Alati, kui ma Vormsist ära läksin, hõikasin ma trepi pealt sireli põõsa alla: „Tasuka, kuts!” Tavaliselt sain ma seal põõnavalt karvatuustilt vastuseks tigeda lõugamise. No mis tähendab, et sa ära lähed…
Praegu ma ei mäletagi, kas ma viimati Vormsist ära tulles üldse kutsule head aega ütlesin. Nii palju muud jauramist oli. Äkki ununes see kõige olulisem ära? Loodetavasti mitte, sest uut võimalust enam ei saa…
Aga igatahes, tsauka, kuts! Ma hakkan igatsema üles kaevatud lillepeenraid, poriseid käpajälgi dressipluusi selja, ilaseid tikreid põõsa küljes, õhtuhämaruses läbi porilompide randa galopeerimist, kangekaelset keeldumist igasugusest kammimisest, krõbuskite noolimist taskust ja veel sadat muud väikest, tüütut asja. Aga eriti seda, kuidas sa hommikutervituseks oma mullakaevikust muhedalt peaga viipasid…
Nii et tsauka, vanamees!
.
No comments:
Post a Comment