Nädalavahetus John Smith'iga

Mõnna - esmaspäev peab ikka alati algama täpselt ühte moodi... Ja esmaspäeva hommikud on ikka täpselt sama rõvedad. Tõsi, enam küll pole hommik, aga selle järelnähud on endiselt tunda. Eriti see et järelnähte tuli leevendada 200g kummikarudega.

Ok, asja oleks andnud muidugi ise ka parandada ja mõistlikul ajal eile magama minna, selle asemel et raamatut lugedes iga peatüki järel mõelda, et loeks veel ühe.... ja siis kui lõpuni jäi 40 lk, siis tabas mõte, et loeks äkki raamatu lõpuni.... tõesti fantastiline mõte. Mitte et raamat oleks halb olnud, aga asjaga ei saanud lõpule enne kella 1 öösel ja hommikul oli totaalne meeltesegadus, mis raamat kotti pista, et ei peaks trollis nõksudes lolli näoga udust akent passima ja endale ette kujutama, et midagi on ka läbi selle näha.

Nädalavahetus oli tegus... Käitusin nagu korralik perenaine kunagi - pesin, kraamisin ja kokkasin. Asi ei möödunud küll täiesti ilma vigastusteta, parema käe pöial on endiselt raskelt haavatud ja täiesti kasutamiskõlbmatu.

Ja pesemine tuli suuremas mahus ette võtta ka täiesti planeerimatult. Trampisin pühapäeva lõunal innukalt järve äärde mõttega nautida loodust ja tutvuda kodukandi mülgastega. Ja mülkad need olid... Tegelikult oli päris muhe esialgu, aga siis sattusin kõrkjapuhmas koha peale, kus raja peal oli ees suur lomp. Et kalamehe kummikuid käigu pealt taskust tõmmata polnud, siis otsustasin võsa kaudu ringi minna. Tunduski esialgu päris kena ja peaaegu kuiv. Ja siis oli üks erinevate kõrgustega kohta ja ma mõtlesin et teeks pikema hüppe. Tegin ka... otse põlvest saadik mülkasse :D Mööda asfaltrada järve ääres promeneerivad perekonnad ja vanapaarid vaatasid mind ilmselge halvakspanuga, kui ma räpaselt ja mudast lirtsudes tagasi kodu poole liipasin. Mmmmm.... romantika missugune. Lisaks sellele oli külm ka....

Aga nüüd John Smith'i juurde.... Tema sai mu näo naerule igatahes terve nädalavahetuse jooksul ja võtab kergelt muigama veel praegugi. Ja kõige vintskem asja juures on see, et John Smith'i pole olemaski (või vähemalt seda, kes mind muigama ajab). Aga tänud Marko Kaljuveerile - päästis ühe lausega kohe terve tapvalt igava ja unele ajava Inglismaa-Eesti mängu. Nimelt - super vutikommentaator Kaljuveer teatas siis, kui näidati tribüünil istuvaid John Terry't ja Alan Smith'i "Näete, John Terry ja John Smith vestlevad!". Jeeeeeessss.... John Smith.... Ma usun küll, et Alan Smith on tahtnud oma mustematel päevadel olla anonüümne John Smith, aga kas siis teleülekandes peab talt kogu sära ära võtma??? Mängid ta ta ju niikuinii ei saa....

Mis puutub muidu mängu - mõttetu.... ja ootuspärane.