Catch up....

Nii... püüame olukorda parandada. Mul ja blogil oli lühike kuid valus lahutus. Mina ei viitsinud temaga lihtsalt tegeleda ja leidsin endale muud seltsi. Blogi poetas paar pisarat ja kannatas välja, kuid tiris mu nüüd tagasi ja sundis üles tunnistama kõik vahepeal tehtud patud.

Alustame siis algusest...

25. okt, neljapäev

Hommik... äratus... töö (sai seda vist ikka natuke tehtud)... koju... tudule...

26. okt, reede

Äratus... tööle... U17 jalka (külm, igav, külm, Tallinna mitte tundev autojuht)... töö... poodi... koju... natuke vedelemist... Coldrex... uni...

Päeva tsitaat:
"Oota, kas ma elan siin?"
Autot juhtiv töökaaslane kolis hiljuti Tallinnasse ja ei tunne linna eriti. Seetõttu sai autoga natuke valesse kohta pööratud ja järsku saabus eelmainitud hüüatus. On arusaadav, et linna ei tunne, aga oma elukoha võiks ikkagi ära tunda - kuigi hüüatus siiski ei saabunud tema elukoha juures.

27. okt, laupäev

Hommik... pea valutas ja niru oli olla. Eelmise päeva poeskäik ei andnud siiski põhiasju, nii et 10.30 oli juba peaaegu hädavajalik minna tuua leiba ja piima. Saastamarket suutis mind taas üllatada - mina ostan traditsioonilisi toiduaineid ja kõik teised (absoluutselt kõik teised!!!!) ostavad õlut ja viina. Nice...
Siis sai ülejäänud päev vaadatud suusatamist ja arvutit, kuni umbes 19 tekkis tunne, et silmad panid pange ja pea valutad taas. Varajane tuttukeeramine...

28. okt, pühapäev

Üks silm tuleb lahti, väljas on jõle valge.... see sunnib teise silma ka avali. Ikkagi on kahtlaselt valge. Kell on 11.20.... mõnna!!! Tubli 15 tundi magamist järjest, kusjuures hea polnud ikka olla. Üks Coldrex kohe sisse ja siis saabus segadus - kas mingit kella keeramise värki äkki ei olnud öösel??? Ilmselt siis oli, aga null teadmine sellest, kummale poole. Teeme telku lahti, äkki keegi näitab kusagil, mis kell on... nope... Arvuti - vähemalt see keerab ise kella ja päästis mu suuremast tragöödiast. Natuke akrobaatikat kõigi kelladega korteris ja sai jälle enam vähem järje peale.
Siis natuke telkut/võileibu/teed/kohvi/kakaod. Ja siis päeva suursündmus - arvuti lahti, Rootsi raadio hääl netist jooksma ja sebivate pallikeste, kes peaks kujutama jalgpallureid, pilt ekraanile. Jäin siis ootama meistritiitlit Djurgårdenile. Resultaat - hale kaotus tabeli viimasele, sitt mäng ja kolmas koht. Aus ülestunnistus oleks, et poetasin isegi paar pisarat... ma oli võidu tähistamiseks ju isegi mannavahtu (paki varianti, ise ei oska) teinud. Aga polnudki midagi tähistada.



Kui end natuke kogusin, siis dushshi alla ja raamatut lugema ja tudule...

29. okt, esmaspäev

Ikka veel raske kaotusest toibuda... Töö nõuab oma ja kohustuslik programm sai tehtud. Veidi rõõmu valmistas,et Fantasys kulutatud 8 punkti üleminekutele läks enam-vähem õigesse kohta. Koju... Sügav kaevamine külmkapis ja viimane laks neli päeva vana toitu. Ei maitsenudki enam nii hästi. Kommid päästsid natuke... Telkuprogramm (Ugly Betty - funnnni).... Peapesu... Raamat... Tudule

30. okt, teisipäev

Äratus... natuke tavalisest hiljem aga natuke tavalisest raskem. Kahtlane. Tööle, aga midagi väga palju teha polnudki - nipet täpet nikerdamist. Tavalisest varem koju... Täitsa mõnna... Nüüd meeldiv kodune vegetatsioon telku taustal. Mugav ja igav elu, aga praegu täitsa sobib. Vähemalt täna... :P

Kulinaarsed eksperimendid

Niii... nüüd siis Kristel suutis seda lõpuks, ta pani mu endale süüa tegema. MINA KÜPSETASIN TALLE PANNKOOKE!!!! Jätke see päev meelde, see on ajalooline.

