Jõul on üle elatud. Sellele vihjab fakt, et ma endiselt hingan ja liigun. Rasvapolstrit sai ka kasvatatud nii pool mõistlikult ja ilma üleliigse orgiata. Polstri kasvamisele aitas kaasa loomulikult see, et nelja päeva jooksul oli ainus distants, mida ma paar korda päevas läbisin diivanilt küüni nurg taha välipellerisse ja siis kipsat-kapsat kiiresti diivanile tagasi. Okei, ühe tiiru mere äärde ja teisele poole teede võssa tegin ka. Aga see andis max 2 km liikumist nelja päeva kohta. Füüsiline aktiivsus on hämmastav.
Laupäevase päeva lühidialoog võtab kokku nii mu voodisse juurdumise kui välipeldiku temaatika:
u kell 11
Ema: Mis asja sa istud siin?
Mina: Ma mõtlen, et peaks peldikusse minema….
u kell 14
Ema: Sa istud ikka veel sama koha peal? Liigutanud ikka oled?
Mina: Ei…
Ema: Misasja sa istud siin siis?
Mina: Ma mõtlen endiselt, et peaks peldikusse minema…
Järelmäng: peldikusse jõudsin umbes kell 15.
Ja järeldus kogu loost? Välikemmerg detsembrikuus likvideerib isegi kõige pakilisemad loomulikud vajadused.
***
Välikemmergust rääkides… Keegi tahab tööl ka seda vist tekitada. Igatahes aken oli kempsus lahti jäetud ja mul tekkis kange tahtmine minna teist kempsu otsima. Sellist, kus saaks käia ilma kinnaste, jope ja karupüksteta.
***
Minu tubane teki-all-ja-teetassiga jõul muidugi ei päästnud mind üleelusuurusest nohust. Nina kukub kohe küljest ära. Ja taskurätikuid läheb pakk tunnis umbes.
Lisaks sellele on mul väga sensuaalne kähe ja nasaalne hääletoon. Nüüd oleks ilmselgelt viimane aeg oma isiklik pornotelefon avada.
***
Ma sain tööle uue arvuti. Aga rõõm on selline poolik. Loomake töötab küll nobedamalt, kui eelmine, aga kõik programmid on paigast ära. Duhhh. Nokk kinni, saba lahti, saba lahti, peadpidi kogu täiega hanges. Ja kui püüan murele lahendust otsida, siis it-abi saadab arvutifirmasse ja arvutifirma it-abisse ja kõigil on üldiselt üsna pohhui.
***
Kodus toimub ka mingi elu, mida ma tegelikult kohanud veel pole. Tulin pühapäeva õhtul Vormsist. Tuba tühi. Külas käinud Selmast olid maha jäänud pudel punast veini, kaks kiivit ja kaks mandariini köögi laual.
Jäid minust sinna ka eile, kui tööle kaapisin.
Kui saabaste lirtsudes eile poole kümne paiku õhtul koju valgusin, oli esik täis kohvreid ja seljakotte ja keegi oli müranud vannitoas, aga mitte ühtegi inimhinge näha polnud. Kui ma nii poole kaheteist paiku uinusin, polnud ikka veel kedagi näha-kuulda. Kui ma hommikult tõusin, kah polnud kedagi. Alati on variant, et keegi põõnas teises toas, aga ma igaks juhuks ei läinud kontrollima. Isegi kui keegi oleks põõnanud, siis vaevalt et oleks hinnatud seda, kui ma virutanuks tule põlema, teatanud „ah sina siin!”, tule kustu lasknud ja minema jalutanud.
Vaatame, kas täna õnnestub rohkem elu leida planeedilt kodu…
No comments:
Post a Comment