Võtame kõik järjekorras ja natuke veelgi enam…
***
Eelmisel reedel pidasime siis tööl maha osaliselt minu režissööritööna valminud laste jõulupeo.
Tabavalt „tädi Raivo” sektsiooniks nimetatud jutupliiatsi osa elasin enam-vähem üle. Ainult et hädad algasid siis peale, kui me saime oma planeeritud jutud loetud-joonistatud, aga pudilased ei tahtnud üldse uttu tõmmata ja muid asju tegema hakata. Mis on lahendus? Suured joonistuspaberid põrandale ja tatikatele vildikad kätte. Ma muidugi üle ei küsinud, kui väga mõnedele emmedele meeldis, et nende kaheaastased igas suvalises suunas ja seal hulgas ka enda riiete peale veekindlate vildikatega vehksid. Pole minu süü, et nad viisakalt joonistada ei oska.
Ja üleüldse ei püsi ma tänapäeva popkultuuriga kaasas. Päkapikke ja jõuluvanasid keegi eriti joonistada ei tahtnud. Kasse aga küll. Ainult et lõpptulemuseks oli, et mina joonistasin sellise korraliku vuntside ja pika sabaga kõutsi (olude sunnil küll rohelise) ja kaks printsessikleidikeses viieaastast defineerisid kassi enda jaoks kui Hello Kitty. Okei, ma tean küll, mis asi on Hello Kitty ja igasugune roosa nänn erutab mind ka, aga tuleb tunnistada, et päris lambist ma ei oska küll Hello Kittyt joonistada. Ja veel vähem tuleb mulle sõna kass peale silme ette Hello Kitty… Njaaa, kui mina väike olin, olid teised aja. Kassid olid karvased ja tigedad elukad sirelipõõsa all, mitte plastmassist plönnid vilkuva pastaka küljes.
Ja muru oli rohelisem ja taevas oli sinisem…
***
Näidend? Selle osas olen ma endiselt pisut traumeeritud. Ma arvan, et lavalisel esinemisel polnud väga hädagi, kuigi päris põnnid suuremast osast aru ei saanud ja avalikku tsirkust oli lõbusam vaadata täiskasvanutel. Aga selline kooli näitetrupi tase oli igatahes. Kuigi oma tipprolli muumi-näidendi Filifjonkana ma muidugi ei ületanud. Mulle sobivad ikka õeluskotid paremini, kui halba perekonda sündinud tublid ja nummid päkapikuhakatised.
Aga see päkapikk, kellele mind näidendis mehele pandi, oli tüütu. Selles mõttes et nagu….khm, ma saan aru, et me pidime stsenaariumi järgi ühe koha peal kallistama, aga see ei tähenda, et ülejäänud 15 minutit näidendis peab mul käest kinni hoidma (heal juhul) või käppa õlale-puusale toetama (halvemal juhul). Ma tundsin ennast nagu pisut üleliia käperdatuna. Lastenäidendis ei pea ju päkapikud omavahel kabistama, või olen ma millestki aru saanud? Lisaks sellele ei taha ma mitte päkapiku-kabistatud saada. Ega ka kolleegi-kabistatud saada, kui me juba sellele teemale läksime…
***
Eelmisel reedel pidasime siis tööl maha osaliselt minu režissööritööna valminud laste jõulupeo.
Tabavalt „tädi Raivo” sektsiooniks nimetatud jutupliiatsi osa elasin enam-vähem üle. Ainult et hädad algasid siis peale, kui me saime oma planeeritud jutud loetud-joonistatud, aga pudilased ei tahtnud üldse uttu tõmmata ja muid asju tegema hakata. Mis on lahendus? Suured joonistuspaberid põrandale ja tatikatele vildikad kätte. Ma muidugi üle ei küsinud, kui väga mõnedele emmedele meeldis, et nende kaheaastased igas suvalises suunas ja seal hulgas ka enda riiete peale veekindlate vildikatega vehksid. Pole minu süü, et nad viisakalt joonistada ei oska.
Ja üleüldse ei püsi ma tänapäeva popkultuuriga kaasas. Päkapikke ja jõuluvanasid keegi eriti joonistada ei tahtnud. Kasse aga küll. Ainult et lõpptulemuseks oli, et mina joonistasin sellise korraliku vuntside ja pika sabaga kõutsi (olude sunnil küll rohelise) ja kaks printsessikleidikeses viieaastast defineerisid kassi enda jaoks kui Hello Kitty. Okei, ma tean küll, mis asi on Hello Kitty ja igasugune roosa nänn erutab mind ka, aga tuleb tunnistada, et päris lambist ma ei oska küll Hello Kittyt joonistada. Ja veel vähem tuleb mulle sõna kass peale silme ette Hello Kitty… Njaaa, kui mina väike olin, olid teised aja. Kassid olid karvased ja tigedad elukad sirelipõõsa all, mitte plastmassist plönnid vilkuva pastaka küljes.