Kui suursündmus kõrvale jätta, siis sai täna tööalaselt veidi vesteldud ühe päris nunnu U17-ga :P Muidu suurem osa ajast professionaalne laisklemine...

Kui tuju on paha....

Kui muu naerma ei aja, siis see aitab alati!!!!

Üleüldse tasub sinutoru.com'i vahel sisse taguda sõnad "pat & stanley" ja saab natuke muhedaid/naljakaid multikaid vaadata. See, et vestlus neis käib prantsuse keeles pole üldse eriti oluline (ma ju tean, sest ma ei saa sellest maaaa-zööön-zuuu-ääää värgist absoluutselt aru).

Selline päev, kus poleks tasunudki üldse teki alt välja ronida

See on täiesti masendav, kui mugavaks inimesed on muutunud. Peaaegu raske on meenutada aega, kus veel internetti polnud. Igatahes tööd siis küll teha ei saa, kui net on maas ja täna on net suurema osa päevast maas olnud, mis tähendab, et tööd pole eriti ka tehtud. Ainult natuke noritud - mis muu see teiste lugude toimetamine ikka on... Lausa julm tundub kohati teise tööd ja vaeva maha kustutada, aga kui juba selline võim kätte antakse, siis tuleb seda kasutada ja ehk ka kurjasti ära kasutada :P

Eriti arvestada, et kõrgemad jõud on väljamaal, nii et rõõmsalt annab Kärbeste jumalat mängida - kui keegi ei kontrolli, teeme oma reeglid.

Üldkokkuvõte on siiski see, et mitte ühtegi head põhjust pole ma veel leidnud, miks ma täna tööle ronisin, või üleüldse silma hommikul lahti tegin.

Ja kõik käivad siin täna selle näoga ringi. Või siis see tundub mulle ainult nii minu Coldrexise pilgu läbi (teine päev järjest droogide ja shokolaadikommide najal)...

Breaking news!!!! Team Furbos vallandas peatreeneri! Töökohta on pakutud Mourinhole!!!

Täna teatas jalgpallimeeskonna Furbos juhatus, et senine peatreener on vallandatud. Ka juhatuse esinaine otsustas ajutiselt meeskonna juhtimisest taanduda.

Staartreener Jose Mourinhole on pakutud võimalust tuua meeskond madalseisust välja. Meeskonnale lähedalseisvate allikate sõnul on tema nädalapalgana välja käidud summa 500 miljonit naela, mis on rekordiline kogu jalgpalli ajaloos.

Samuti on meeskond väidetavalt leidnud uue rahastaja, kelle isikut ei soovita avaldada. See võib aga tähendada, et viimasel ajal mitte nii säravaid esitusi teinud mängijate karjäär klubis võib läheneda lõpusirgele.

Eelkõige on ohus sel hooajal nõrgalt esinenud Scott Parkeri ja vigastustega kimpus olnud John Terry tulevik. Kindlasti on muudatusi aga kavas väravavahtide osas, kes paaris viimases voorus on olnud täiesti kasutud.

Klubi juhtkonna kinnitusel ei asuta praegust seisu arvestades esilagu püüdma tabeli liidrit Hoppel FC-d ning keskendutakse selle asemel MAF FC enda selja taga hoidmisele.

Igatahes on selge, et klubi tulevik on ebakindel ning kui järgmine pingutus ja investeering end ära ei tasu, võidakse loobuda ka osalemisõigusest Aruküla/Freiburg Utd liigas.

