Järjekindlus pole kunagi olnud minu kõige tugevam külg. Ehk siis iga kuu korra alustan ma siin laia veebiavaruse peal taaskord innukalt ja umbes paari päevaga ind raugeb. Aga ma ei anna alla. Ma tulen alati tagasi. See kord sama moodi… Eks paistab, kui kauaks.
Aga samas on enda laiskusele alati võimalik leida rohkem vabandusi, kui neid tegelikult üldse tarvis. Lõhutud püksid ja jalad, surnud kaheksajalg – kogu see traagika möödunud kuus. Aga kuidagi tuleb ju leida endas jõudu edasi liikuda. Pole muud midagi, kui laulda üheskoos kätest kinni hoides We Shall Overcome ja liikuda edasi.
***
Kuhu me siis liigume? Mina kohe, nii pisut vähem kui poole tunni pärast, liigun edasi kollektiivsele südamepuistamisele. Keegi tuli geniaalsele ideele, et juhtkond räägib enne teiste juhatajatega igaaastaste arendavate vestluste pidamist ka tavaliste nälkjatega. No eks siis räägime. Ma ei tea küll millest ainult. Nii huumori mõttes on endiselt veel kaalumisel variant, et hakkaks juhtide eest lihtsalt üksteisele näkku panema, nii kui suudame. Vähemalt lõbus ehk oleks. Sest tõsine olla pole väga mõtet, kasu pole sellest ju niikuinii.
Kindlasti kuskil juhtimisteoorias on punkt, mis ütleb, et alluvatelt arvamuse küsimine suurendab rahulolu töökeskkonnas, aga väga mõttetu on mul kulutada energiat selle arvamuse edastamisele, kui kasu pole sellest enivei. Nemad küsivad, mina vastan. Nemad saavad linnukese kirja, et on arvamust küsinud, minu jaoks ei muutu ikka midagi. Lihtsalt poolteist tundi on jälle kenasti pepusse pistetud. Kui nüüd brutaalselt aus olla, siis ma kindlasti suudaks leida mõne kasulikuma mooduse selle pooleteise tunni kasutamiseks.
Kuigi eks asi lõppeb ikkagi ilmselt sellega, et ma räägin kõik surnuks. Laske mul rääkida ja ma räägin, ükskõik kui kasutu see ka kõigile osapooltele oleks…
No comments:
Post a Comment