…või kuidas iganes neid ladinakeelseid meditsiinidiagnoose igatahes pannakse. Aga mäluga on olukord tõsine. Ja seejuures ei vihja ma isegi mitte sellele, et ma olen sel nädalal juba kaks korda hommikul tööle sõites Kristelile helistanud ja käskinud tal üle kontrollida, kas ma ikka oma toas akna panin kinni enne kodust ära minemist. Asi saab veel hullemaks minna…
Üldiselt ei ole selles midagi üllatavat, et mul on numbrite meelespidamisega muresid. Kõikvõimalike numbritega – sünnipäevad, kellegi reisile mineku kuupäevad, telefoninumbrid, misiganes. Aga mõned elementaarsed numbrid ikka tavaliselt on peas olnud. Oma telefoninumbrit mäletan, vahel isegi vanemate oma, kui kõvasti pingutan võlun isegi koduse postiindeksi ajusopist välja.
Aga hakkasin siin siis mõni päev tagasi ostma laevapileteid (Helsingisse shoppama – jeeejeeeee!). Enda andmetega sain hakkama, õenässaka omadega ka ja siis jõudsin emani. Tühjus! Okei, sünnipäev on tal septembris. Sinna lahtrisse 09. Sünniaasta sain ka välja arvutatud, sest meenus, et eelmise aasta sügisel oli poole sajandi juubel. Aga küüpäev… Tubli 10 minutit punnitasin, ei punnitanud välja. Ei jäänudki lõpuks muud üle, kui vajutada broneerimissüsteemis nupule „Tühista”.
Eile sain lõpuks siiski piletid ostetud. Aga enne oli vaja ikka õele helistada ja see kuupäev üle küsida. No ei meenunudki – või vähemalt polnud ma kindel, kas see, mida ma oleks pakkunud, oleks ikka õige olnud…
Peab vist hakkama jälle pidama sellist vana kooli sünnipäevade kalendrit.
***
Raporteerimise mõttes – uus diivan kärab küll, nii enam vähem. Üldiselt ei suuda ma kuidagi ära otsustada, mis tal viga on, aga miski nagu käiks närvidele. Just kuju mõttes, lainetab ja on kumer kuidagi kahtlaste kohtade pealt. Ja katteriide pinnamuster on läbi lina tunda. Aga parem kui Selma vana ikka!
Eile kadus see vana ka ootamatult mul toast ära. Esialgu sai lükatud see ilusti keset platsi, et kunagi lasta ära viia/lohistada prügikasti juurde. Aga siis olla Selma mingi päev käinud ja hakanud seletama, et ei tea, kas ikka tasub ära visata, sest siis, kui mina peaks ära kolima, jääb tuba muidu täitsa tühjaks. Nii ma juba jõudsin ühel õhtul veeta tubli veerandtunni, et planeerida, kuidas mööblit paigutada nii, et vana diivanirisu ei oleks keset tuba. Tundus, et ma isegi jõudsin peaaegu rakendatava lahenduseni, mida oleks hakanud ellu viima esimesel võimalusel – ehk siis kunagi kauges tulevikus. Aga läksin mina eile koju ja diivan oli läinud.
Kuni tänase hommikuni oletasin ma seejuures, et Selma oli selle ära viinud kuhugi. Nunnuke lebab aga hoopis prügikastide taga. Kes tahab, võib ära viia!
***
Diivani alust kasti tühjendades avastasin sealt ülikuulid saapad. Sellised veinipunased ja kõrge kontsaga. Peaks Selmalt ära ärima…
***
Nüüd nädalavahetus ja Vormsi. Käisin just lõunapausi ajal poes nänni toomas ja näpp juba haaras kutsukrõbinate järgi ka – siis tuli meelde, et kutsut pole ju enam :( Oi, kui niru see olema saab täna hoovi astuda, kui keegi ei püherda oma mullakaevikus…
.
No comments:
Post a Comment