Nädalavahetuse romantika

Sai jälle rõõmsalt kaks päeva maha vedeletud. Natuke koristamist - nii toas kui arvuti kõvakettal. Suur hunnik Marabou shokolaadikommikesi. Mõned piraatplaadid. The usual stuff...

Tegelikult olid reede õhtuks suured plaanid juba, aga need taandusid tavaliseks väikseks siidriks ja varajaseks tuttuminekuks. Kuigi jah, tegelikult sai juba neljapäeva õhtul kokku lepitud, et Tallinn tuleb vallutada. Ja kokkulepe ise oli juba päris omanäoline - parimad diilid siin majas sünnivad MSNi vahendusel, kuigi reaalne distants on õnnetud 10 meetrit ehk... Aga kes see viitsib jalgu ja suud kulutada, kui ka muud moodi saab.

Et pea-aktsioon jäi laiskuse ja muude hädade tõttu ära, siis nädalavahetuse suursündmuseks sai tunnike jalutuskäiku koduses võsas. Seal ei muutu ka midagi. Tegelikult oli plaanis Leiva jõe ääres üks väike karujaht korraldada, aga Malle koerakari peletas mu juba poolelt teelt tagasi. Ei tahtnud riskida häbiväärse surma ja emme uute kummikutega (nendega, mille pärast Stockmannis juba veriseid lahinguid sai löödud). Nii tegingi fotokaga eemalt paar klõpsu, sahmisin veel veidi võsas ringi ja pildistasin sammalt ja kui külm lõplikult tahtis tagumiku küljest hammustada, kebisin koju tagasi.

Ikka veel närib see eilne värk...

Päeva tsitaadi I koht tuleb vist juba sellisel hommikusel kellajal välja jagada....

"Näe!
Jah, me nägime paska.
Naudi!
Jah, me nautisime suutmatust, pingutatust, stressi.
Armasta.
Ei, eriti palju armastust seal just polnud, rahvas buu'tas suuremas osas."

Mats Olsson, Expressen

Kehtib nii Eesti kui Rootsi eilse mängu kohta... fantastiline....
Tulemusi vaadates peaks kehtima sama hästi ka inglaste ja sakslaste kohta...

Jalgpall oktoobris.... ja star of the match is - miniseelik

Nii... irisemine maksab kurjalt kätte. Mina püüan panna ennast kenasti riidesse ja lõpuks külmetan vähemalt pooled kannikad küljest ära. Eile hommikul kui ma miniseeliku (ja ma mõtlen ikka kohe päris mini...) selga ajasin, et täitsa vahva mõte - väljas on enam-vähem inimlik ilm ja ega ma ju kuskil eriti ringi liikuma ei peagi.

Oi kui vale see oli... kõigepealt trampisin ma oma poolest saadik olematutes riietes Koplisse. Tore on, et kõik asjapuud püüavad pressikaid korraldada kusagil pärapõrgus. Kuigi tegelikult on Kopli päris võluv. Mulle sellini rahulik agulivärk istub.

Ja siis kui ma lõpuks Tallinna põhjaosast seiklemast tagasi jõudsin, siis arvati, et "äkki sa tahad ise jalgpalli minna vaatama - ma nagu ei viitsi". No tore-tore!!! Mitte, et mul sel hetkel iseenesest veel jalgpalli vastu veel midagi oli, aga niimoodi riides ma küll veel pole kunagi staadionil käinud. Väga out of place tunne oli... ja varbad olid juba mängu alguseks külmunud. Hea, et mul oli vähemalt nii palju oidu, et ma panin hommikul paksud sukad jalga Pluss poolele võib kanda selle, et vähemalt süüa sai (võileib polnud küll fantastiline, aga arvestades, et päeva menüü oli kella 18 olnud kaks tikuvõileiba ja tükk kooki hommikuselt pressikonverentsilt, siis ajas asja ära kenasti).

