Endiselt elus, uskumatu. Tean. Aga laiskus piinab mind ja laiskus on suuremat sorti kirjutamise/trükkimise/mõtlemise takistaja. Lisaks sellele veetsin ma kogu kuu alguse PÖFFi-hundi seltsis, ehk siis pimedas ruumis, passides helendavat ekraani.
Täitsa tore PÖFF oli sel korral. Eriti toredaks tegi asja see, et lõpuks jõudsin ikka suurema osa neist filmidest, mida näha tahtsin ka ära näha. Mõned kompromissid tuli ju teha, arvestades, et kui kaks filmi ikka ühel ajal on, siis mõlemat vaadata ei saa. Ja kui mingid tolgused minu eest kõik piletid on ära ostnud, siis ka filmi vaadata ei saa… Lihtne ja uskumatult loogiline, kas pole?
Lühiretsensioon?
•
Kill the Referee/Les Arbitres – hea dokkar Euro2008 kohtunikest, naljakas, asjalik, Howard Webb’i kohalolek tegi kogu värgi eriti kuuliks, sest
inside stoorid on alati vahvad. Vaadake!
It’s a must! (kogu film on muuseas juutuubis olemas, alustage minu lisatud lingilt! kahjuks kül itaaliakeelse tõlkega)
•
Män som hatar kvinnor/ The Girl with Dragon Tattoo - raamat oli parem kui film, aga Micke Nyqvist päästab iga asja. Mis ei tähenda kusjuures, et halb oleks olnud. Väga hea oli! Lugege! Kes ei jaksa/ei saa, vaadake! Kohe
must, must, must read/see asi!
•
Allt flyter/ The Swimsuit Issue - film meeste kujundujumisetiimist. Umbes nagu Full Monty aga natuke suurema nunnufaktoriga.
•
Looking for Eric – mõnna
feelgood film allakäinud inglastest ja kõikevõitvast sõprusest. Samas, ühe asja võiks selgeks teha – Eric Cantona on ikkagi jalgpallurina parem kui ta on näitlejana.
•
The Life and Death of a Porno Gang/ Zivot i Smrt Porno Bande – huhh, see oli elamus omaette. Kohe päriselt. Segu lausponost ja peade mahasaagimisest. Ehk siis film rändpornoteatrist. Pühapäeva õhtul kella 21ks väga sobiv meelelahutus :D Ja tõestatud on, et veri mind kinolinal igatahes ei häiri.
•
Ordinary People – täpselt minu maitse järgi sõjafilm. Sõda näha pole ja tegevust pole ka peaaegu üldse, aga mõjub nii, et pärast tahaks hakata ise ka kogu maailma allakäigust päästma hakata. Ja ilusa, õnnetu, maailma poolt laostatud hingeeluga noormehe oma kaitsva tiiva alla võtta…
***
Kuidas ma muidu olen andnud oma panuse maailma parandamisse? Mitte kuidagi, on õige vastus. Kui juba laiskus takistab mul blogisse kirjutamast, siis seda enam takistab see mul kõike muud tegemast.
Aga eks ma järgmisest nädalast hakkan tubliks. Jälle. Mitu korda ma seda lubanud olen? Palju. Aga järgmisest nädalast hakkan päriselt ka tubliks, sest mul on vaja kõvasti tekste kirjutada, veel rohkem neid kujundada, kakelda tehnikaga (tõenäoliselt), kakelda inimestega (sest ega nad ju vabatahtlikult midagi ei tee), korraldada üks laste jõulupidu (
don’t ask!) ja minna teeselda, et ma olen endiselt spordiajakirjanik ja mängida natuke jalgpalli (lugeda: avalik enesealandus saaliturniiril).
Ja kusagil kogu selle jama vahel peaks vist jõledusega nimega jõulud. Kas keegi tahab kinki? Olgu, äkki saate. Kui ma enne jõule viitsin poodi minna/selle peale mõelda. Seni võivad kõik kingilootjad närviliselt palvetada, sest ma pole ostnud/valmistanud/varastanud/misiganes mitte ühtegi (MITTE AINUMASTKI) kingitust mitte kellelegi. Ma olen seni ainult ennast premeerinud ja sedagi juba ammu, kui nimetasin suuremad väljaminekud iseenda jõulu- ja sünnipäevakingituseks…
***
Kõigi muude sensatsioonide kõrval, oli eile meie asutuse jõuluüritus – seminar ja söök. Hinnang seminarile – sisu okei, tool tagumikkutappev. Hinnang söögile – 5 punkti skaalal niru 2 (notsu oli väike ja rasvane, kartul kõrbenud ja hapukapsas hapu, makaronisalat koosnes ainult makaronist ja majoneesist ja vorstivaagna kõrvale oli ainult haugata hapukurki, magustoiduks olnud pannkoogitordist ma ei räägigi – pannkook ja vahukoor on kombinatsioon, mis mind eriti ei eruta). Ehk siis päev, mida oleks võinud kasutada töö tegemiseks, aga ei teinud ei tööd ega saanud seda aega ka millekski mõnusaks kasutada. Kui ma tahaks eriti õel olla, siis ütleksin, et päev sai raisatud.
Aga vähemalt sain kõvasti komplimente oma seeliku eest. Nii et mis on minu parim omadus? Minu seelik…
H&M does the trick. Milline ego-buust!
***
Lisaks sellele kavatsen ma üleüldse täna ilusaks saada. Pudelihari läheb juuksurisse! Puhuge fanfaare! Sest see pundar peas on karjunud juba vähemalt kuu-paar juuksuri järgi, aga ma lihtsalt keeldun igasugust hädakisa kuulamast… Nüüd lihtsalt polnud enam valikut – kamm keeldus ilma veomasinata juuksepahmakat (või vähemalt asja, mis minu juukse-skaalal tähendab pahmakat) läbimast. Ehk siis kusagil 6 paiku õhtul saab must taas inimene. Peaaegu…
