Rootsi ekspordi nädal

Kahe möödunud päeva õhtud olen suutnud ma ära sisustada heade ja natuke rohkem heade asjadega svenssonite kuningriigist. Ja hetkel ei mõtle ma Ahlgrens bilareid või lihapallivõileibu. Mitte et mul nende vastu midagi oleks.

Kõigepealt sai tehtud see, mida ma tahtsin juba jaanuaris saadik teha. Ehk siis visatud pilk peale filmile Snabba Cash. Kindlasti ei olnud keskmist aluseks võttes tegu raisatud 2 tunniga, aga nii hea kahjuks ka polnud, nagu ma lootsin. "Nummi-poiss" on nummi ja põnev on ja kõik nagu oleks paigas, aga ikkagi... Võib-olla oligi minu probleem, et ma olen raamatut lugenud ja see oli niivõrd hea, et raske on sama head filmi teha. Arusaadav on ka, et 2 tunni fimi sisse ei saa panna 600 lehekülge raamatut ja mõned kõrvalstoorid tuleb välja jätta, aga samas jäävad mõned käigu ilma nende lugudeta nagu poolikuks. Kui raamatut lugenud pole enne, siis äkki ei teki seda tunnet. Siis tundub ehk lihtsalt põnev ja ei hakkagi pead vaevama lahtiste ja ripakil otstega...

Niru oli natuke ka see, et asjad olid kuidagi must-valgemaks tehtud ja mõned tegelased kirjutatud läbinisti headeks ja nunnudeks. Nii kadus ära see raamatust kummitama jäänud õõvastav tunne, et kõik mängivad tegelikult kellegagi, aga eelkõige iseendaga.

Ühesõnaga tiba kahju. Oleks võinud olla parem. Aga vaadata tasub ikka!

***

Eilne Rootsi kingitus õnnetutele eestlastele oli juba oluliselt parem. Kui juutuubist on lõbus stand-up'i passida, siis live kogemus seni oli puudu. Nüüd aga on Tallinnas hakanud üks jänki ja üks aussie tegema inglisekeelseid stand-up showsid. Korra kuus ühes vanalinna pubis ja korra kuus ilusti viisakalt toolidel istudes Privè's. Aga põrsa kotis otsmine on nõme, nii et seepärast sai valitud esilagu odavama pubivariant, et katsetada, kas on ka lõbus või lihtsalt on tegu stand-up wannabe'dega.

Esialgu oli emotsioon ka nii ja naa. Aussie oli päris lõbus, jänki keskpärane. Ja siis lasti lavale veel mingi ameeriklane, kes tegi poliitilisi nalju USA kohta, millest pooltest ei saanud aru ja teine pool ei olnud väga naljakad lihtsalt. Paar keskpärast tüüpi veel ja juba hakkas tekkima tunne, et "käib kah, aga juutuubist saab ikka paremat."

Aga siis saabus õnn. Martin Lagose kehastuses...

Tegu on Rootsis kasvanud aga Tšiili taustaga selliga. Ja oioi kui hea ta oli! Nalju ümber rääkida poleks lõbus ja juutuubist ei leidnud ma ka muud kui rootsikeelset kraami (mis oli aga hea!), nii et teaser'it ei saa pakkuda, aga oma osa said kätte nii eestlased, soomlased, venelased kui ka tšiili kaevurid.

Klassivahe kõigi teistega oli mäekõrgune. On suur vahe, kas lavale ronivad tüübid, kes kangesti tahavad teha stand-up'i aga päris täpselt ei tea, kuidas ja eriti pole katsetanud ka, või inimene, kes teeb seda tööna, on lavakogemusega, oskab publikuga vabalt suhelda ja kiiresti koheneda reaktsioonidega. Kui ikka keegi ei naera, ei saa sama stiiliga edasi panna. Tuleb leida võtmed, kuidas panna publik kaasa elama.

Igatahes andis lõpuvaatuse import-koomik nii palju usku ja indu juurde, et järgmisel nädalal jälle. Siis on tõmbenumbriks järjekordne Rootsi sisserändaja, Kodjo Akolor. Ja tema puhul ma isegi tean juba ette, et ta on hea. Vähemalt rootsi keeles. Ehk siis on vähemalt okei ka inglise keeles...

***

Tänase õhtu "meelelahutus" oli muidugi ka ekstraklassist. Need piinad olid nii sügavad, et 350 g meekooki kadus lohutuseks kõhtu 10 minutiga. Ja ikka veel on tropp tunne, et kuidas inimesed võivad nii nõmedad olla. Ehk siis pange kõrva taha - kui klassikaasalne, keda te pole 100 aastat näinud arvab väga järjekindlat, et võiks kokku saada, siis ta ei taha mitte lihtsalt kokku saada, vaid ikka midagi muud. Nagu näiteks võrkturunduse liikemeks värvata... Aga nüüd on mul CD, buklett ja tahtmine pead vastu seina taguda, kuni ma need piinad unustan.