Mäng ise oli isase lehma väljaheite vääriline... Ma ei tule väljenditega, et "ma oleks ise ka paremini mänginud" või midagi, sest see oleks lausvale, aga samas pole mul ammu enam olnud au nii viletsat mängu ka näha. Tore oleks, kui mõni sell viitsiks vähemalt pallile järgi joosta või teeskleks kasvõi, et on valmis natukenegi pingutama. Eestlaste vingeim väravavõimalus oli igatahes see, kui üks Montenegro tüüp lihtsalt lidus palliga oma värava poole... aga ilmselt ta teadis siiski, mida tegi, sest iluväravat oma väravavahi selja taha ei sündinud.

Kui Eesti jätkab samas vaimus väravate löömist (või siis mitte löömist), siis saab aasta lõpus ilusaima värava valimisega küll kergelt ühele poole. Stiilis, kas valime ühe või mõlemad...

Mängu selgelt parim oli kohtunik... see peaks ütlema nii mõndagi. Aga samas mulle meeldivad kohtunikud, kes ei loobi igas suunas kaarte, vaid kõigepealt räägivad mängijatega, teevad seda mitte vihaselt ega pahatahtlikult, vaid rõõmsa naeratusega ning kui sigatsemine jätkub, siis on sama rõõmsalt naeratades karmid. Me likes!

Jalgpalli pettumuste rida staadionil külmetamisega kahjuks ei piirdunud... Rootslased suutsid teha oma aasta halvima mängu ja mängida Põhja-Iirimaaga viiki. Ma panin eile õhtul juba svenssonite EMile pääsemise tähistamiseks oma Sverige-pusa valmis, aga lõpuks osutus see peaaegu kohatuks. Laiskus siiski takistas mul hommikul kapist uusi riideid otsiamst, nii et nüüd ma vehin päev läbi ilma õige põhjuseta sini-kollases ringi. Suurepärane ajastus...!!!



Just selline tunne on endal ka praegu...

PS: kui kellelegi tundub, et kuupäev ja kronoloogia ei jookse kokku, siis tegu on õhtul postitamata unustud mölaga + natuke hommikusi täiendusi.

Keegi moepolitsei numbrit teab?

Tunnistan - mulle tõesti meeldib aeg-ajalt teiste välimust kommenteerida, karmimatel päevadel selle kallal iriseda, aga tegelikult on mul ikka suures osas ükskõik, kuidas teised välja näevad.

Aga vahel haaraks küll telefoni.... või käärid. Maitse üle ei vaielda, aga u 50aastane mees ei tohiks ühelgi tingimusel kanda kitsaid nahkpükse. Ja vähe sellest, sinna juurde triiksärki, tagumikust alla poole ulatuvat laia nahkjakki ja PRUUNE KINGI. Hallooooo???!!!! Asi ei saa ju olla ainult minus ja minu maitses?

Aga ma hoidsin suu kinni.... :P Tundus kergem ja endale kasulikum.


Päeva tsitaat, I koht

"Saksamaa marss EMile on selleks korraks lõpule viidud. Ja nagu me teame, on nad marssimises head - nad on näidanud seda kahes maailmasõjas..." David Fjäll, FanTV

Ma saan aru, et see polnud ehk poliitiliselt päris korrektne ja teema on mõnele rahvusele tundlik... aga naersin ma päris põhjalikult ja pikalt.

Päeva tsitaat, II koht

"Mis ei tapa, teeb vigaseks!" Urmo Aava

Vanasõnad vajavadki vahel kohendamist ja uuendamist...

Must see thing!!!!!

Ja sõnu polegi vaja.... Seda lihtsalt peab nägema!!!!

Keelepolitsei tegutseb... ihaldama vs ihardama?!

Aeg-ajalt kerkib esile tõsiseid probleeme ja eesti keel on veider... Tänase päeva probleemi algus seisnes küsimuses, kas õige on omasooihar või omasooihardaja? Keeletoimetaja väitis, et sõna ihardaja pole olemas nagu pole ka sõna ihardama, on vaid ihaldama.