Ja muru oli rohelisem ja taevas oli sinisem…
***
Näidend? Selle osas olen ma endiselt pisut traumeeritud. Ma arvan, et lavalisel esinemisel polnud väga hädagi, kuigi päris põnnid suuremast osast aru ei saanud ja avalikku tsirkust oli lõbusam vaadata täiskasvanutel. Aga selline kooli näitetrupi tase oli igatahes. Kuigi oma tipprolli muumi-näidendi Filifjonkana ma muidugi ei ületanud. Mulle sobivad ikka õeluskotid paremini, kui halba perekonda sündinud tublid ja nummid päkapikuhakatised.
Aga see päkapikk, kellele mind näidendis mehele pandi, oli tüütu. Selles mõttes et nagu….khm, ma saan aru, et me pidime stsenaariumi järgi ühe koha peal kallistama, aga see ei tähenda, et ülejäänud 15 minutit näidendis peab mul käest kinni hoidma (heal juhul) või käppa õlale-puusale toetama (halvemal juhul). Ma tundsin ennast nagu pisut üleliia käperdatuna. Lastenäidendis ei pea ju päkapikud omavahel kabistama, või olen ma millestki aru saanud? Lisaks sellele ei taha ma mitte päkapiku-kabistatud saada. Ega ka kolleegi-kabistatud saada, kui me juba sellele teemale läksime…
Mossitava päkapiku ahistamine.***
Et nädalavahetuse veidrused ikka täiustatud saaks, tuli ju pühapäeval käia aastalõputurniiril jalgpalli ka mängimas. Olematus vormis ja endiselt veel mitte pallile pihta saades. Pool ajast olin vahetusmängijate pingil, pool ajast jooksin segase näoga ringi, paar korda sain palli ka puutuda ja kõrghetkeks oli kui lõin seisvast pallist mööda. Kogu tsirkust esireast jälginud minu teismeea lemmik „jalgpallur” Kertu irvitas mu üle. Ma katsun mitte isiklikult võtta. Mina pole jalgpallur, aga ega tema ka pole :P
Viletsale vormile vihjab muidugi muuhulgas ka see, et umbes 14 minutit väljakul sörkjooksu ja kellel olid esmaspäeval jalad natuke valusad, ah?
***
Eile sai kunagiste rahvusringhäälingu kaaslastega natuke aega veedetud – niimoodi rahulikult istudes ja keskööks koju minnes. Aga täitsa tore oli rahvast näha ja lobiseda. Minu maitse jaoks natuke liiga palju vabadussammast, päevapoliitikat ja majanduskriisi, aga mis seal ikka. Ülejäänud inimesi huvitavad ühiskondlikud teemad vist rohkem kui mind. Aga selle teadmisega ma suudan elada küll…
Põnevaks läks siis, kui ma koju jõudsin. Trepikotta stendile oli päeva jooksul tekkinud nummi silt, et alates 00st kuni 05ni pole vett. Ja mina tahtsin pead pesta. Palvetasin siis kuni kraanini, aga sealt nirises ainult ilma surveta natuke vett. Hambad sai pestud, meigi (osaliselt) maha võetud aga ei mingit peapesu. Ehk siis kõigepealt saan ma alles pärast südaööd tuttu ja pean veel hommikul varem ka tõusma, et enam-vähem sotsiaalselt aktsepteeritav välja näha. Valus.
Kusagil korteris ööbis ka õenässakas ja tema kohalviibimisest andsid tunnistust saapad esikus, aga rohkemat temast ei näinud ma ei õhtul ega hommikul. Loodetavasti pole siis öö jooksul Kristeli kambrikeses reivi korraldatud…
***
Kuna ma suurem asi jõulufänn pole, siis kingituste avamist alustasin ma ka juba eile. Kristel natuke nagu mõnitaks mind – roosa minilamp, mis käib raamatu külge, et ma saaks oma pimedas nurgas lugeda. Aga olgu, roosa vabandab alati kõike :D Nii et täname!
***
Nüüd kepsutan asutuse jõululõunale. 25 krooni sai panustatud veinieelarvesse ka ja muuhulgas mainitud, et rosé on üks tore jook. Jääme ootama, kas vihjed jõudsid pärale :D
1 comment:
hihi...kristeli toas ma reivi küll ei korraldanud, ma olin liiga surnud selleks!!!
PS! see vee-thing oli küll üübercool, mina siis hakkan hommikul hambaid pesema ja kraanist tuleb tume pruunikas vesi..yammmi!!!
Post a Comment