Oi kui vale see oli... kõigepealt trampisin ma oma poolest saadik olematutes riietes Koplisse. Tore on, et kõik asjapuud püüavad pressikaid korraldada kusagil pärapõrgus. Kuigi tegelikult on Kopli päris võluv. Mulle sellini rahulik agulivärk istub.
Ja siis kui ma lõpuks Tallinna põhjaosast seiklemast tagasi jõudsin, siis arvati, et "äkki sa tahad ise jalgpalli minna vaatama - ma nagu ei viitsi". No tore-tore!!! Mitte, et mul sel hetkel iseenesest veel jalgpalli vastu veel midagi oli, aga niimoodi riides ma küll veel pole kunagi staadionil käinud. Väga out of place tunne oli... ja varbad olid juba mängu alguseks külmunud. Hea, et mul oli vähemalt nii palju oidu, et ma panin hommikul paksud sukad jalga Pluss poolele võib kanda selle, et vähemalt süüa sai (võileib polnud küll fantastiline, aga arvestades, et päeva menüü oli kella 18 olnud kaks tikuvõileiba ja tükk kooki hommikuselt pressikonverentsilt, siis ajas asja ära kenasti).
Mäng ise oli isase lehma väljaheite vääriline... Ma ei tule väljenditega, et "ma oleks ise ka paremini mänginud" või midagi, sest see oleks lausvale, aga samas pole mul ammu enam olnud au nii viletsat mängu ka näha. Tore oleks, kui mõni sell viitsiks vähemalt pallile järgi joosta või teeskleks kasvõi, et on valmis natukenegi pingutama. Eestlaste vingeim väravavõimalus oli igatahes see, kui üks Montenegro tüüp lihtsalt lidus palliga oma värava poole... aga ilmselt ta teadis siiski, mida tegi, sest iluväravat oma väravavahi selja taha ei sündinud.
Kui Eesti jätkab samas vaimus väravate löömist (või siis mitte löömist), siis saab aasta lõpus ilusaima värava valimisega küll kergelt ühele poole. Stiilis, kas valime ühe või mõlemad...
Mängu selgelt parim oli kohtunik... see peaks ütlema nii mõndagi. Aga samas mulle meeldivad kohtunikud, kes ei loobi igas suunas kaarte, vaid kõigepealt räägivad mängijatega, teevad seda mitte vihaselt ega pahatahtlikult, vaid rõõmsa naeratusega ning kui sigatsemine jätkub, siis on sama rõõmsalt naeratades karmid. Me likes!
Jalgpalli pettumuste rida staadionil külmetamisega kahjuks ei piirdunud... Rootslased suutsid teha oma aasta halvima mängu ja mängida Põhja-Iirimaaga viiki. Ma panin eile õhtul juba svenssonite EMile pääsemise tähistamiseks oma Sverige-pusa valmis, aga lõpuks osutus see peaaegu kohatuks. Laiskus siiski takistas mul hommikul kapist uusi riideid otsiamst, nii et nüüd ma vehin päev läbi ilma õige põhjuseta sini-kollases ringi. Suurepärane ajastus...!!!
Just selline tunne on endal ka praegu...
PS: kui kellelegi tundub, et kuupäev ja kronoloogia ei jookse kokku, siis tegu on õhtul postitamata unustud mölaga + natuke hommikusi täiendusi.
No comments:
Post a Comment