Kuigi probleem polnud esilagu minu oma (ihardamisest ei teadnud ma varem midagi), siis kollektiivne otsus oli, et ihardama sõna peaks olema kindlasti olemas. Ihardama ja ihaldama on peaaegu sünonüümid - ihaldama vaid veidi romantilisema alatooniga ja ihardama tiba kiimasem.

Rääkige veel, et eesti keel ei käi ajaga kaasas :P

Nädalavahetus John Smith'iga

Mõnna - esmaspäev peab ikka alati algama täpselt ühte moodi... Ja esmaspäeva hommikud on ikka täpselt sama rõvedad. Tõsi, enam küll pole hommik, aga selle järelnähud on endiselt tunda. Eriti see et järelnähte tuli leevendada 200g kummikarudega.

Ok, asja oleks andnud muidugi ise ka parandada ja mõistlikul ajal eile magama minna, selle asemel et raamatut lugedes iga peatüki järel mõelda, et loeks veel ühe.... ja siis kui lõpuni jäi 40 lk, siis tabas mõte, et loeks äkki raamatu lõpuni.... tõesti fantastiline mõte. Mitte et raamat oleks halb olnud, aga asjaga ei saanud lõpule enne kella 1 öösel ja hommikul oli totaalne meeltesegadus, mis raamat kotti pista, et ei peaks trollis nõksudes lolli näoga udust akent passima ja endale ette kujutama, et midagi on ka läbi selle näha.

Nädalavahetus oli tegus... Käitusin nagu korralik perenaine kunagi - pesin, kraamisin ja kokkasin. Asi ei möödunud küll täiesti ilma vigastusteta, parema käe pöial on endiselt raskelt haavatud ja täiesti kasutamiskõlbmatu.

Ja pesemine tuli suuremas mahus ette võtta ka täiesti planeerimatult. Trampisin pühapäeva lõunal innukalt järve äärde mõttega nautida loodust ja tutvuda kodukandi mülgastega. Ja mülkad need olid... Tegelikult oli päris muhe esialgu, aga siis sattusin kõrkjapuhmas koha peale, kus raja peal oli ees suur lomp. Et kalamehe kummikuid käigu pealt taskust tõmmata polnud, siis otsustasin võsa kaudu ringi minna. Tunduski esialgu päris kena ja peaaegu kuiv. Ja siis oli üks erinevate kõrgustega kohta ja ma mõtlesin et teeks pikema hüppe. Tegin ka... otse põlvest saadik mülkasse :D Mööda asfaltrada järve ääres promeneerivad perekonnad ja vanapaarid vaatasid mind ilmselge halvakspanuga, kui ma räpaselt ja mudast lirtsudes tagasi kodu poole liipasin. Mmmmm.... romantika missugune. Lisaks sellele oli külm ka....

Aga nüüd John Smith'i juurde.... Tema sai mu näo naerule igatahes terve nädalavahetuse jooksul ja võtab kergelt muigama veel praegugi. Ja kõige vintskem asja juures on see, et John Smith'i pole olemaski (või vähemalt seda, kes mind muigama ajab). Aga tänud Marko Kaljuveerile - päästis ühe lausega kohe terve tapvalt igava ja unele ajava Inglismaa-Eesti mängu. Nimelt - super vutikommentaator Kaljuveer teatas siis, kui näidati tribüünil istuvaid John Terry't ja Alan Smith'i "Näete, John Terry ja John Smith vestlevad!". Jeeeeeessss.... John Smith.... Ma usun küll, et Alan Smith on tahtnud oma mustematel päevadel olla anonüümne John Smith, aga kas siis teleülekandes peab talt kogu sära ära võtma??? Mängid ta ta ju niikuinii ei saa....

Mis puutub muidu mängu - mõttetu.... ja ootuspärane.