise.

***

Üldiselt peaks seda kähku tegema. Ma lubasin pühapäevaks ühe artikli meie vutiajakirjale teha. Seni pole nagu korralikult alustanudki. Aga küll jõuab. Mañana!

:)